2009-04-25 12:31

Lill partisanile, kes langes vabaduse eest


Mul oli täna hommikul ärgates selline tunne, nagu mul oleks sünnipäev. Mis siis, et Bologna vabastati tegelikult juba 21. aprillil, mis siis, et selle päeva ümber on nii palju absurdset retoorikat, mis siis, et parteid nii
vasakult kui paremalt püüavad (on alati püüdnud) seda päeva uputada, mis siis, et üleeile möödusin baaris inimesest, kes rääkis, et "partisanid ei teinud ju mitte midagi, see oli Ameerika, kes Itaalia vabastas".

Ikkagi ma jalutasin Bella Ciao'd ümisedes Piazza Maggiorele ning olin õnnelik, kohates seal inimesi nagu mina - neid, kes pole kummaltki poolt parteisõdurid, kes suudavad hinnata inimeste tegusid, neid, kelle jaoks on Resistenza oluline seepärast, mis ta oli. Meie, kes me teame, et Põhja-Itaalia vabastasid partisanid. Väga kõrge hinnaga, neist hukkus 35%, 21% said tõsiseid vigastusi, 9% deporteeriti Saksamaale, kaotused suuremad kui tavalises sõjategevuses. Kuid ilma partisanideta ei oleks olnud nii kerget Liitlaste võitu Itaalias, need tuhanded partisanid, nii kommunistid kui katoliiklased, kes andsid oma elu vaba Itaalia eest, päästsid hukkumast kordades rohkem inimesi, kui neid ennast, tõid sõjategevuse lõpu samme ja samme lähemale (muide, ka inglise ja ameerika ajaloolased kinnitavad seda fakti).

Itaalia on rajatud Resistenzale, niimoodi on kirjas meie põhiseaduses. Kahjuks me peame ikka veel võitlust, et see tõeks saaks, et meie põhiseaduses kirjeldatud imeline ühiskond ja päriselt ellu kutsutaks - aga õnneks me oleme olemas, seda saab täna näha silmi lahti hoides (ja kka silmi kinni hoides) kõigil Itaalia väljakutel. Ükskord me võidame niikuinii.

Häid pühi!

Ora e per sempre - la Resistenza!



| Permalink sellele postile



2009-04-24 19:15

Narkootikumid: müür või seadusandlus?

Punase Hanrahani, Ramloffi ja Varju mõtteavaldused naudingute suhtes tuletasid mulle meelde narkootikumipoliitikate alase mõttekäigu.

Ühte loengusse kutsub professor iga nädal erinevaid Itaalia immigratsiooniuurijaid, et me näeks, mis teemadega ja kuidas tegeldakse. Mitte kitsalt politolooge vaid ka külgnevaid alasid, kuni kriminoloogideni välja. Üks uurija kirjeldas muuhulgas väga huvitavat juhtu Padova via Anelli elamiskompleksist.

Tegemist on paigaga, mida Itaalias tuntakse muro di Padova, Padova müüri järgi. Nimelt on tegemist ülikooli lähedusse kuuekümnendatel peamiselt tudengitele kuid ka noortele töölistele ehitatud elamutega (kuus kortermaja), mille juurde originaalis oli planeeritud ka näiteks spordiväljakud, mis kunagi valmis ei saanud. Seoses korterite tillukese iseloomu ning hiiglasliku immigratsioonilainega Itaaliasse 90-tel, muutu see kompleks peamiselt Aafrika immigrantide elupaigaks. Paljud neist paraku osutusid ka narkoärimeesteks ning erinevate kuritegelike rühmituste esindajateks. Narkokuritegevuse vastu võitlemisel kasutas politsei peamiselt kahte strateegiat:
a) aeg-ajalised ümberpiiramised (occasional round-ups). Arreteeritute arv suhteliselt kõrge, situatsioonis mitte midagi ei muutu, sest arreteeritud asendatakse narkovõrgustikus kiiresti uute inimestega
b) infiltratsioonid, sihilised operatsioonid, kus arreteerimisi on vähem, aga arreteeritakse võrgustikus olulisemaid tegelasi. Tulemusena tõuseb arreteeritue arv, kuid situatsioon ise muutub vähe - võrgud taastuvad mõnevõrra aeglasemalt kui eelmisel juhul, aga taastuvad.

Nigeeria ja Maroko päritoluga võrgustike omavahelised gängisõjad (ning kvartali rahulike elanike kaebused!) tekitasid olukorra, kus Padova otsustas ehitada 84-meetri pikkuse ja kolme meetri kõrguse metallmüüri selle kvartali eraldamiseks ning paigutada väravate ette pideva politsei check-pointi. Lisaks sõitis ainsate väljapääsude ees pidevalt edasi-tagasi ka liikuv politseiüksus, jälgiti kõiki sisse- ja väljaminejaid, teatus ajaks keelati igasugune mitteresidentide sisenemine. Tulemina antud kvartalist narkokuritegevus kadus ning seda nähes olid ka seal elavad mitte-gängidesse kuuluvad inimesed rahul, sest viimaks ometi sai kartuseta koju minna. Tasapisi leiti (leitakse) inimestele uued elukohad ja müür lammutati maha. (Inimesi elab seal siiani).

Muidugi, narkovõrgustikud Padovast ei kadunud kuhugi, nad kolisid lihtsalt mujale ning natukene vähem kontsentreeritud aladele, seega gängisõdadest saadi teatud ulatuseni rahu, aga narkomaastikul ei muutunud mitte midagi. Muide, niisugused tulemid on tüüpilised vastuseks politseistrateegiatele.

See lugu demonstreerib minu arvates asjaolu, et ainus võimalus politseimeetoditega narkovõrgustike vastu võidelda on ehitada Padova müürid kõigi riikide ümber, sellised NSVL-i tüüpi piirid karmide check-pointide ning piirivalvurite väga laia õigusega piiririkkujaid tulistada.

Teisest küljest, ma arvan, et niisugustest müüridest ei saaks maailm mitte sugugi paremaks, pigem halvemaks, sest need müürid ei ole takistus mitte ainult narkuvõrgustikele vaid ka tavalistele inimõigustele, see kahjustab liiga palju vabadusi suhelda ning tekitab arvatavasti teistlaadi sotsiaalsed konflikte, kui gängisõjad (inimestel on komme müüre maha rebida või siis hoopis müüritaguseid seitsmes surmapatus süüdistada ja kuuma tõrva kraevahele valada).

See tähedab aga omakorda, et tuleks muuta põhimõtteliselt üle-Euroopaliselt (ülemaailmselt) narkopoliitikat, suunates põhiraskuse tootja/vahendajaga tegelemiselt tarbijaga tegelemisele. Need võrgustikud taastoodavad ennast selle pärast, et nõudlus on väga suur.

Kui keegi suudaks välja mõelda poliitika, mis paneks inimesi kiiresti kokaiinist (mis on üks levinumaid narkootikume) loobuma, siis see oleks muidugi väga ilus, aga ma kahtlen selle võimalikkuses. Aeglaselt - kindlasti (seega teavitamispoliitikad on olulised). Teisest küljest, tuleb muidugi küsida, mis see täpselt on, mis narkootikumide puhul häirib (ja kas see on erinev sellest, mis häirib suhkru, alkoholi, tubaka ja muude asjade juures) ning suunata teatud poliitikad just nendesse probleemidesse.

Lisaks, ka narkomaffia ohjeldamiseks, tuleb muidugi suunata ka riiklikud kontrollipoliitikad tarbimise kontrolli. See toob vilju paraku siis, kui suured poliitilised üksused teevad sarnast poliitikat (EL tervikuna, EL, P-Ameerika tervikuna), et ei tekiks sedasama efekti, et võrgustikud "kolivad mujale". Kas kellelgi on veel häid ideid?

| Permalink sellele postile



2009-04-18 12:10

Fotojaht: S (alse di Nirano)

fotojaht

Modena ümbruse üks kõige huvitavamaid geoloogilisi nähtusi on Salse di Nirano fenomen. Geoloogid, appi! Mismoodi on salsa eesti keeles? Soolaallikad?

Põhimõtteliselt on tegemist peamiselt gaasilises vormis olevate süsivesinike (eriti metaani) varudega, ühenduses maapinnaga: teatud rõhu all olev gaas pressib ennast läbi pragude üles, suunates sinna ka soolast maa-alust vett, mis on gaasikogumiga seotud. Vedel savi, mis jõuab maapinnale ladestub, moodustades koonusekujulise kuhja. Kuhja sees muda ja süsivesinike segu tunduks nagu keevat: tegelikult väljub see keskkonnatemperatuuril, ning on soolane (sellest ka sõna "salse", itaaliakeelsest "salate" - soolased). Mõnikord - ekslikult - nimetatakse seda nähtust "pseudovulkaaniliseks" - kuna siin on sarnast vulkaaniliste mehhanismidega (kuju, kraater, vedela materjali purskumine jne), kuid tegelikult ei ole need absoluutselt seotud magmaatiliste protsessidega, mis on tegelike vulkaaniliste fenomenide aluseks.

Nirano soolaallikad ei ole ainsad omasugused Itaalias (ega maailmas), kuid nad on ühed kuulsamaist: esimest korda kirjeldatud Plinius Vanem poolt tema teoses "Naturalis Historia" umbes aastal 50. Ajaloo jooksul anti Nirano allikaid igasuguseid fantastilisi selgitusi, esimesd teaduslikumad kirjeldused pärinevad Antonio Stoppanilt, raamatust "Il Bel Paese" 19. sajandi teisel poolel: nähtus, mis on seotud maa-aluste süsivesinike olemasoluga, mis läbi praegude maale tõustes toovad endaga kaasa soolast vett ja savi.

S-kujulise veejoa püüdsingi nende allikate mant (ning näha on ka koonusekujulised kuhjad). Purskamisepilt tundub mul aga olevat ühe ketta peal, mida ma praegu kätte ei saa, seega teinekord.

Salse di Nirano



| Permalink sellele postile



2009-04-17 19:41

Minu Eestist võib saada partei?

"Minu Eesti" on üks seesugune nähtus, millele ma ette rutates mingit hinnangut anda ei tahaks, sest analoogi eriti ei ole. Igal juhul on tervitatav, et inimesed üritavad midagi ette võtta, kui näevad, et ühiskonnas võiks midagi teisiti olla. Kui ei tule välja, siis ei tule, aga vähemalt saab inimene endalt küsides: "kas ma tegin kõik, et kriisi vältida" vastata jaatavalt.

Kuid mõned argumendid on mulle siiski silma jäänud, üks neist on "parteistumine". Ma tegelikult isegi ei saa aru, mis selles häda oleks, kui need inimesed, kes 1. mail kokku tulevad suudaksid kokku panna tervikliku strateegilise programmi sellest, milline Eesti olla võiks ja siis sooviksid seda ka läbi parlamentaarse masinavärgi teostada. Ma ei usu lihtsalt, et see võimalikuks saaks - sel aastal - sest mõtlemist ju alles alustatakse. Samas: kui nii edasi läheb, siis viie aastaga äkki isegi kujuneb midagi. Praegu ei ole maailmas nagunii mitte ainult majanduslik vaid ka ideoloogiline kriis, kui "Minu Eestist" mingi reaalne alternatiiv kasvaks, siis oleks ju lausa suurepärane.

Teine politiseerumise võimalus, mis "Minu Eestil" eksisteerib, on aga kohaliku taseme politiseerumine. S.t. kui see on üritus, mis toob kokku mingi valla või maakonna käekäigust siiralt huvitatud isikud, siis ma lausa soovitaksin neil moodustada valimisliidud ning kohalikke volikogudesse kandideerida - sest just sealses poliitikas saab konkreetseid projekte omaenda elukeskkonna jaoks ellu viia.

Kolmas politiseerumise võimalus on see, et "Minu Eesti" toob kokku grupid, kes on mingist sarnasest probleemist huvitatud. Lugesin just ühest kinnisest blogist, et "kuidas need inimesed, kes mingeid lahedaid mõtteid jagavad, küll üksteist üles leiavad" - noh, sellisel üritusel ka kindlasti leiavad. See tähendab, et need sarnaselt mõtlevad inimesed saavad terve järgmise aasta koostööd teha, kodanikuliikumise, MTÜ, klubi või misiganes muus vormis ning ka arutatut ellu viia.

Siis ei ole järgmise aasta "Minu Eesti" mitte enam lähtekoht, nagu kirjutas Roberta della Sala Itaaliablogis 21. märtsi maffiavastase meeleavalduse kohta, vaid kohalejõudmispaik, kohtumiskoht, kus need, kes on aasta otsa sipelgana oma elukeskkonda parandanud kokku saavad, üksteisele tehtust räägivad ning uusi mõtteid saavad.

Kokkuvõttes, selline riik, kus rahvas kord aastas kokku tuleb, et omavahel rääkida sellest, mis riigis toimub, mida võiks teisti teha ja mida jätkata, on ju täitsa lahe riik, kas pole? Selline "mõttetalg" on minu jaoks isegi rahvast ühendavam kui laulupidu, sest mõtteprofessionaalid oma elu suhtes oleme me kõik, seda probleemi ei ole, et laulukaare alla ei mahu.

Sellepärast tasub püüda. Tuult tiibadesse!

EDIT: Toivo Ellakvere juhtis minu tähelepanu Austraalia algatusele, aga minu arvates on siin see väga suur erinevus, et Austraalias oli tegemist valitsuse initsiatiiviga tuua kokku eelkõige helgemad pead ja siis ka kõik austraallased strateegiliste probleemide üle kõnelema. "Minu Eesti" on esiteks kodanikualgatus, millel ei ole valitsusega seost ning teiseks on ta minu arvates märgatavalt rohkem wikipedia põhimõttel üles ehitatud - igaüks räägib, millest tahab. Rohkem analoog on võib-olla seesama Itaalia tudengite "Onda anomala", mis on aga suunitletud kitsalt haridus- ja eriti ülikooliharidusprobleemidele.

EDIT 2: Nüüd saab kommenteerida ka :)

| Permalink sellele postile



2009-04-11 17:46

Fotojaht: Muster

fotojaht

Buchanani poolt läbi Little Bassa Edinasse sõites tuli meil ületada paraku üks sild, kust missiooni auto üht ratast pidi läbi vajus. Kohalike abiga upitasime auto välja ning kohendasime silda kah veidi, käepäraste puutükkidega.

Samas ei olnud meil mingit soovi, et valimismaterjalid ka läbi silla vajuks, rääkimata sellest, et piinlik oli teiste silda lõhkuda. Siis me kutsusimegi järgmisel päeval kohale lähimad sinikiivrid (Bangladesi omad olid need meil Liberias tookord kõik) ning need võtsid suured tugevad lauad kaasa ning ehitasid uue silla (ÜRO-l oli tookord ülesanne ka valimisassistentsi teha, seega olime nendega pidevas kontaktis).

Eemalt vaadates (mina kui sillaehituse dokumenteerija ;) ) aga oli väga selge, miks vormimuster just seesugune oli (ja miks sinikiivreid sinikiivriteks kutsutakse).


Liberia: UN building bridge




| Permalink sellele postile



2009-04-09 18:26

Pühadelaupäev

kevad Emilia-Romagnas

Soe on, puud ereroheliselt lehes ning inimesed liigutavad õhinailme näos ja korjavad viimaseid asju kokku, hommikust peale. On üks nendest imelistest hetkedest, mida on ülima poeetilise täpsusega kirja pannud Giacomo Leopardi, pühapäeva eelõhtu, helgem ja haaravam, kui pühapäev ise, sest oodata on ju ainult head, ebatavalist, puhkavat.

Mida rohkem see päev kulgeb, seda rohkem tõmbuvad otsad kokku ja seda rohkem istub inimesi tänavakohvikuisse või -kividele maha ning unustab ennast kergekaalulisse vestlusse, sellisesse, mis voolab sinust läbi, kus oluline on see vool ning sõnad märgatavalt vähem.

Bologna künkad - colline - kutsuvad täna tugevamalt, kui kunagi varem sel kevadel. Kui ronida üles San Luca juurde, kõndides 666 portico all, siis saab vaadata meie maale, Bologna ümbruse lamasklev-olelevale tegelikkusele, mis kõige selle juures suudab siiski uskumatult produktiivne olla. Sinine, roheline ja juustulõhnaline. Lillelõhnaline. Roosade, kollaste ja valgete õitega.

Inimesed tulevad õhtul välja tänavale ja räägivad veel natukene juttu.

Pühad on head selle pärast, et keha saab lülitada vaiksema ja aeglasema rütmi peale ning selle pärast, et kõigil aega.

| Permalink sellele postile



2009-04-04 13:52

Fotojaht: Must-valge

fotojaht

Bologna oli liitlastele üheks esmajärguliseks sõjaliseks sihtmärgiks: linnastatud keskus, raudteesõlmena ühendus põhja- ja kesk-Itaalia vahel muutis ta strateegiliselt oluliseks paigaks. Seetõttu alustatigi 16. juulil 1943 pommitamisseeriat - küll peamiselt strateegilistel eesmärkidel, aga mis hävitas suure hulga linnast.

25. septembril, 11 ja 12 vahel päeval tabab Bolognat Teise maailmasõja üks hävitavamaid õhurünnakuid üldse, eriti tsiviilohvrite arvu poolest: 120 USAAFi lennukit heidavad Bolognale, nii keskusele kui perifeeriale kokku umbes 210 tonni lõhkeaine väärtuses pomme. Bologna alarmsüsteem osutub kasutuks, see hakkab tööle kui lennukid on juba linna kohal. On laupäev, paljud inimesed on ka traditsioonilisel turul, mis samuti saab tabamuse. Kokku sureb ühel ja samal päeval 936 tsiviilisikut ning on üle tuhande haavatu. Üle viiesaja hoone hävib (Verdi ja Apollo teatrid, tabamuse saavad ka Santo Cuore, San Martino ja San Francesco kirikud jne). See rünnak paneb inimesed linnast põgenema. Kuid just ka selle rünnaku pärast vaatasid inimesed umbusklikult, kui 21. aprilli hommikul 1945 sakslastest mahajäetud linna sisenes Arturo Scattini poolt juhitud Gruppo di Combattimento "Friuli" '87° Reggimento Fanteria - inglise varustuses. Rõõmuhõisked järgnesid siis, kui oli kuulda sõdurite itaaliakeelset vestlust. Suure töölistehulgaga on Bologna olnud alati vasakpoolne ning antifašistlik, ka mängis ta keskset rolli Resistenzas ning on saanud ka kuldmedali militaarse vapruse eest.

Kogu külma sõja jooksul üritasid poliitilised jõud sellest rünnakust mitte rääkida, selle mälestuspäeva mitte tähistada (parempoolsed kartsid võimalikku kaasnevat antiamerikanismi ja vasakpoolsed võimalikku kaasnevat fašismimeelsust). Bologna ise aga mäletas ja mäletab siiani - kibedusega ja kindla sõjavastasusega. "Must-valge" tähistab siin ainult ühte asja - Teisest maailmasõjast pärinevat graffitit majaseintel ja sammastel, mis osutavad sissepääsu pommivarjenditesse, turvaväljapääse, kogunemiskohti (telefoninumbritega!) veetsisternide asupaiku, tulekustutusseadmeid jne. jne, mida linn hoolikalt alles hoiab (mõnel pool on suisa klaasiga kaitstud kulumise eest).

Alloleval pildil osutab V-täht pommivarjendi ventilatsioonile.


Bologna: ventilazione rifugio




| Permalink sellele postile