-



2007-04-26 7:39 p.m.

Õnnelikud politseinikud



2007-04-26 12:36 p.m.

Mina ei taha, et minust teerulliga üle sõidetakse

Ma olen väga kurb. Üks asi, mille üle ma siin riigis väga uhke olin, on pöördumatult kadunud.

Ma olen alati oma lääne sõpradele ütelnud, et meil on demonstratsioonide korraldamine selles mõttes lihtsam, et riigipoolset jõudemonstratsiooni ei ole vaja oodata. Selle pärast, et me kõik mäletame ühte autoritaarset korda ja ei taha nende meetodite juurde tagasi pöörduda. Et Genova G8 sündmusi Eestis ei saaks juhtuda.

Täna hommikul kell 4.30 toimus politseioperatsioon Tõnismäel, et püstitada pronkssõduri ümber metallaed. See on juba iseenesest "overkill". Kas meil on kodusõda, et arheoloogiliste väljakaevamiste algust peab niimoodi turvama?

Ei ole. Paraku üks auto purustati ja kolmest seal sees istunud inimesest said mõned väidetavalt viga. 400 politseinikku kolme protestija vastu, olgu protsest õigustatud või mitte?!

Tundub, et me pöördume siiski tagasi autoritaarsetesse meetoditesse. Tundub, et vähemalt Eesti praeguse valitsuse liikmed ei ole minevikust midagi õppinud.

Kallid kaasmaalased, ma loodan, et me kõik oleme 8. mail Tallinnas Kaarli puiesteel ja näitame, et demokraatia ja tolerants on võimalik ja on jätkuvalt väärtus.

|
Permalink sellele postile



2007-04-23 12:27 a.m.

La vita č bella

Tavaliselt ma ei dubleeri oma eesti- ja itaaliakeelse blogi sissekandeid, aga sellega ei saa teisiti.

Rääkisime Itaalia keeles tunnis ajaloost ja siis loomulikult ka Gramscist, kelle Togliatti enam-vähem fašistidele maha müüs ja kes vangistuses suri. Iroonilisel kombel aga see, et ta vangis oli, lõi võimaluse tema kirjatööde avaldamiseks. Muidu oleks ta arvatavasti trotsikistina parteist välja heidetud ja avaldamine oleks olnud keeruline/võimatu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lugesime tema "Kirju vangimajast", täpsemalt siis ühte, kus ta kirjutab oma pojale Deliole lapsepõlvemälestusest, kuidas siilid õunu korjasid. Ma hakkasin sealsamas tunnis peaaegu nutma, nii liigutas mind selle mehe inimlikkus, kes suutis nii kohutavast situatsioonist oma pojale nii imesooje ja maailma armastavaid kirju kirjutada.

Minu isa on teadlane. Kui ma olin laps, siis käis ta tihti võõrastel maadel konverentsidel ja kirjutas mulle kirju. Lühikesi, tabavaid ja imeilusaid kirju sellest, kuidas inimesed teistel maadel elavad ja milline on London, Moskva või mõni teine linn.

Kui ma seda Gramsci kirja lugesin, siis tundsin ära sellesama suure sooja tingimusteta armastuse isa ja lapse vahel. Ma tunnen ennast Gramsciga kuidagi isiklikult seotuna, sest meie mõlema ellu kuulub seesugune tunne ja seesugune kirjavahetus.

Ikka veel ma kujutlen teda vangistuses, ilma mõttekaaslasteta, ilma eluks vajalikuta, kujutlen teda naeratamas kui ta tuletab meelde oma päikeselist Sardiinia lapsepõlve, loomade ja sõpradega. Võib-olla just see lapsepõlv ja see soov oma pojale seda soojust edasi anda, hoidiski Gramscit mõtleva täisväärtusliku inimesena, vaatamata tema füüsise kokkulangemisele.

Ta on üks neist inimestest, kes panevad mind inimkonda uskuma.

Vahepeal ma mõtlen - kas ja kunas Gramsci mõistis, et Sardiiniat ei näe ta enam kunagi.

|
Permalink sellele postile



2007-04-19 10:54 p.m.

Kaheksandast maist



2007-04-18 9:03 a.m.

"Tapa, tapa, tapa, tee veretööd"

Hispaaniaskäik tuletas mulle meelde, et corrida ikka veel eksisteerib. Kui ma oleksin hispaanlane, siis ma võtaksin selle vastu midagi aktiivselt ette.

Corrida ja näiteks ka jahipidamine meelelahutusena on asjad, mida meie ühiskond ei tohiks enam tolereerida. See tähendab lõbu pärast tapmise legitimeerimist. Sealt on ainult üks samm selleni, et mees laseb oma koeral kraavis kassi pureda ja vaatab rõõmsalt pealt või selleni, et noor poiss läheb hommikul välja mõttega "tahaks mõnda ilusat tüdrukut tappa" ning õhtuks teeb selle teoks. Või koolivägivallani, kus ühte narritakse pisarateni või enesetapuni.

Igasuguse tapmist ja piinamist sisaldava meelelahutuse mittelubamine annab signaali, et niisugune käitumine ei ole okei. Surm on paratamatu ja süüa me vajame kõik, aga teise surm ja piinamine ei tohiks olla meie mõnuallikaks.

|
Permalink sellele postile



2007-04-15 2:46 p.m.

Päikene, päikene, päikene

RASI/TLÜ Viinistu seminarid on toredad, sest seal on mõistlikud ja uudishimulikud inimesed. OK, mõnikord kiputakse minu jaoks liiga palju semiootikasse kalduma, aga ka see tendents väheneb iga aastaga. Vähemalt on huvitav ja argumentatsioonirohkem.

Tänavu oli eriti meeldiv see, et Pronkssõduri suhtes oldi konsensuslikul arvamusel, et selle liigutamine on poliitiline viga ja näitab strateegilise mõtlemise puudmist. Jah, võib-olla paar aastat käivad äärmuslased ennast välja elamas, aga siis olukord jälle laabub. Kolmekümne aasta pärast on rahu majas ja inimesed ei mäletagi kaklusi. Niisuguses lahenduses ei saa kindel olla aga eemaldamise puhul. Vaadake, ega see koht ei kao ju kuhugi. Isegi Lihulas käivad inimesed sambajuurel fašistliku meelsust avaldamas, miks me peaksime arvama, et palju enam kohal olnud monumendikoht vähem probleeme tekitaks. Seega, Kaheksanda Mai Liikumise mõtteviis sai õppejõudude/teadlaste poolt toetust, mille üle on mul ainult hea meel.

Mitteformaalsetes üritustes sain ma selle süüdistuse osaliseks, et ma tegelikult käin Itaalias hoopis salaja jalgpalli õppimas. Ja-jah, tegelikult ma vaatan seda lihtsalt televiisorist ja ei pane pallihirmus silmi kinni. Aga tore oli igastahes.

|
Permalink sellele postile



2007-04-13 10:59 a.m.

Kassilinna saatus

This country is doomed,

ütlen ma tihti välismaal viibides kui olen Eesti lehti lugenud - üheski teises keeles ma muide ei leia nii täpset väljendit nagu see inglisekeelne. Pakkuge kui teate :)

Mu sõbrad mu ümber tavaliselt lohutavad mind ja ütlevad, et pole hullu ning et igasugused jamad ei loe, loeb see palju on mõistlikke inimesi.

Eile ma lugesin, et Põlvamaal hukkus maja põlengus inimene - jälle! Iga nädal vähemalt üks, mulle tundub või isegi rohkem. Põlengute arv on suurenenud ja tuletõrje räägib näiteks, kuidas neil ei ole piisavalt autosid, et kohale jõuda kui vaatlusalas on üle kahe põlengu korraga (mõnelpool on parem, aga mitte väga hea). Lisaks lugesin, et Ida-Virumaal on käimas allilmasõda ning kuidas Venemaaga kauplevad Eesti ärimehed on läinud natuke närviliseks tänu Venemaa soovitustele Eesti tooteid boikoteerida (ehkki praegu tundub, et nad saavad Vene ärimeestega ikka jutule); kuidas Eesti vaesus takistab euro kasutuselevõttu Veel lugesin ma lehest, et Riigikogu muutis põhiseadust, et rõhutada Eesti riigi eesmärgina eesti keele säilimist.

Pärast seda konglomeraati ei ole midagi muud ütelda, kui "this country is doomed".

Taas Eestis olles näen ma aga kõiki neid ja kõike seda, kelle pärast ma selle maa tulevikku usun. Ning ma loodan, et meil on võimalik enne kurssi muuta kui me pläraki vastu betoonseina lendame.

| Permalink sellele postile



2007-04-12 12:35 a.m.

Ka minu naeratuse taga on tragöödia

Juba kaks hommikut on mind vastu võtnud rohu ja paplite lõhn ning üle kahekümne ulatavad soojakraadid (celsiuse järgi, eksole). On niisugune lõhn nagu nendel viimastel maipäevadel, kui kool oli kohe-kohe lõppemas, tunde peeti Ƶues ning enamiku päevast sai veeta lahedaid mänge mängides ja maailma avastades.

Ma olen õnnelik. Inimesed mu ümber on toredad - kuigi eile Parmas oli ikka igasuguseid imelikke tüüpe. Noh neid, kes endale huultesse märki süstivad, et need paremad välja näeksid ning siis jalutavad ringi ja teevad näo, et nad on maailmavalitsejad. Aga las nad jalutavad, issanda loomaaed on kirju.

Sest need inimesed, kellega mina ringi jalutan, on taiplikud, kiire mõtlemisega ning hea huumorimeelega. "Sa oled nii lahke," ütleksid nad kui seda teksti lugeda oskaksid.

Sest kevad on ja lilled õitsevad ja lapsed mängivad palli ja jäätisemüüja teab, et ma tahan maasikajäätist ja ajalehemüüjal on "Liberazione" juba enne valmis.

Ja ma naeran, sest kogu aeg ei saa ju muretseda selle pürast, kuidas USA plaanib pommitada Iraani ja kuidas see võib kaasa tuua olukorra, kus mõne neist pallimängijatest ei näe enam oma isa või kuidas maailma niigi ebastabiilne tasakaal võib tükkideks puruneda... Kui on kevad, siis sa naerad ja usud maailma headusse, kas siis kui sa näed, kuidas riigis, mida sa üle kƵige armastad, ei ole vaba televisiooni, veelenam, on ajuloputusena disainitud televisioon.

Uudistes oli täna, kuidas 16-aastane poiss sooritas enesetapu, sest koolikaaslased narrisid teda homoks. Neid koolikaaslasi intervjueeriti ja nad ütlesid: "Narrisime jah, me ju ütleme kõigile nii. See ei ole midagi erilist ja kui ta seda ei talunud, siis ongi parem, et ta ennast ära tappis, nõrgad peavadki lahkuma. Grande Fratello saates on ju ka nii". Ja nad ei tea ega mõtle, et Grande Fratello on suur lavastus. Ja võib-olla nad ei hooliks sellest ka siis, kui nad teaksid.

Uudiseid nende kodus arvatavasti ei vaadata, kui siis ainult seekord. Sest uudised, see pole ju oluline.

Aasta aega on olnud uus valitsus võimul ja nad ei ole midagi teinud televisiooni reformimiseks, selle televisiooni, mida siin võib rahulikult fašistlikuks pidada. Eeh, isegi mina olin aasta aega tagasi nende võidu üle õnnelik. Nüüd jääb ainult loota, et tekib ja tekitatakse mingi uus jõud.

Ja on kevad ja ma naeran ja ma ütlen, et see maailm on imeline.

|
Permalink sellele postile





Siia tulen ma tagasi

Hispaania-Portugali piir on üks vanimaid Euroopas vist sellepärast ka, et ta on naturaalne piir. Hispaania punase mullaga hiigeltasandikud, tammemetsad ja puude vahel külitavad lehmad kadusid kohe, maa muutus helevalgeks, kiviseks ja mägiseks. Puud ei ole praegu veel lehes, aga nende halle tüvesid kattev erkroheline samblik loob mingi teise planeedi kevade tunde. Lilla taim õitses, puhmas nagu kanarbik, aga kas kanarbik siis õitseb kevadel? Forsüütia õitses ja mingid teised kollased lilled. Piki mäeselgi olid tuulepargid 15-20 tuuleveskiga.

BP bensiinijaam nägi välja nagu oleks kaheksakümnendate lõpp - üheksakümnedate algus Eestis. Ainult keel oli vale, aga suhtlusmehhanismid, praetud muna, mööbli materjal ja värv, räpasuse aste ja üldine lõhn oli kõik seesama. Auto juures püüdis keegi meile fotoaparaati müüa. Kui oleks ostnud, oleks võinud pärast karbist kivi avastada.

Mägedest alla tulles läks aina soojemaks ning Portos oligi juba täiesti suvi. Porto on kokkupakitud linn nagu need, mida ma lapsena legoasjadest tavatsesin ehitada. Majad olid mitmekordsed, värvilised ja toetusid üksteisele. Kitsad tänavad tõusid vongeldes absurdse kalde all mäkke - natukene nagu Napoli. Kolm last mängisid kaldes tänaval jalgpalli, üks väike poiss piilus majade vahelt välja nonde poole. Ma naeratasin poisile, ta vaatas tõsiselt üles minu poole, naeratas ka ja siis pani sõrme huultele - tss! Ma noogutasin tasakesi ja läksin edasi nagu ma poleks teda näinud. Poiss jätkas luuramist.

Porto raudteejaam on täis maalinguid ning paljudel majadel on need sini-valgetest plaatidest kokkupandud mosaiigid, majakatustel on mütsikesed, klaasist. Paljud aknaavad on tühjad, mõnikord kahe tumeda puukaikaga kinnilöödud, vahepeal lihtsalt augud. Isegi ilusad majad suurepärastes kohtades. Inimesed on tänaval riides nagu oleksid eelmise sajandi seitsmekümnendad nad isegi käituvad natukene nii nagu ma seitsmekümnendate Itaalia filmidest näinud olen. Porto oleks justkui kuhui seisma jäänud ning selles seismises imeliselt õnnelik.

Metallist hiigelsild 19. sajandi lõpust viib üle jõe, konstruktsioonilt meenutab väga Eiffeli torni - samad inimesed on selle loomisel tegevad olnud. Ma ei tea mitu meetrit, aga see on hiiglaslik, üle silla sõidab kollane metroo ja kõnnivad inimesed. Jõesadamas lesivad väiksed terava ninaga inglaslikud paadid veinitünnidega, nende taga piki kallast on näha kõikvõimalike portveinitootjate silte.

Väikest kivikaares laega taverni, kus ma käisin kala söömas, pidas pika ninaga väikest kasvu kandiline mees, kes nägi välja nagu portugaallase sterotüüp. Ülisõbralik, üliviisakas ja väga rahul, et kellelegi taas Porto oli üliväga meeldinud.

|
Permalink sellele postile



2007-04-07 10:18 a.m.

Tsirkust ja leiba

Lähen kohevarsti ära Portugali ja eile olin päeva Salmancas, mis algas hommikuse lumetormiga.

Ąvilas kolmapäeva õhtul nägin linnamüüre, keskaegseid linnamüüre oma täies hiilguses, kuu ja prožektorite paistel, samuti plastkristust ja puuristidega protsessiooni. Katoliku maades ei ole mitte Suur Reede vaid püha nädal ja juba neljapäevast alates on kõik välja surnud. Peale õhtu, kus usklikud teevad show'd ja on hiigelmissad. Muuhulgas, inimesed maksavad tohtuid summasid, et olla olulised ja kõndida paljajalu hiiglaslikku puuristi vedades okaspärg peas läbi linna, seljas valge ürp teravatipulise kapuutsiga, mis katab näo, ainult silmaaugud on sees.

Kolmapäeval oli protsessioon kesköösel, eile oli alates kaheksast kuni kümneni. Täna ootavad ees järjekordsed ettevõtmised, ma loodan, et Portugal on piisavalt katoliiklik, et ma näen ususeebi järge.

Rahvale on muidugi tsirkust vaja ning traditsioonid annavad vaheldust ning see on natukene nauditav vaatepilt. Aga ma mõistan Martin Lutherit ja tema reformi, sest jumalasseuskumist on selle kõrval nii lihtne unustada. Veel mõistan ma seda, et olgu kõige muuga kuidas on, minu identiteedi üks tugev osa on see, et ma olen ateist ja ma saan aru, miks inimesed muutuvad võitlevateks ateistideks.

|
Permalink sellele postile



2007-04-02 11:08 p.m.

Catalunya

Siin on vihmane, soe, hea ja sõbralik. Kõik räägivad ühte või mõlemat kohalikku keelt, aga mõned inglise keelt ka. Ma kirjapanduna teen hispaania ja katalaani keelel vahet küll, aga kõnelduna ei tee, sest ma ei oska kumbagi ja "tõlgin" nagunii kõike itaalia keelde ja siis vaatan, palju ma aru saan. Itaalia keelest saavad nad ka küllalt kenasti aru.

Aga võõraid siin armastatakse, igasuguseid võõraid, mitte ainult blonde ja sinisilmseid. Inimesed naeratavad ja on lahked. Natukene on räpane, natukene on katki, äärelinnast raudtee ääres oli ridamisi akendeta majasid, mis olid graffitit täis joonistatud - nagu Libeeria juba, ainult, et külmem ja inimesi ega sigu polnud näha.

Madalad puud on, paplid on just heleroheliselt lehes, palmid ja küpressid on tumerohelised nagu ikka. Barcelonas vahelduvad valgustatud autoummikutes hiigeltänavad väikeste nurgatagustega, mis näevad välja nagu nad oleksid Gran Canarial. Aga igal tänaval on puuderivi, paljudel on lihtsalt keset tänavat allee ja seal vahel jalgrattatee.

Inimesed kuugerdavad ja kiirustavad, naeratavad üksteisele ja joovad kohvi. Kohvikutega kipub siin muidugi nii olema nagu Indoneesias, Jeemenis ja Gran Canaria tillukestes mitteturistilinnakestes, et neis, mis mulle kõige enam meeldivad, ühtegi naist ei ole. Nagu oleks siin ka kohvi joomine mingi maskuliinne asi. Seiratakse kummalise pilguga kui neisse sisened.

Segafredo sildiga kohvikut pidasid kaks naist. Kodune tunne tuli kohe selle logo peale ja ma võtsingi kohvi ja saiakese.

Homme tuleb jälle uus päev, parafraseerides Gerard Durrelli, imeline nagu unenägudega täidetud ruutkera ja niisama vähe tõepärane.

|
Permalink sellele postile



2007-04-01 3:50 p.m.

Chi ha fretta vada piano

Tavaliselt ma sulan erinevatel maadel kiiresti nende rütmi ning seni ei ole ühegi teise riigi rütm mind Eestis kummitama tulnud.

Aga täna ma panin tähele veel üht aspekti, miks itaallaste elurütm on selline nagu ta on. Kui sa teed tööd ning samal ajal oled ühiskondlikult aktiivne - kasvõi ainult nii palju, et sa pidevalt jälgid, mis toimub sinu riigis, nii sise- kui välispoliitiliselt, mõtled selle üle ja omad seisukohti - kuni selleni, et sa võitled oma seisukohtade eest, siis on sul vaja väga selget rütmi. Enamik itaallastest on ühiskondlikult aktiivsed.

Koos Kaheksanda Mai Liikumisega on ka minu Eesti ellu hiilinud Itaalia rütm. Ma joon hommikul kohvi ja haaran midagi magusat. Ma söön korralikult lõunat ja õhtut - ning eelistan sellist kerget Vahemere kööki. Ma võtan pühapäeva vabaks, et minna loodusse või lihtsalt tiirutada jalgrattaga, nagu täna. Ma lähen reedel kinno. Ma lesin oma vabadel hetkedel ja/või loen ilukirjandust.

Ma teen vähem ja jõuan rohkem. Sellepärast Itaalia ongi vist üks produktiivsemaid riike.

| Permalink sellele postile