Vene keelt oskavad kõik ja kirgiisi keelt tundusid ka kõik oskavat, ma Fergana orus ei olnud ja usbekkidest ei tea. Mu tõlk oli uhke, kui ta rääkis, et neil on koole nii vene kui kirgiisi keeles - variatiivne haridus on rikkus ning haridus on üldse üks kõrgemaid väärtusi, mis kirgiisias olemas on.

Kuid olulisem sellest, et "elan Kirgiisias" on see, kuskohas Kirgiisias sa täpselt elad ja kelle hulgas. Lojaalsus on selgelt lokaalne, tegemist on nomaadidele omase klanniühiskonnaga. Jah, tegemist on selgelt nomaadidega (33% GDP-st tuleb põllumajandusest, peamisteks ekspordiartikliteks vill, lambad, kitsed, tubakas, puuvill, juur- ja puuviljad), kes hommikuti istuvad hobuse selga ja oma lehma või lambakarja sööma viivad - praegu talvel niisama küla lähedale, suvel minnakse karjaga kuudeks mägedesse (jurtad on selleks ajaks kenasti kasutusel). Kuidagi imeline on näha neid ratsanikke, kõrged viltmütsid peas koera ja hõigetega sulle vastu ratsutamas - äraleierdatud sõnapaar "uhke mägilane" tuleb silme ette.

Ma ei tea, kuidas selle uhkusega tegelikult on, sest nad on Kirgiisias väga avatud ja sõbralikud, uuest huvitatud. Seepärast võetakse muutused vastu pigem rõõmuga ja vabariiki ehitatakse samal moel, kui kommunismi ehitati, Lenini kujusid maha ei ole võetud ning NSVL-iga liitumise tähtpäevi ikka tähistatakse (Stalin võeti küll maha ja rahvuskangelane Manas pandi asemele).

Õnneks ei ole neil naftat, aga enda tarbeks on maagaasi, lisaks märkimisväärselt kulda ja üliharuldasi metalle. Inimesi vähe, kõiges 5,5 miljonit ning maa ise asub kõrgel-kõrgel kuuekilomeetriste mägede vahel (jah, mäekurud läbimiseks olid nii 3,9 kilomeetrit). Seega ei ole ühelgi suuremal jõul eriti asja nende siseasjadesse ronida kuid Kirgiisial on piisavalt ressursse, et lähedalasuvate riikidega (peamiselt siis Venemaa ja Hiinaga) äri teha - nende vahel oskuslikult laveerides. Kui võim sellega hakkama saab, siis on hea võim.

Mul on kahju, et Ak-Jol valimistel kätt rohkem pulsil hoidis, kui päriselt vabaks loetakse. Nad oleks nagunii võitnud, ehkki mõnevõrra väiksema protsendiga ning oleks tekkinud koalitsioon Ak-Jol, kommunistid ja sotsiaaldemokraadid (tegelikult mingi kummaline segu sotsialismist ja anarhismist) ning Ata-meken oleks jäänud ikka opositsiooni (ehkki ka neil oli märkimisväärne hulk toetajaid).

Aga seni kuni võim seal inimesi tapma ei hakka ning oma maavarasid ning riigi imetabast ilu oskuslikult majandab, seni ei ole vast hullu midagi. Sest elu on seal üldkokkuvõttes rahulik ning astub vaikselt oma rada - mis mingil hetkel loodetavasti ka demokraatiani jõuab.

Esialgu veel selle pärast, et itaallased ei ole veel harjunud kulutama rohkem, kui neil parajasti taskus on. Laenud ei ole popid (mis ei tähenda, et neid ei oleks olemas, aga ei ole seda "sul pole laenu/krediitkaarti/..., seega oled veidrik"). See tähendab ka seda, et tarbimine iseenesest ei ole veel väärtuseks saanud. Jah, linnade servadele kerkib aina enam ostukeskusi, aga niisugust populaarsust nagu USAs või Eestis või ka Prantsusmaal suurtel hiigelkettpoodidel veel ei ole. Ma loodan, et ei tulegi, ma loodan, et meil õnnestub see riik säilitada "õnneliku saarena", kus inimestel on aega elamiseks (ning pole vaja unustada, et Itaalia on päriselt ka üks maailma kõige produktiivsematest riikidest, küsimus ei ole töös vaid puhkuseviisis praegu).

Ikka veel kõnnivad inimesed pühapäeviti kesklinna iidsetel kividel (kõigi Itaalia linnade kesklinnakivid on iidsed), peatuvad, et juttu teha või kohvi juua, räägivad naabreid taga ning vaatavad vaateaknaid. Põhjalikult, et mõnikord oma mitmeid ja mitmeid kordi vaadatud ja vaagitud mõte seal tillukeses poes ka ostuks vormida, müüjaga sõbralikult lobisedes. See on seesama vana Euroopa, mis on alles peaaegu ainult siin, Hispaanias (kohati seal enamgi kui Itaalias) ja Portugalis.

See kõik muidugi ei tähenda, et jõulupaanikat üleüldse ei oleks. Jõulupaanika tähendab siin seda, et teleuudistes näidatakse jõuluvana-animatsioone ning vahendatakse teavet, et jõuluvana tuleb Kirgiisiast, samuti mahu uudistesse see, kuidas valmistada jõululaua jaoks toitu X ning paljud valmistavad ette oma kõige efektsemaid riideid selleks, et jõuluõhtul missale minna ja kõik ikka näeksid (mida uhkemad riided, seda väljakutsuvamalt kirikusse sisenedes risti ette lüüakse, vajadusel ka põlvitades). Prodi oli meil kirikus jälle kohal, räägiti, mina tähistasin seekord seda püha niisama linnas jalutades (see tähendab, pärast tavapärast hiigelõhtusööki).

Ma imestan, et pärast sellist asja keegi üldse julgeb võtta sõna teemal "Eesti venelased ei jälgi eestikeelset meediat". Miks sa peaksid tahtma jälgida meediat, kus iga hetk võib keegi välja ujuda ja sind alamat liiki olendiks tembeldada? Miks sa peaksid usaldama valitsust, mis seda käitumist ainult heaks kiidab?

Ei, mitte, et sellised sõnavõtud tuleks raadiost ära keelata - sest ega see ei kaota neid ühiskonnast ära. Aga peeglisse peaksid eestlased vaatama küll ja küsima, mida nad endas muutma peaksid.

Kui seda nüüd rakendada Eesti ühiskonnale, siis ei ole vaja luua endale kannatusi nende objektiivsete asjaolude pärast, millesse me midagi parata ei saa. Üks niisugustest asjaoludest on Eesti väiksus. Me lihtsalt oleme niisugused - otsus selleks sündis kuskil 19. sajandi lõpus või 20. alguses, kus me ehk oleksime võinud ka valida tee Lõuna-Soomeks hakkamiseks. Nüüd seda valikut enam ei ole, me oleme riik, mille rahvaarv on 1,5 miljonit. Seega on asju, mida me teha ei saa, 2 miljoni osavõtjaga meeleavaldust näiteks.

Seega tuleks meil vaadata, kuidas see väiksus oluline on. Väiksus võib olla väga tugev "võimendaja" igasugustele mõtetele, sellesama kõik-tunnevad-kõiki fenomeni pärast. Minu USA tuttavad ütlevad ikka "andekus ei loe midagi. Andekaid on kogu riik täis. Loeb see, kuidas sa oskad oma andekust kasutada - sinu töövõime, sinu võime tuttavaid leida ja õnne peab ka olema" Minu Itaalia tuttavad räägivad: Meid on liiga palju. Siin on kõik kohad täis. Intellektuaalid on olemas, ärimehed on olemas, poliitikud on olemas, töölised on olemas, siin ei ole ruumi uute inimeste jaoks, sest vanad on olemas ja täidavad kõik vajadused - ning leiavad endale ise järeltulijad. Kui sa millegi huvitavaga välja tuled, ei ole iialgi teada, kas sind on kuulda"

Eestis on ruumi. Intellektuaale on vähe, töölisi on vähe, ärimehi on vähe. Me saame valida, kuhu me tahame ennast spetsialiseerida - ning andekus loeb. Meil on võimalus iga üksiku inimese anne üles otsida ja seda õitsema ärgitada. Kuna kõik tunnevad kõiki, siis meie, samamoodimõtlejad, saame väga kergelt koonduda ja väga kergelt uusi mõtteid ja ideid levitada - igasuguseid kanaleid pidi. Me saame kõik korraga kokku saada. Me saame kõiki kuulata. Meil on võimalus luua solidaarsus ilma kivistumiseta, vältides nii Itaalias kui USAs tehtud vigu, sest meil on tugevad eeldused neid vigu vältida.

Kellel on parasjagu jõudu, see annab seda teistele, ilma lugemata, kas ja kui palju ta selle eest vastu saab. See väljendub ka lugupidamises üksteise vastu, selles kuidas üksteist ei käsutata, kuidas teistelt ei nõuta, et nad peaksid kuidagi teistsugused olema kui nad on.

Seepärast ollaksegi ühiskondlikult aktiivsed, sest avalikes asjades võetakse üle sama käitumismudelit. Selle pärast saabki Itaalias ütelda, et kui väga vaja, siis miljon inimest Rooma tänavatele protesteerima tuua ei ole mingi probleem.

Kas see on muutumas? Võib-olla. Teatud hulga inimeste juures ei ole, vastupidi, tugevnemas - ja kahjuks teatud hulga juures on nõrgenemas, kujunemas mingisuguseks ameerika seebiks, mida reaalselt ei eksisteeri isegi vist seal.

Ma loodan, et meid on rohkem.

Kuna kõige rohkem jääb niisugune käitumine silma nende puhul, kes seejuures ka muutuda ei taha ning käituvad alati sarnaselt ning väljapeetult, siis ongi kiusatus väärikust seostada aegluse, konservatiivsuse, kinnisuse ja enesekindlusega.

Ei, ka revolutsionäär saab olla väärikas ja väike laps saab olla väärikas. Väärikus on teadmine, et oma koha maailmas määrab inimene ise ja tal on kõik võimalused selle tegemiseks - ning väärikas inimene eeldab, et teistel on samuti kõik võimalused selle tegemiseks ning seepärast suhtub ta teistesse lugupidavalt. Ning on valmis neid kuulda võtma ja neilt õppima, kuid ainult läbi oma aju hekseldades. Mida rohkem väärikad inimesed on harjunud mõtlema, seda rohkem nad on kiired, muutuvad ja õpivõimelised.