Mulle väga meeldivad igasugused taibukad tehnilised lahendused. Praegu mulle meeldib see, et EMT automaatvastaja oskab salvestada sulle jäetud sõnumi ja siis saata mp3-faili kujul e-maili peale. Mul ei ole vaja rääkida, kui kasulik see on siis, kui sa oled välismaal ning ei taha roaming-hinna eest oma sõnumeid kuulata. Ma just kuulasin meilboxist ja siis käisin läppar pihus ringi, et sõpradele ka näidata, kui kaval mobiilikompanii Eestis ikka on.

| Permalink sellele postile

Kujuta ette, et sinu vastasmajal on suur rõdu ja sa näed, et seal elav mees veedab erinevatel nädalapäevadel seal eri naistega aega - ilusad inimesed kõik - ja tundub, et mitte ainult rõdul.

Näed, litsid käivad mehe juures, mõtled.

Kujuta nüüd ette, et selles korteris elab naine ja erinevatel nädalapäevadel veedab ta seal eri meestega aega - ilusad inimesed kõik - ja tundub, et mitte ainult rõdul.

Näed, vastasmajas elab vist lits mõtled.

Kunas mehed litsid on?

Foto tegi mu armas õeraas ühelt kaljunukilt Itaalias, nagu Eesti meedia armastab kirjutada, pildil on illustreeriv tähendus. Ah jaa, kui sa ei mõtle nii, nagu postituses kirjas, siis mul on hea meel. Paljud aga kahjuks mõtlevad

| Permalink sellele postile

Niisugustel hulluse ja vihkamise hetkedes ei olegi midagi ütelda. Õnneks ma tean, et mitte kõik ei ole hullud ja vihkajad ning iga riigi ja riikidevaheliste struktuuride poliitiliste ja administratiivsete tegutsejate seas on mõistlikke inimesi, kes ei taha hävitada maailma, kes ei ole nõus kõike ohverdama oma võimu nimel. Nii ma ei ütlegi midagi, sest ratsionaalsus praegu ei veena. Kuid ehk veenab kunst, sest tegelikult on see, mida ma tahan ütelda, juba ära üteldud, ühes Fabrizio De André imelises, südamlikus ja hingeliigutavas laulus.

La guerra di Piero
Piero sõda

Dormi sepolto in un campo di grano
Sa magad maetult viljapõllu all

non è la rosa non è il tulipano
Pole ei roose ei tulpe

che ti fan veglia dall'ombra dei fossi
kes valvaksid sind sügavais varjudes

ma sono mille papaveri rossi
on vaid tuhanded punased moonid

lungo le sponde del mio torrente
Minu jõe voolusid mööda

voglio che scendano i lucci argentati
loodan tulemas näha vaid hõbedasi odasid

non più i cadaveri dei soldati
ja mitte enam sõdurite surnukehi

portati in braccio dalla corrente
saabumas vetevoogude süles.

così dicevi ed era inverno
Nii ütlesid ja oli talv

e come gli altri verso l'inferno
ja nii nagu teised põrgu palge ees

te ne vai triste come chi deve
muutusid kurvaks nagu need, kel kohustus ees

il vento ti sputa in faccia la neve
ja tuul sülitas sulle näkku lund

fermati Piero, fermati adesso
Peatu, Piero, peatu nüüd

lascia che il vento ti passi un po' addosso
lase tuulel pisut puhuda üle sinu

dei morti in battaglia ti porti la voce
tuua nende hääli, kes langesid lahingus,

chi diede la vita ebbe in cambio una croce
kes andsid oma elu vahetuskaubaks risti eest

ma tu non lo udisti e il tempo passava
aga sa ei kuulnud seda ja aeg läks

con le stagioni a passo di giava
läbi aastaaegade marssides

ed arrivasti a varcar la frontiera
ja sa ületasid piiri

in un bel giorno di primavera
ühel kaunil kevadpäeval

e mentre marciavi con l'anima in spalle
ja nii nagu marssisite, hing oma õlgades

vedesti un uomo in fondo alla valle
nägid orupõhjas inimest

che aveva il tuo stesso identico umore
samasuguse meelega

ma la divisa di un altro colore
aga teistvärvi univormis

sparagli Piero, sparagli ora
tulista teda, Piero, tulista nüüd

e dopo un colpo sparagli ancora
ja pärast anna veel üks hoop

fino a che tu non lo vedrai esangue
kuni sa näed teda surmkahvatuna

cadere in terra a coprire il suo sangue
kukkumas maha kaetult oma verega

e se gli sparo in fronte o nel cuore
ja kui tulistan teda nüüd pähe või südamesse

soltanto il tempo avrà per morire
siis on tal vaid aeg surra

ma il tempo a me resterà per vedere
aga minul on aeg seisatada, et näha

vedere gli occhi di un uomo che muore
näha inimese silmi, kes sureb

e mentre gli usi questa premura
ja sellal kui üles näitad seda hoolt

quello si volta, ti vede e ha paura
ta pöörab, sind näeb ja kardab

ed imbracciata l'artiglieria
ta haarab oma püssi

non ti ricambia la cortesia
ja ei kingi sulle sama teenet

cadesti a terra senza un lamento
sa hääletult kukud maha

e ti accorgesti in un solo momento
ja mõistad ühesainas hetkes

che il tempo non ti sarebbe bastato
et sul ei olnud piisavalt aega

a chiedere perdono per ogni peccato
andeks paluda iga oma patu eest

cadesti a terra senza un lamento
sa hääletult kukud maha

e ti accorgesti in un solo momento
ja mõistad ühesainas hetkes

che la tua vita finiva quel giorno
et sinu elu lõppes sel päeval

e non ci sarebbe stato un ritorno
ja tagasi enam tulla ei saa

Ninetta mia crepare di maggio
Minu Ninetta, surra maikuus

ci vuole tanto troppo coraggio
see vajab liig palju vaprust

Ninetta bella dritto all'inferno
Ninetta kaunis, otse põrgusse

avrei preferito andarci in inverno
oleksin eelistanud minna talvel

e mentre il grano ti stava a sentire
ja samal ajal kui vili sind kuulas

dentro alle mani stringevi un fucile
su kätesse pigistus automaat

dentro alla bocca stringevi parole
sinu suhu sõnad

troppo gelate per sciogliersi al sole
liiga jäised, et päike neid võiks sulatada

Dormi sepolto in un campo di grano
Sa magad maetult viljapõllu all

non è la rosa non è il tulipano
Pole ei roose ei tulpe

che ti fan veglia dall'ombra dei fossi
kes su üle valvaksid sügavais varjudes

ma sono mille papaveri rossi
on vaid tuhanded punased moonid

| Permalink sellele postile

Tuletaksin meelde mõningaid (ajaloolisi) asjaolusid.

Osseete loetakse üldjuhul eraldi etniliseks grupiks, kelle mongoli vallutused 13. Doni äärest Kaukasusse ajasid (ja praegu on L-osseetias umbes kolmandik grusiine). Osseetial ja Venemaal on olnud pidevalt head suhted, ka 18. sajandil, Vene vallutuste ajal - nad nägid Venemaas pigem tuge oma naabrite vastu võitlemises (sest naabritega olid märgatavalt verisemad suhted). Nii taotles Lõuna-Osseetia ka pärast Stalini surma enda Põhja-Osseetiaga liitmist ning Vene liiduvabariigiga ühendamist (mis teoks ei saanud, arvake miks). 1989. (kui NSVL-i kokkuvarisemine hakkas selgelt nähtuma), hakati tasapisi taotlema iseseisvust, algasid konfliktid Gruusia ja Lõuna-Osseetia vahel.

Abhaasid on Abhaasias elanud ... kaua, erinevalt osseetidest ei ole nad 13. sajandi migrandid, vaid põhja-kaukasuse originaalne etniline rühm. Rooma impeeriumi osana ning hiljem Bütsantsi mõjusfääris olid nad kristlased, hiljem (16. sajandil Ottomani impeeriumi tõusuga) võtsid üle islami pehmema vormi. Erinevalt osseetidest võitlesid nad 19. sajandi jooksul Vene impeeriumiga liitumise vastu, kuid 1864. inkorporeeriti sellesse täielikult. Sellest saadik asus ajaloolisse Abhaasiasse omajagu grusiine ja venelasi, samal ajal kui abhaasid põgenesid. Pärast Vene revolutsiooni oli Abhaasia mõned aastat iseseisva Gruusia koosseisus, pärast NSVL-iga liitumist oli tal eristaatus, kuni Stalin liitis ta 1931. Gruusiaga jättes Abhaasiale autonoomse territooriumi staatuse.

Kaukasuse territooriumid said kahekümnendatel NSVL-is suhteliselt edukalt hakkama, mandariinidega äri tehes (mujal NSVL-is ju mandariine ei olnud) lausa rikkaksi. Siis leidiski Stalin Beria ning valis tugeva ühendatud Gruusia poliitika, kus ametlikuks keeleks valiti gruusia oma ning Beria soodustas kõigiti grusiinide asumist Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse (venelasi asus sinna muidugi ka).

Pärast Stalini surma sai Abhaasia taas pisut enam vabadust, nii etnilist kui administratiivset (poliitilisest vabadusest NSVL-is ei ole mõtet rääkida, eksole) ning ka nemad taotlesid enda liitmist Vene, mitte Gruusia liiduvabariigiga. Ka Abhaasias algas enesemääramisega seotud vägivald 1989. aastal.

Vesteldes esimese kursuse üliõpilastega jahmatab mind vahepeal stalinlik ajalookäsitlus, mida nad koolis õppinud on (härra Trotskit ei ole näiteks olemas ja üksikisiku roll ajaloos on ületähtsustatud jne jne), aga nüüd tuleb välja, et Eesti toetab ka stalinlikku välispoliitikat. Ma loodan, et härra Laar sedalaadi nõu ei käinud Gruusia juhtidele andmas ning mul on hea meel, et Välisministeerium on praeguseks suutnud "vabatahtlike" eesti mundris relvastatud osaluse Gruusia poolel ära blokkida (teleuudistes oli, veebis viidatakse sellele).

Sõda mulle ei meeldi, aga veel vähem meeldib mulle see, et ma juba Kosovo iseseisvumisest saadik ootasin, et kui tulevad olümpiamängud, sobiv naftahind ning (järjekordne) konflikt Gruusia ja L-Osseetia/Abhaasia vahel, siis tuleb sõda. On ilmne, et ma polnud ainus, seega oli kõigil rahvusvahelistel toimijatel aega midagi ette võtta (ja Kosovo suhtes oleks muidugi algusest peale pidanud muu lahenduse leidma), aga seda ei tahetud. Hoolimatus? Või sõjaarmastus? Muidugi tuleb nõuda rahumeelset lahendust, aktiivselt isegi, kuid seni kuni ei arvestada kõikide toimijate (sh Abhaasia ja L-Osseetia) õigust läbirääkimistelaua taga olla, ei tule ka rahu.

Ah jaa, pean (veelkord) ütlema, et on äärmiselt silmakirjalik ütelda "Tiibet iseseisvaks" ja "Abhaasia eraldumine ohustab Gruusia territoriaalset terviklikkust, Abhaasia on Gruusia osa".

Pildil Abhaasia lipp aastast 1925

| Permalink sellele postile