2008-01-25 10:18

Kas sina oledki natsionalist?

Perche' la patria fosse libera Lauri kirjutab, kuidas tema teab, et itaallased hoolivad väga oma "itaallusest", ehkki Itaalia konstitustioonis sellest juttu pole ja küsib provokatiivselt, kas ta ehk tunneb teisi itaallasi kui mina. Ei, ka mina näen täpselt sedasama fenomeni - lokaalpatriotismist ja toidukultuurist Dante-tundmiseni. Kuid Põhiseaduses ei viita itaallusele seetõttu, et itaallased ei ole natsionalistid.

Ma kasutan siin Ernest Gellneri määratlust, et natsionalism on poliitiline põhimõte, mille järgi rahvuslik ühik ja riiklik ühik peaksid olema kongruentsed. Itaallaste arvates ei ole riigi asi rahvust, kultuuri ja kombeid säilitada, seda saavad teha ainult inimesed ise, riik peab neile lihtsalt tagama rahu ja vabad võimalused viimaks ellu omaense soove omaenese moodi elada. Itaalia riigi ülesanne on loomulikult kaitsta kunstiväärtusi ja ajalugu, kuid mitte rahvuse säilimise nimel vaid kunsti kui niisuguse nimel.

Ma arvan, et iga itaallane jagab põhimõtet, et ilu tuleb kaitsta (hüva, mafioosod ei jaga - kuidas teisiti nad saaksidki hävitada kunstiväärtusi ja loodust. Aga mafioosod ei loe).

Itaallaste jaoks on kultuur midagi niisugust, mis ühendab neid sõltumata riigist, see on miski, mis loob ühistunde ka siis kui riigivõim ei kehti või laguneb - ning nad oleksid itaallased ka mingis muus riigis. Inimesed muidugi armastavad oma kodupaika ning eeldavad, et ka teised inimesed armastavad oma kodupaika, kuid ka see armastus kuulub erasfääri, riik ei pea tegelema inimese tunnete säilitamisega. Veel enam, mul on tunne, et itaallased eeldavad, et inimesed armastavad oma kodupaika ja kombeid, seega ei ole seda vaja kuidagi seadusesse kirja panna. Kas sa tunned millestki puudust, küsitakse minult teinekord tunned sa puudust mõnest toidust, millega sa oled harjunud, me muretseme seda, küsi ainult.

Kui nüüd Eestisse tagasi tulla, siis kas see meie emotsionaalselt ülilaetud "eestlus" ei ole tegelikult mitte seesama, mis on ühendanud meid igasugustes erinevates riikides? No mis häda pärast me seda siis 20. sajandi lõpus muutma tormame. Eesti kultuur on üks asi, siin territooriumil olev riik on teine asi. Siin territooriumil elavad inimesed peavad saama ise oma asju otsustada ning koos elada - riik moodustab lihtsalt kokkuleppe, mismoodi me koos elame ja ennast ise valitseme.

Kombestiku säilitamine on igaühe individuaalne asi - hea kombestik säilib läbi inimeste ise, läbi nende tegevuse ja poliitika (jah, häid kombeid võib muidugi reklaamida), aga riigil ei saa ega tohi olla mingit kodanikevälist eesmärki (nagu rahvuse säilitamine). Riik täidab oma eesmärgi, kui kõik selle elanikud saavad vabalt valida ja otsustada, kuidas iseennast valitseda ning millistel viisidel. Sõltumata rahvusest.

Pildil teises maailmasõjas langenud partisanide hauatähis Reggio Emilia kalmistul

| Permalink sellele postile



2008-01-24 09:45

Miks Eesti majandus töötab?

Wall Street 1929 Millest Eesti õieti elab, olen ma viimastel nädalatel enda käest korduvalt küsinud, kust see raha tuleb? Valitsus meil ju laenu võtta ei või ja meil ei ole ühtegi märkimisväärset ekspordiartiklit. Natuke puitu, natuke elektroonikat, natuke tekstiili. Aga kuulge - tekstiilitoodetega Hiinaga võistelda ei ole lootustki, ja oleks siis, et me teeks kogu IKEAle mööblit (või annaks toorainet) või kui Nokia ei saaks meieta hakkama.

Palkades niisugune olukord tegelikult tsipa kajastub, kui Itaalia keskmine palk aastal 2006 oli 27 681 EEK, siis Eesti keskmine palk oli 9 407 EEK.

Eestis varieerus sektorite kaupa keskmine kuupalk umbes 6000-16000 EEK-ni (16 000 kandis oli keskmine ainult finantsvahendusel, järgmine keskmine oli juba 11 000 kandis kinnisvara, avalik haldus ja riigikaitse, kõige madalamad palgad olid hotellinduses, kalapüügis, hariduses ja muus isiku/ühiskonnateeninduses nt koristamine). Itaalias varieerus keskmine palk sektorite kaupa 19500 EEK-st kuni 70 800 EEK-ni (ülevalotsas helikopteripiloodid ja ajakirjanikud, kelle keskmine aastasissetulek on 50 000 EUR kandis, järgmine keskmine aastasissetuleks on raamatupidamine ja kindlustus, 33 000 EUR ümber, kõige madalamad palgad on privaatteenustel - koristamine, eraõpetajad algklassides ning põllumajanduses).

Kuid hinnad ei ole siin umbes kolm korda madalamad kui Itaalias. Mõnede kaupade eest tuleb siin rohkemgi välja käia, kuigi keskmine toiduainete hind on vähemalt selle suurusjärgu võrra madalam. Samas kui Eestis kasvas toiduainete hind 2007 aasta jooksul 15,2%, siis Itaalias 3,9%. Bensiini hinnavahe liitrilt on praegu 0,03 eurot, 2006 oli see umbes 0,1 eurot. Kinopilet on siin kallim, restoranihinnad umbes võrdsed, riiete-jalatsite hinnad on mõnel pool madalamad, mõnel pool samad... Kuid inimesed on riides, kinodes pole vähem rahvast kui ma Itaalias näen, tänavad on täis suuri, kalleid suure mootoriga autosid (Itaalia kõige popimad on 1,2 liitrise mootoriga autod). Hüva, kinnisvara on siin veel odavam ning autokindlustused/automaksud on ka madalamad. Kuid siiski, vahed ei ole nii drastilised, kui palkade vahe võiks ennustada. Tuhandete kaupa nälgivaid inimesi meil ka ei ole - kuigi ju võiks, kui meie kõige kõrgemalt tasustatud sektori keskmine palk on madalam kui Itaalia kõige madalamalt tasustatud sektori keskmine palk. See võiks näidata, et väga paljudel palgatöölistest ei tohiks üldse poodi asja olla, mingist eluasemelaenust või autost rääkimata.

Kuidas see võimalik on? Inimesed peaksid siin olema umbes kolm korda vaesemad kui Itaalias, aga nad ei ole.

Ma näen kahte seletavat faktorit. Üks on see, et keskmine palgastatistika on vale ja inimesed teenivad varimajandusest rohkem, kui ametlikud arvud näitavad - teisest küljest, ma kahtlen, et Eestis oleks rohkem varimajandust kui Itaalias :)

Teine faktor on see, mida mainis eile Postimehes Raul Eamets, ehk siis see, et Eesti võib arvestada umbes 100 000 välismaal töötava inimesega, kelle sissetulekud kulutatakse siin. See võib muidugi inimeste heaolu täpselt nii palju parandada küll, et selgitaks seda tänaval nähtavat pilti.

Mida niisugune olukord siis reaalselt tähendab? Mida rohkem me sõltume emigrantide, s.h. transnatsionaalide (kes elavad osa oma ajast ühes ja osa oma ajast teises riigis) sissetulekutest riigina, seda vähem mõjutavad meie käekäiku meie enda otsused. See tähendab, et USA kinnisvarakriis ja maailmaturu toidukaupade tõus võib meid lüüa ülivalusasti ning meil ei ole mingeid majandusjuhtimise meetmeid, et seda vältida või pehmendada.

Hinnad jätkavad aga Eestis kiiret tõusu, odav elekter näitab selgeid kadumise märke, kinnisvarakriis on ennustatavas kauguses, kuigi selle suurus ei ole ennustatav. Eesti vaatab aga lihtsalt pealt ja loodab, et "ehk läheb see karikas mööda".

Kas meil on üldse teoreetilist võimalust mingi sektori oluliseks ekspordisektoriks välja kujundamiseks, seda ma ei tea - me suudame ju kõike toota väikestes kogustes. Kuid selleks, et võimalikku kriisi (kapitalistlikus turumajanduses on neid ikka aeg-ajalt :) ) üle elada, saaksime me muuta ka oma sotsiaalpoliitikat, nimelt investeerida rohkem ühisesse kassasse ja luua paremini funktsioneerivaid ühisteenuseid ja võrgustikke, mis võimaldaksid meil kriisiajad üle elada.

Seda me peame tegema nüüd, sest üleüldist vaesust on ajaloos alati ära kasutanud need inimesed, kellel on võimu vaja võimu pärast ning kelle diktaatorilikud kalduvused on toonud liiga paljudele surma. Seepärast ma kardangi seda rahvusluse tõusu, et see ideoloogia võimaldab end liiga lihtsalt kriisioludes kurjasti kasutada.

| Permalink sellele postile



2008-01-23 14:51

Miks mulle ei meeldi Eesti põhiseadus

firma_della_costituzione.jpg Lugesin Itaalia konstitutsiooni (tekst: it, eng) ja pean kummalisel kombel tunnistama, et see teeb mind uhkeks. Uhkeks selle üle, kuidas inimesed võivad tahta oma ühist elu korraldada ning imetlust Piero Calamandrei ja tema kaaslaste üle, kes selle niimoodi kirja oskasid panna. Selle põhiseaduse lugemine selgitab mulle veel enam, kui Daniele artikkel Itaaliablogis, miks ma ennast selles riigis nii hästi tunnen.

Itaalia konstitutsioon on kirjutatud tõelise ühiskondliku lepinguna, seda lugedes kujutlen paratamatult inimesi laudade taga vaidlemas ja arutamas ning lõpuks panemas paberile neid punkte, mis võiksid kujundada seda ühist elu, mida nad elama hakkavad, see sisaldab üldprintsiipe, millest lähtuvalt kogu muud seadusandlust tuleb kujundada, vaid üksikud sätted on otse rakendatavad.

Itaalia konstitutsiooni algpõhimõtete hulka (Principi Fondamentali, osa 0, 12 artiklit) kuulub Itaalia riigi määratlus "demokraatliku vabariigina, mis on rajatud tööle" ning kus suveräänsuse kandjaks on rahvas; inimõiguste tunnustamine; kõigi kodanike võrdne sotsiaalne staatus, võrdsus seaduse ees ning vabariigi kohustus eemaldada kõik majanduslikud ja sotsiaalsed tõkked, mis takistavad individuaalset arengut ja kõigi tööliste osalemist riigi poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus elus. Veel on seal kirjas, et vabariik tunnistab igaühe õigust tööd teha ning edendab tingimusi selle õiguse kasutamiseks - ning vastavalt omaenda võimekusele ja omaenda valikule on kõigil kodanikel kohustus omada tegevust või funktsiooni, mis panustaks ühiskonna materiaalsesse ja moraalsesse arengusse. Kuigi vabariik on ühtne ja jagamatu, viiakse ellu detsentraliseeritud administratiivpoliitikat. Itaalia riigil on kohustus kaitsta keelelisi vähemusi eriseadustega, vabariik edendab kultuurilist arengut ja teaduslikku ning tehnilist uurimistööd; kaitseb looduslikku ilu ja rahva ajaloolist ning kultuurilist pärandit. Tunnistatakse rahvusvahelist õigust ning üteldakse lahti sõjast kui rahvusvaheliste konfliktide lahendamise meetodist ning ollakse võrdsete osapoolte puhul valmis suveräänsuse piirangutega rahu nimel. Loomulikult on ka sätted religioonivabadusest ning katoliku kiriku ja riigi lahutatusest

Jah, ma tunnen selle ära, niisugune on see ühiskondlik kokkulepe ikka veel, niisuguseks seda riiki tahetakse kujundada - ja teate, need on ka minu põhimõtted, just sellisest ideoloogiast lähtudes ma tahaksin elu korraldada. Ma tean, et see loetelu sai pikk ja juriidiline kuid ma ei suutnud sealt ühtegi sõna välja jätta. Miks peakski?

Itaalia teine pale, see, et ta on kompromissidemaa, torkab muide Põhiseadusest samuti silma. Näiteks seesama Art 1. sõnastab "Itaalia on demokraatlik vabariik, mis põhineb tööl". Ehkki seda on tõlgendatud kui põhimõtet, mis välistab seisuslikud vahed, on tegemist lihtsalt Democrazia Cristiana ja Partito Comunista Italiano vahelise kokkuleppega, et vältida kommunistide poolt pakutud sõnastust - Itaalia on demokraatlik tööliste vabariik, mis tähendaks juba hoopis midagi muud.

Kuid ikkagi ma tunnen ennast kuidagi ülendatuna, kui ma seda põhiseadust loen, sest ma tean, et see on riik tema kodanike jaoks, see põhiseadus on kirjutatud kodaniku, osaleja vaatepunktist.

Ma ei taha meenutada seda, et Eesti Põhiseaduse vastav peatükk keskendub rõhutamisele, et see riik on iseseisev ja sõltumatu, kus riigikeel on eesti keel, aga meie jagatavatest väärtustest ja elukorralduslikest aspektidest ei ole ühtegi sõna. Veel enam, mul on natukene piinlik selle preambula pärast, mis väidab, et riik "peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade" (sellest kuidas ja mida see inimese jaoks tähendab, ei ole aga mingit juttu) - see viitab, nagu Eesti riik ei oleks loodud mitte kodanike, inimeste poolt enda jaoks vaid kuskilt kõrgelt mingi ühe defineerimatu grupi kaitseks. Kuigi Eesti põhiseadus garanteerib kaheldamatult demokraatliku korra, ei meeldi mulle selle alusfilosoofia. See konstitutsioon ei ole kirjutatud inimese vaatepunktist vaid Leviaatani vaatepunktist, see ei tekita tunnet kokkuleppest mida me koos teeme, vaid mingist repressiivpaberist, mida siin teha ei või.

Konstitutsioon kujundab inimeste mõtteviisi - ma arvan, et teistsuguse põhiseadusega oleks ka palju praegusest Eestist teistsugune, kuid praegu ei saa seda enam - ja veel - muuta. Kuid võib-olla saaksid eestlased hakata siiski arutama - parem hilja kui mitte kunagi - millistelt põhimõtetelt lähtuvalt me oma ühist elu hakkame korraldama. Või mida sina arvad?

| Permalink sellele postile



2008-01-20 11:52

Gori, Tammsaare ja Stalin

Teate - see, mida Andrus Kivirähk eile Päevalehes kirjutas on täpselt see viis, kuidas asju tuleb praeguse Eesti avalikus ruumis arutada. Samuti - täpselt see, mida tuleb arutada.

Aplaus ja kummardused.

| Permalink sellele postile



2008-01-19 13:56

Üks võimalik viis olla õnnelik

Viimasel ajal on liiga paljud inimesed minult küsinud "kuidas ma saan olla põhiolemusena õnnelik" või miks ma seda saan.

Ma arvan, et ma olen õnnelik selle pärast, et päris tegelikult ei ole minu elus kunagi olnud hetke "reality strikes back". Ma olen kogu aeg maailma vaadanud sellisena nagu ta päriselt on ning ei ole oodanud, et see ise kuidagi teistsuguseks läheks. Mu vanemad õhutasid mind muuhulgas küll lugema ja hindama muinasjutte ja ilukirjandust, aga seda kui ülistust inimese fantaasiale. Mulle ei valetatud kunagi, et päkapikud on olemas või lapsi toob kurg, ma teadsin alati muinasjutu, mängu ja pärismaailma vahet. Veel olen ma kogu oma teadliku elu inimesi põhimõtteliselt võrdseteks pidanud. Mõnel tuleb üks asi paremini välja, mõnel tuleb teine, aga see ei anna mingit alust pingereaks. Ma imetlen paljusid inimesi, aga ma ei paiguta neid kuhugi skaalale, kes on kõrgem ja kelle poole püüda. Ma ei ole kunagi pettunud, et keegi ei ole jumal, sest jumalaid ei ole.

Jah, mind teeb õnnelikuks see, kuidas Gandhi suutis rahumeelsete meetodite kommunikeerimisega ära hoida võimaliku kodusõja; jah, ma naudin ja imetlen Pier Paolo Pasolini kunsti ja ühiskondlikku aktiivsust. Kuid üks ei ole parem või halvem kui teine. Igaühel meist on võimalik olla samuti Pasolini või Gandhi, inimesena, Nobeli rahupreemia saamine sõltub juba juhusest ning ühiskondlikkust sättumusest. Gandhi kahekümnendate aastate Saksamaal oleks lihtsalt välja naerdud - mis ei tee teda sugugi mitteväärtuslikumaks.

Jah, ma olen aeg-ajalt inimeste tegude pärast pettunud (ei, mitte sinu omade, Bertinotti puhul pigem, eks), ma olen kurb, väsinud, pahane, tige ja kõik need teised emotsioonid. Kui ma tahan, siis ma suudan oma emotsioonide põhjustaja leida, kuid vahepeal ei ole vaja. Asjade olemuse ja kõige algpõhjuse üle juurdlemine on üks ilus mäng, mida me võime mängida, kui midagi muud teha ei ole, aga kui sellele oma elu pühendada, siis toob see kaasa kannatust.

Ma arvan, et inimesed ei tohiks elada kannatuses ja hirmus (see on selline aksioom minu poolt). Seega, tuleb vältida tegevusi, mis maailma kannatust ja hirmu juurde loovad. Kõige rohkem teevad seda mitte-vabade inimeste igasugused teod, selle pärast ma hindangi vabadust nii palju (ja selle pärast ma olen ka ateist).

Ohverdamine toob kannatust. Ohverdamine kui niisuguste valikute tegemine, mis sinu enda olukorra teevad viletsamaks ning mis sulle ei meeldi. Kui ma tulen töölt varem ära, et sõbraga kohvikus tema muredest rääkida, siis see peab olema tehtud seepärast, et ma tahan sõbraga kohvikus rääkida ja tööprojekt ei ole nii oluline. Kui ma tulen ära selle pärast, et sõbraga "peab" rääkima, aga kannatan tööprojekti pärast, siis teen ma enda elu halvemaks ja sõbra oma ka, sest oma kannatuses ei saa ma talle nii palju pakkuda kui oma rõõmus. Inimene ei ole ühekülgne olend, meil on palju mõtteid, palju emotsioone, palju võimeid ning need kõik on väärt tegelemist. Perekonda ei tohi ohverdada eneseteostuse nimel, eneseteostust ei tohi ohverdada perekonna nimel. Mõlemad on inimesele toimimiseks vajalikud. Ohverdamiskultus toob kaasa ka selle, et inimesed toetavad ühiskonnakorda, kus mõnedel on teiste arvelt parem - aga kuna peab ohverdama, siis võetakse omaenese soovidest ja heaolust loobumist ning kaasatulevaid kannatusi normina.

Inimeste ülistamine, nendest pingeridade tegemine ja kummardamine toodab samuti kannatust, sest see eeldab, nagu inimesed poleks mitte võrdsed vaid ühesugused - ning mitte ainult inimesed vaid terve neid ümbritsev keskkond. See eeldus on absurdne ja väär ning vääratest väidetest saab kõike järeldada, ka mõttetusi. Samas inimese hindamine ajaloolase, isa, pesapalluri või sõbrana on teine asi - seal me hindame tegelikult tema tegevust konkreetsetes oludes. Inimene võib olla keskpärane ajaloolane, väljapaistev filosoof ning suurepärane kodanikeliikumise aktivist ja lootusetu administraator... Minu sõbrad on minu sõbrad - ja seda tunnet ei ole vaja ratsionaliseerida.

See, et kõik on võrdsed, ei tähenda, et kõik on head. Ma ei taha, et Berlusconi ära tapetaks, ma tahan, et tema üle mõistetaks õiglast kohut, ta saaks seaduskohase karistuse ja peaks seda kandma.

Vabadus tähendab ka seda, et me ei ohverda oma soove ja vajadusi ühiskondliku arvamuse pärast. Me võime leida, et on mõistlik käituda nii, nagu tavaks, aga kui see käitumine toob meile kannatust ja pisaraid, siis ei tohiks seda teha. Kui ma leian, et Timberlandi või Prada saapad on mulle kõige sobivamad, vastupidavamad ja kättesaadavas hinnaklassis ning nende valmistamiseks ei kasutata teadaolevalt orjatööjõudu, siis ma ostan Timberlandi või Prada - sest minu arvates see on mõistlik. See on minu vabadus ja kellegi arvamus, et Prada kandmine on dekadentlik on jälle tema vabadus arvata , mina ei pea seda arvesse võtma.

See kõik annab mulle võimaluse hoolida päris asjadest ning inimestest, sest ma tean, et nad on päris, ma ei pea sellele kuskilt autoriteetsest allikast kinnitust otsima. See annab mulle võimaluse hullumiseni armastada, see annab mulle julguse ning kindluse ja soovi püsti tõusta ning ebaõigluse vastu protesteerida. Olles vaba kannatustest, ohverdamisest ja pingeridadest, olemusest ja olematuse otsimisest, on mul aega päris maailmas elada, ühiskonnast huvituda ja kevadise metsa joovastavas lõhnas muinasjutte rääkida.

Ma olen õnnelik, sest ma olen vaba ja elan reaalses maailmas. Või noh, ma vähemalt püüan seda olla:) Mitte kannatada tederetähnide all.

Teie tehke, kuidas tahate.

|
Permalink sellele postile



2008-01-18 13:15

Rahvuse loomise väljakutsetest

Mulle meeldib väga see, mida Ahto Lobjakas kirjutab tänases Päevalehes, näidates, kuidas reformikommunistid on rahvustunde oma võimu püsimise vankri ette rakendanud ning kuidas nende huvides on indiviididest koosneva ühiskonna asemel luua revolutsiooniline mass.

Niisuguse soovi realiseerimise vastu saab minu arvates ainult ühe meetodiga: eesti kultuuri loomisega, eestlaste kui natsiooni loomisega. Küsimus ei ole tegelikult selles, nagu eesti kultuuri hetkel üldse ei eksisteeriks – kultuuri ontoloogiline käsitlus ei ole antud juhul poliitiliselt oluline. Probleem on selles, et eestlased ei tunneta ennast oma kultuuri osana. Selle heaks näiteks on äärmusrahvuslik ideoloogia, mis ei keskendu, nagu paljude teiste rahvaste puhul, suurtele kangelastele, minevikule, ajaloo heroiseerimisele vaid tegelikult lihtsalt keelele, sest ka nemad ei suuda näha midagi muud “eestlust” defineerivat kui sedasama kommunikatsioonivahendit.

Keel on kultuuri üks väljendusvahendeid. Õigus oma emakeeles – või suvalises valitud keeles – kõnelda kuulub minu arvates lausa inimõiguste hulka ning ma pean oluliseks, et riik tegeleks ka oma kodanike keeleliste õiguste tagamisega. Eesti äärmuslased näevad selles riigi ainsat eesmärki ning on õiguste tagamise meetodites minuga erineval seisukohal.

Kuid ainult väljendusvahendist ju ei piisa. Kultuuri kuulub ka see, kuidas me igapäevaselt toimime, mida me peame tavaliseks käitumisviisiks, kultuuri kuuluvad meie emotsioonid, meie kunstiväljendused, kirjanikud, mõtlejad, luuletajad, väärtused, võimu kasutamise viisid. Ma arvan, et praeguses Eestis oleks ülioluline alustada meie kujunemise ja kultuuri teadvustamist, seda enam, et see võiks meile poliitiliselt kasulik olla. Üks tähelepanuväärne osa meie kultuurist on see, et oleme alati olnud kokkupuutes teiste kultuuridega, veelenam, Eestis olev eliit on sadu ja sadu aastaid tulnud teistest kultuuridest ning niimoodi natukene paradoksaalselt, said “teised” meie omaks ja seepärast saab meie hümni saksa algupära toredaks ja tähistavaks pidada. Kultuur võiks väljenduda solidaarsusallikana sarnastega, mitte vihkamisallikana erineva suhtes.

Paratamatult on Eestis palju saksa kultuuri sugemeid, toidu, väärtuste ja kombestiku osas. Paratamatult on Eestis palju vene kultuuri sugemeid, toidu, väärtuste ja kombestiku osas. Ma arvan, et on õige aeg küsida, mis on meis see, mis meid ühendab Venemaaga ja Saksamaaga, mis on meie mõtteviisis niisugust, mis võimaldab meil nende kahe riigiga natukene kokku kuuluda. See lähenemine ei tee meist venelasi või sakslasi, sest neis ei ole seda konglomeraati, kommete segu ja ühildatavust, millest lauldes just selle maa keel võib taevani tõustes omale igavikust kohta otsida.

Praegu me saame vabalt valida, mis on minevikust see, mida me tahame säilitada ning mille me jätame puhkama ajaloo annaalidesse. Kultuur pole staatiline minevik, kultuur ei ole eliidiprojekt või midagi, mida koolis õpetatakse. See on meie “mina” ühiskondlik pool, mida igaüks saab ise kujundada, vastavalt sellele, mida ta näha tahab.

Mina tahaksin meid näha kultuurrahvana, kes mõtestab oma tegevusi, ka neid tillukesi nagu söömine või prügi sorteerimine, kes ei vaja valitsejat, et ütelda, mismoodi käituda on hea või milline tulevik ihaldatav. Ma tahaksin, et 21. sajandil me murraksime ennast lõplikult vabaks, loobuksime olemas orjalik mass, ükskõik kas valitseval eliidil on meiega seesama või erinev emakeel. Seepärast ongi oluline, et niisugune mõttestik ei jääks mitte mingisuguseks eliidiprojektiks (olgu siis end kultuurieliidiks pidavad või hetkel võimulolevad inimesed) vaid tegemist oleks kõigini jõudva aruteluga.

Praegune hetk on tegelikult pöördeline Eesti ajaloos. Meil kõigil on võimalik käivitada mehhanism järgnevateks aastakümneteks, praegu veel on võimalik haarata maailma poliitikas vajalik ning märkimisväärne koht.

Meil on võimalik teha Eestist läbirääkija ning suhtleja kahe väga olulise majandusliku jõu Venemaa ning Saksamaa vahel, mis annaks meile ka rahalised vahendid oma kultuuri edendamiseks ning ka parima võimaliku kaitse igasuguste konfliktide korral. Tjah, kahe tugeva majandusega soodsates suhetes olemine on kasulik ka siis, kui nad on jälle jõudnud küsimusteni kus eri meelt ollakse.

| Permalink sellele postile



2008-01-17 22:33

veel üks blog



2008-01-13 22:48

jah, piinata!

Ma üritan juba mitmendat päeva välja mõelda, milline vabariiklaste kandidaat USA presidendiks oleks lesser evil. Kahjuks on nad kõik protestantlikud äärmuslased (või teesklevad, et nad on), seega mul ei ole mingit alust, et hinnata kui palju nende jutust on sulavale, kuipalju poliitiline ilustatus ning kuipalju reaalne programm.

Kuid seda teemat jälgides on mu silma hakanud "laiendatud ülekuulamistehnikate" (s.t. piinamise) temaatika. Rudy Giuliani leiab näiteks rahumeeli, et kui arvatakse, et vangid teavad midagi "järgmisest rünnakust", siis tema arvates võivad ülekuulajad kasutada "iga tehnikat, mis neile vähegi pähe tuleb". Ja tegelikult Giuliani, Romney ja Thomson on kõik avalikult ütelnud, et piinamine on üks õigustatud tegevus.

Mulle tuleb iga kord meelde, kuidas me filosoofia esimese kursuse eetikaseminaris jõudsime tulemusele, et kui üldse on olemas mingi universaalne "kõige kõrgem õigus", siis see võiks olla "õigus mittepiinamisele". Kahju on tegelikult mittepööratav ning kannatus võtab ära inimeseksolemise ning sunnib seda mitteolemist kogema - rääkimata füüsilisest kannatusest. Parim piinamist pooldav argument on esitatud kunagi ühes Le Guini loos Omelasest lahkumisest, kuid mind see ei veena, sest inimeste kannatusi ja rõõme ei ole võimalik üheselt kokku arvutada, et neid siis võrrelda. Rääkimata sellest, et kui piinamine on lubatud üliäärmuslikel juhtudel, siis ei ole võimalik kunagi kindlaks teha, et seda ei kasutataks mitteäärmuslikel juhtumitel - me kaotame rohkem kui võidame.

Seepärast ma ei saa pooldada Hillary Clintonit, kes selleteemalise küsimusele vastates leidis, et "rahvusvahelistest konventsioonidest loobumine, et vältida plaanitavat rünnakut, peab olema presidendi otsus ja vastutus". Seega - presidendil on õigus anda käsk vangi piinamiseks, kui ta leiab, et võib tulla "kohene rünnak". See on õõvastav. Ma ei saa olla kindel kellegi poliitikas, kes nõustub, et mõned inimesed on mitteinimesed, kes nõustub teadlikult inimese piinamisega. Sedalaadi inimese puhul ei saa ma kunagi kindel olla, kas ta ei alusta tuumasõda, sest inimlikkus teda ei piira (ainus riik, mille puhul tuumarünnak üldse võiks mingitel asjaoludel mingit õigustatust omada on praegune Iisrael, aga ka seda teemat tahan ma veel natuke mõelda, kirjutan täpsemalt kunagi hiljem).

Kuid veel enam kohutab mind asjaolu, et Guantánamo ja "ülekuulamistehnikad" on USA valimistel absoluutselt ebaoluline teema ning need seisukohad mõjutavad väheseid valijaid. Piinatakse ju terroriste, eksole, nad on "teised", nad ei kuulu meie hulka, nendega võib teha ebainimlikke asju. Meie Euroopas veel mäletame ise koonduslaagreid ja Gulagi. USAs pole seda kunagi olnud ja nagu näha, teiste kogemusest õppimine ei tule ka neil (nagu inimestel tavaks) hästi välja.

Hirmutav on, et üks maailma võimsamaid riike pooldab kõrgema ja madalama klassi inimesi ning lubab madalama klassi inimeste jõhkrat ja julma käitumist - või ei hooli sellest üldse. Hirmutav on just see, et küsimus ei ole mõnes kolmes usuhullus presidendikandidaadis ning võimu ning "esimese naispresidendi" tiitlit ihkavas külmas leedis (eliidis) vaid "avalikus arvamuses".

Avalik arvamus, mis ei hooli või kus arutatakse, kas water-boarding (sisuliselt uputamine) on ikka piinamine või mitte. Samas see, et neid küsimusi üldse arutatakse ja see, et kõik teised demokraatide kandidaadid on ütelnud "ei mingeid laiendatud ülekuulamistehnikaid", annab lootust, et mingi alternatiivmõtlemine on olemas. Ma ei usu, et keegi neist võimulesaades alustaks tugevat poliitikat piinamise vastu (ehkki ma loodan, et demokraadid, isegi proua Clinton, Guantánamo sulgevad), kuid see näitab mingis ulatuses avalikkuse ootusi. Täpselt nagu seegi, et ajakirjanikel üldse tuleb pähe nendel teemadel arutada.

| Permalink sellele postile



2008-01-12 19:34

ma tahan prügi sorteerida!

Kuni ma Eesti prügiasjanduses ikka veel ringi tuhlan, et pilti kokku saada, räägin sellest, mis toimub Napolis, kuna sellest on kenasti loodud Euroopa dimensioonidega skandaal.

Napoli prügimajanduse lahendaks ilusasti porta-a-porta prügikogumissüsteem koos ümbertöötlemisega. Kuid muidugi on kohalikud elanikud ainsad, kes seda seadustada tahavad.

Prügiäri on uskumatult kasutoov - ning eriline kullaauk on ta olnud Itaalia prügipõletite ehitajatele. Prügipõletid põletavad tuhaks mille iganes: alates ohtlikest jäätmetest kuni inimkehadeni. Seega, kui keegi tahab vabaneda millest iganes, siis on ta põletite ehitajale valmis maksma igasuguseid summasid. Lisaks: prügipõletamine toodab elektrit (elektrihind tõuseb kogu aeg) ja soojust (mis pole väärtuslik ainult talvel). Itaalia prügipõletite omanikel on kohalike omavalitsustega pikaajalised lepingud; see teeb ümbertöötlemise sisseviimise peaaegu võimatuks, kuna omavalitsused peavad prügi põletitele andma. Veel eksisteerib Itaalias selline juriidiline norm nagu CIP6, mille alusel Itaalia riik finantseerib prügipõleteid nii, nagu need toodaksid taastuvenergiat - ning seetõttu ei rahastata ei päikese ega tuule-energia kasutuselevõttu ja uuringuid (Itaalia - päikesemaa, kas pole irooniline?). CIP6 ei ole EL-i normidega kooskõlas ning Itaalia maksab seetõttu tohutuid trahve. (Seega, riik maksab prügipõletitele peale, nende kulud on olematud, ise teenivad kasumit ning Itaalia riik maksab veel trahvi ka selle kasumi tõttu. Eesti tööseadusandlus kohe kahvatab sellise ettevõtjasõbralikkuse kõrval).

Prügipõletitega kaasnevad veel mõned tillukesed probleemid:
- prügipõletid toodavad dioksiini - vältimatult
- seetõttu muidugi ei taha keegi, et prügipõleti oleks nende maja juures, kellelegi ei ole vaja suurenenud vähiriski

Kuigi meedias on olnud tugev prügipõletite propaganda, on paljudes kohtades rohujuuretasandi liikumised (au ja kiitus Beppe Grillole siinkohal) suutnud prügipõletiäri lõpetada ja saavutada põletite sulgemise.

Prügipõletiomanike ring on küllalt väike ja nad on (loomulikult) tihedalt seotud poliitilise võimuga. Üks märkimisväärsemaid neist on Pierluigi Bersani (eks-PCI, d'Alema suur sõber, praegune PD - partito democratico), kes kannab edasi väga, väga, väga võimsat põletite-lobby. Kõik Napoli prügimajandusega seotud institutsioonid on PD käes - seega, mis oleks parem, kui luua üks katastroof, mille vastus oleks "prügipõleti"? Napoli prügimajandus on aastaid olnud katastroof - ning seal ei ole mitte midagi selle lahendamiseks ette võetud kuni siis 2007 aasta jõulude ajal leiti, et nüüd on õige aeg kuulutada välja katastroof (100 000 tonni prügi tänavail), teha absurdseid liigutusi (prügi saatmine teistesse maakondadesse), et põhjendada a) vanade prügilate avamist b) uue prügipõleti ehitamist. Kohalikud elanikud muidugi protestivad ja tõkestavad teid vanade prügilateni - ja loomulikult saadetakse politsei neid laiali ajama (politseioperatsioone juhib Commissario Straordinario Gianni De Gennaro, seesama, kes oli vastutav G8 meeleavalduste kaose eest, seesama, kes on kohtu all valetunnistuste eest).

Vanu hoidlaid on neil vaja kahel põhjusel: esiteks võtab prügipõleti ehitamine kümmekond aastat ning teiseks tuleb ka põlemisjäägid (mürgised) kuhugi matta. Ah jaa, nad plaanivad uusi hoidlaid ka ehitada - rahvusparkidesse!

Napolist pärinev Rohelise erakonna keskkonnaminister Alfonso Pecoraro Scanio on ainus, kes on seni selgelt prügipõletite vastu seisnud, seega initsieeris Bersani temavastase hiiglasliku meediakampaania, nagu Pecoraro Scanio oleks prügipõletitevastasusega viinud Itaalia rahvusliku katastroofi äärele (ja Corriere della Sera on suutnud teda juba rünnata ka väljasuremisohus tuunikalade kaitsmise eest). Grillo tegeleb küll Pecoraro Scanio kaitsmisega - ja arvake, kas peavoolumeedias sellest üldse mingit juttu on? Rifondazione on vait, väga-väga vait, lootes, et praegu hävitatakse ainult rohelised ja kartes, et Bersani lõhub niinimetatud vasakpoolsed päris tükkideks. Selle käitumisega lõhub Rifondazione ennast küll ainult ise, sest vaadake, järgmistel valimistel saavad nad arvatavasti oma kõige aegade kõige kehvema tulemuse. Pecoraro Scanio on aga juba praegu surnud mees, sest ta isegi ei ürita enda eest seista.

Mis saab? Teate, prügipõletitevastane kodanikeliikumine on praeguseks liiga tugev ja liiga internetis, seda mingi üks meediakampaania ei hävita, isegi siis kui selle taustaks on kümned ja kümned tuhanded tonnid prügi. Sest me teame, miks ja kelle süü tõttu see prügi seal on.

|
Permalink sellele postile



2008-01-11 17:52

Ma teadsin seda!

Huhh, Eestis on viimasel ajal korraga nii palju asju toimunud, et võtab kohe tummaks. Või siis: Reformierakond on jõudnud positsioonile, kus ta on veendunud, et ta võib kõike teha ning tulemuseks näitab oma tõelist nägu.

- Töölepinguseadus, mis selgelt eelistab tööandja huve. Ajakirjanduses on enamik probleeme juba kenasti välja toodud (Peep kirjutab ka tänases Postimehes ilusasti). Ma lugesin ka selle seaduse seletuskirja, mis keskendub kirjeldamisele, kuidas ettevõtteid tuleb kaitsta kohutavate tööliste eest, kes nõuavad palka, töötingimusi, haigus ning vallandamiskompensatsioone. Ministeerium on kindlal veendumusel, et nende ülesanne on kaitsta ettevõtteid. Sotsiaalministeerium! Tjah, ja Ansip lisab kommentaariks, et inimesed võiksid ükskord hakata ise ennast kaitsma, ega siis riik pole mingi garantiidepakkuja.

- Ainus garantii, mida riik pakkuda üritab, on garantii, et avalikke meeleavaldusi selles riigis ei toimuks. Teate, Itaalias ei karda politsei kedagi, nagu meil Reformierakond. Nad tapsid demonstratsiooni käigus inimese. Nad on tunnistanud, et lavastasid magavaid demonstrante süüdi, et neid rünnata saaks. Pihli eelnõu astub sedasama teed - andes "korrakaitsejõududele" suurema relvakasutusõiguse, õiguse määratleda manifestatsiooni legaalsus, õiguse inimesi kinni pidada kaalutlusel, et "ta hakkab varsti katsetama sooritada kuritegu", rääkimata sellest kui vabalt saab kõigi kodanike telefonikõnesid pealt kuulata. Põhjendused võivad ju ilusad olla, aga kõigi nende normide kuritarvitamine on ülilihtne ja avalik kontrollimehhanism puudub.

- Haigekassa piirab valitsuse nõusolekul hüvitatavate aktiivravi päevade arvu absurdselt (no ei saa seda kehtestada mingi üldise keskmise alusel, sest valdkonnad on absoluutselt erinevad, põletusohvrid vajavad keskmisest tunduvalt suuremat aktiivravi). Seda olukorras, kus eelmisel aastal on patsientide poolt kõige enam kaebusi esitatud just liiga kiire aktiivravist loobumise suhtes.

- Aktsiise just tõsteti, kütuse ning seega ka toidu hinnad tõusevad, kõigile inimestele paratamatud väljaminekud.

- Prügimajanduses on avalik kommunikatsioon olematu, millest tunduvad võitvad eelkõige prügiveo ja -käitlemisettevõtted, kehtestades ebaselgeid reegleid ja tasusid. Olen juba kuulnud väikest lobi prügipõletite ehitamiseks

- Vabaduse väljakule ehitatakse hiiglaslik klaasrist ja üldse maetakse sinna alla 60 miljonit nagu kirjutas eilne Postimees (andke mulle labidas!). Plaanitakse suurejoonelisi riigi 90. sünnipäeva pidustusi.

Eelnevat arvestades - ma siiralt loodan, et Eesti 90. sünnipäev ei jää ka viimaseks. Kui keegi on asunud rahvuse hävitamise teele - ning Venemaalt eeskuju võtmise teele sotsiaalpoliitika osas, rääkimata lepingulisest ühiskonnast eemaleastumisest, siis just nimelt see valitsus, kes meil hetkel on.

| Permalink sellele postile



2008-01-08 11:38 a.m.

USA eelvalimised: vilets süsteem

Mulle see USA eelvalimiste (primaries) süsteem ei meeldi. See ei ole demokraatlik.

Esiteks puudub kontrollimehhanism, et teada saada, kas kõik hääleõiguslikud saavad tegelikult ka hääletada (natukene parem on see sel puhul, kui hääletada saavad ainult parteide registreeritud liikmed, siis on mingigi kontrollinimekiri hääleõiguslikest inimestest). Kui nimekiri moodustub alusel "inimene ise ütleb, et tal on õigus olla selles nimekirjas", aga kontrollregistrit ei ole, siis me ei saa teada, kas kõigile inimestele tagati võrdne juurdepääs valimisele või mitte. Lisaks varieerub eelvalimiste süsteem osariigiti, mis paneb taas kodanikud ebavõrdsesse olukorda.

Teiseks ei ole see hääletamine üle riigi "ühtemoodi", kõikidel häältel ei ole võrdset kaalu: hääletamine toimub erinevates osariikides erineval ajal ning tulemusi avalikustatakse osariigiti. See tähendab, et esimeste osariikide tulemused mõjutavad järgmisi hääletajaid. Iowa ning New Hampshire elaniku hääl omab seega rohkem kaalu, kui South Dakota või Montana elaniku oma. Populaarsusuuringud näitavad, et Edwardsi reiting on pärast Iowa tulemusi märgatavalt tõusnud.

Eriti küüniline tundub mulle see argument, et "New Hampshires elavad poliitiliselt haritumad valijad, kes teevad läbimõeldumaid otsuseid, seega pole hullu". See tähendab, et New Hampshire kodanik on kuidagi parem kodanik kui Montana oma, kuidagi targem ja seega omab õigust Montana valijale näidata, kuidas too peaks hääletama. Esimest ja teist järku kodanikud?

Lisaks võib poole aastaga juhtuda palju asju. Montana valijal on teavet palju rohkem kui Iowa valijal kui ta oma otsuse teeb, taaskord ei ole olukord kodanike vahel võrdne, nagu ta demokraatlikus ühiskonnas olema peaks. Tjah, lugesin eile ühe USA kodaniku blogist, et "küll mul on hea meel, et ma ei ela Iowas ja ei pea praegu otsustama, mul ei ole veel piisavalt teavet". 5. veebruaril Californias on teavet kindlasti rohkem kui täna New Hampshires - inimesed teevad otsuseid erinevatel alustel.

Mina arvan, et asja parandaksid kaks aspekti: esiteks hääleõiguslike inimeste selgem defineerimine (näiteks hääletada saavad ainult vastava partei nimekirja kantud isikud, tegemist on lõpuks partei kandidaadiga) ning teiseks peaksid kõikides osariikides need hääletamised toimuma ühel päeval ning mingeid tulemusi ei avaldata enne kõigi valimisjaoskondade sulgemist (arvestagem ka ajavahesid osariikide vahel).

|
Permalink sellele postile



2008-01-07 8:37 p.m.

Kuulake raadiot!