Franz ütles "Kes vihkab keda" kommentaarides, et eestlase definitsiooni ei saa ju muuta. Saab jah! Lausa peab! Ma arvan, et eestlastel on viimane aeg ära lõpetada iseenda haletsemine ja tillukeseks ning abituks tegemine, keda kõik kogu aeg kaitsma peavad ja keda mingid "pahad" kogu aeg hävitada tahavad.

Ma arvan, et eestlastel on oluline küsida - mis on meis see, mida ei saa "üle võtta", mida saab hävitada ainult tuumasõjaga ning ma arvan, et see paaniline klammerdumine keele külge tuleb ära lõpetada. Me räägime siin eesti keeles, eksole? Väga hea, räägime siis edasi ja jätame soigumise mingite spetsiaalkaitse meetodite ümber. Keelt kaitseb see, kui on inimesi, kes tahavad selles midagi mõistlikku ütelda. Kui ühel hetkel hakatakse mõistlikku ütlema mingis muus keeles, las siis olla nii. Dante otsustas kirjutada Toscana dialektis ja mitte ladina keeles, mul on hea meel, et ta seda tegi. Laskem oma keelel laulutuules taevani tõusta selmet seda vihkamise õhutamiseks pruukida!

Eesti kultuur on rohkem kui keelekasutus ja siia kuulub ka kõik see, mis on saanud alguse hoopis venelastelt, rootslastelt või sakslastelt - seda rikkamad me ju oleme ja seda seotumad teistega. Ma arvan, et "eestlase definitsiooni" saab muuta küll kui tahta. Seda enam, et praegune eestlase definitsioon on suhteliselt täbar, umbes selline, et "kes räägib kodus eesti keelt või toob meile spordivõistlustelt medaleid". Noh, mina siis eestlase definitsiooni alla küll ei mahu. Paljud ei mahu ja hakkabki toimuma iseenese väikeseks ja nõrgaks tegemine.

Mina ei taha Tallinna vanalinnast kui Eesti kultuuripärandist lahti ütelda, sest arhitektid ei rääkinud arvatavasti eesti keelt. Russalka on samamoodi minu ajalugu ja pole oluline, kui paljud seal soomuslaeval eesti keelt rääkisid, Tartu linnamüürijupp on minu ajalugu, Antsla linnuse säilmed, need von Uexküllidele omad vana-Antslas, on minu ajalugu, hiina sõdurite hauad Tartu lähedal metsas on minu ajalugu, suletud kaevandused Virumaal on minu ajalugu, Toomemäe toomkiriku varemed on minu inimesekskujunemist mõjutanud ja seda ei saa minult võtta! Minu ajalugu on Varbola linnus, kus jalutades ma kujutlen, mismoodi see toimis, kui ta oli noor, Tartu Ülikool, rootslaste asutatud, on ikka Eesti ülikool, mis siis, et eesti keeles on seal õpetatud lühemat aega, kui teistes keeltes. On silmakirjalik kiita turistidele Eesti linnade huvitavat arhitektuuri ja siis ütelda, et Eesti on ainult see, mis on seotud Eesti keelega. Minule ei meeldi silmakirjalikkus.

See on ka Eesti kultuur, et meil on venekeelsed inimesed (kes räägivad muide vene keelt üldjuhul omaensese, siinsel, äratuntaval viisil). Ida-Virumaa külad ja majad on tuntavalt teistsugused, kui Võrumaa omad, saartest rääkimata ja see on ju suurepärane! Venelased, kes elavad siin on samuti siinsed, meie, need on Eesti riigi venelased, selle riigi osa ja rikkus nagu Eesti riigi eestlased on selle riigi osa ja rikkus. Toomkiriku varemetes tegime me volbriööl lõket ka koos vene tudengitega, ma arvan, et see koht on neile niisama oluline kui mulle. Neilt ei tohi seda võtta!

Anzi, meilt ei tohi seda võtta!

Seepärast, ma arvan, ongi viimane aeg arutada, mis on see, mida ma siinkandis kultuuriks nimetame ja kust see pärit on (ja selle keeleasja võiks natukeseks kõrvale panna).

| | Permalink sellele postile

Kyll aga leidsin ma Libeeriast, sealtsamast Buchanani sadamast, yhe makronaela.

Mingis ühiskonnas sees elades ei panegi alati hiilivaid muutusi tähele. Kui astuda kord mingi aja tagant, siis tabab see karmimalt. Otsisin eile üht mõtet oma paberitest ja sattusin lugema eelmise aasta "Pihli eelnõu" vastase kampaania ajal kirjutatud artikleid ja dokumente. Mind rabas see, kuidas praeguses olukorras ma vist enam ei suudakski kirjutada seda lugu, "Mul on unistus". Mitte, et ma kuidagi teisiti mõtleks. Mitte, et ma jätkuvalt ei unistaks sellest, et Eestist saab kunagi riik, kus rahvus, välimus ja seksuaalsed eelistused ei oleks olulisemad argumentidest ning mis on Milli mõttes vaba - kus saab rääkida ka kõige hullemast, kartmata repressioone. Kuid pärast neid lahmivad karjeid "isamaaliste" (jah, jutumärkides, selline karjumine ei ole isamaa huvides kohe kindlasti!) poliitikute poolt, et kuna kohtuvõim langetab neile ebasoodsaid otsuseid, siis tuleks see ümber kujundada, pärast seda massihüsteeriat ja vanenõuteooriaid, et aprillisündmuste taga peab olema kellegi karvane käsi, pärast seda, kui minister ei saa hakkama oma töö põhiülesandega, aga vallandatakse IT-juht (ning keegi ei protesteeri)... Pärast seda tundub see unistus kuidagi teisest maailmast. Sõnad, mis lihtsalt ei sobi konteksti.

Aga aasta tagasi veel sobis.

2000. aastate alguses tegi EMT suure reklaamikampaania, mis oli nii eesti kui vene keeles (eraldi plakatid ja voldikud), sama ulatusega. Mitte keegi ei pööranud sellele tähelepanu, rohkem kui suvalisele reklaamikampaaniale. Ma mõtlesin tookord, et me sellest rahvuste vihkamise perioodist vist saamegi nüüd rahumeelselt üle. 2000. aastate alguses tundus see vihkamispoliitika ja "kogume hangud kokku ja lähme venelasi peksma" pool-arusaamatu reliktina, hoiatava näitena minevikust, sellest, mida ühe kultuuri või keele absoluutne eelistamine kaasa võib tuua. Tegelikult aga pärineb see hangude näide aastast 2007, nii rääkisid mehed ühe Tallinna-lähedases väikekülas.

Kurb on.

Miks on vaja teha kõiki neid vigu, mida enne meid on juba korduvalt tehtud?

Mis puutub riigipöördesse, siis ainus jõud Eestis, kes seda majanduskriisi tingimustes teha saaks, on äärmusrahvuslased. Kui valitsus näiteks enam üldse pensione ei suuda välja maksta, siis võib väga vabalt välja ujuda mõni rahvuslikuna esinev tegelane, kes ütleb, et sellest kriisist väljatulekuks on ainult üks tee. Kui see tee on nii pehme, nagu Päts omal ajal valis, on niigi hästi, aga ma kardan, et praegused äärmusrahvuslased üritavad selle tee jooksul ka leida viisi, kuidas meie venekeelseid kaasmaalasi ühiskonnast või oma elust isoleerida.

Edit: Ja kui vaadata neid algatusi, et sõjavägi tänavale patrullima, Eesti riigi mitteeksisteerimisest rääkimise eest eluaegne vanglakaristus, ettepanekud taastada "seltsimehelikud kohtud" (sest kogu vandekohtust rääkimine on tegelikult olnud just sellise ideega, mitte angloameerika süsteemile või Itaalia segasüsteemile üleminek) poliitiliselt tundlikes asjades...? Siis mulle tundub see rahvusliku riigikeeramise võimalus aina reaalsem, mitte puhas intellektuaalne mäng.

Mis sina arvad, mida sa sellise stsenaariumi puhul teeksid?Mida sa teed, et selle stsenaariumi realiseerumist vältida?

| | Permalink sellele postile

"Kas tahate, räägime ausalt?" küsis Amad äkki.
"Tahan," vastasin ma. Ja mida ma oleksingi saanud ütelda? Nelikümmend aastat olen ilmas elanud, kuid pole veel selgeks saanud kunsti selle ebameeldiva küsimuse eest viisakalt kõrvale põigelda. [-- A&B Strugatski "Ajastu ahistavad asjad"]

Püüan võita pudelit veini, milleks tuleb vaid selgitada, et otsekohesus võib voorus olla. Kristel nimetab seda paheks, tõlgendades otsekohesust kui "kohe otse ütlemist", mis-meelel-see-keelel inimesi, kes ümbrust ei taju, teistest inimestest kõnelemata. Niisugust tähendusvarjundit annavad muide sellele sõnale edasi inglisekeelne bluntness ja itaaliakeelne rudezza.

Aga otsekohesus on üks huvitav sõna, mis tähendab erinevaid asju. Läksin Õigekeelsussõnaraamatust vaatama ja see ütles: Otsekohesus: otse+kohene siiras, avameelne, sirgjooneline. Seega, otsekohesus tingimata ei välista ei ausust (avameelne) ega ka viisakust (siiras), mille puudumist Kristel otsekohestele inimestele ette heidab. Otsekohene kriitik võib kritiseeritava töö autori suhtes üles näidata suurt viisakust ja lugupidamist, kuid siiski leida, et antud teos on äärmiselt ebaõnnestunud, olles avameelne nii oma tunnete osas inimese vastu kui tema töö suhtes.

Heitsin pilgu veel ka teistesse keeltesse, otsekohesuse vaste inglise ja itaalia keeles võiks olla eelkõige vastavalt frankness ja franchezza või siis – rõhuga siirusele – candidness ja sincerità. Merriam-Webster selgitab esimese neist tähendust kui "valmisolekut väljendada tundeid või mõtteid, rõhutab arguse või salatsemise puudumist või ka taktitunde vältimist." Rõhu asetamine arguse puudumisele on aga miski, mida tavaliselt väärtuseks peetakse (mis ei tähenda, et igasugune julgus oleks väärtus, aga kui võrrelda tähendusvarjundeid "arguse puudus" ja "viisakuse puudus", siis ma arvan, et vahe on ilmne).

Candid omab rohkem diskreetsust kui frank ja mul on tunne, et itaaliakeelses maailmas sincerità ja umiltà on väga tihti kõrvuti esinevad mõisted. Inimene võib kõnelda alati otsekoheselt, aga ta võib suuta valida, kunas ta üldse kõneleb, sest alati ei ole ju vaja midagi ütelda, ning selles väljendubki tema diskreetsus. Ka Kristel ise toob omaenda postis näite, kuidas ta selle asemel, et kohatud ebameeldiva inimese kallal iroonitseda oli lihtsalt vait – sest kellele seda irooniat ikka vaja oli?

Ka see, kas taktitunne on väärtus või mitte, sõltub asjaoludest. Ma eelistan otsekohest kunstikriitikat või poliitikaanalüüsi taktitundelisele, sest taktitunne võib hakata ohtlikult tõde peitma. Kuidas saab teha valimistel põhjendatud otsuseid, kui ajakirjanik on rahva raha varastanud poliitiku suhtes taktitundeline? Ja see, kui Marco Travaglio pidas onorevole Schifanit – õigusega – hallitusest halvemaks, ei olnud kindlasti ei takitundeline ega viisakas, küll aga täpne ja vaimukas. Travaglio loomupärane umiltà selles tekstis väljendus hoopis kõnelemise viisis ja ilmses austuses nende inimeste vastu, kes sama ametit auga olid täitnud ja Itaalia avalikkuse suhtes. On juhtumeid, kus kõigi suhtes taktitundeline ja hooliv ei saa olla – muidu läheb nii nagu Brunellal ja Kohutaval Kolmerattalisel Pakuk-linnul. Nendel puhkudel on otsekohesus kindlasti voorus, sest see annab kõigile ausa võimaluse ise oma tegevusstrateegiaid valida ja arvestada.

Eelnev ei tähenda muidugi, nagu otsekohesus oleks absoluutne voorus. Ma arvan, et on olukordi, kus on pedagoogiline või lihtsalt inimlik valida hoopis teisi käitumismalle. Kuid seda oskab Kristel ise arvatavasti pareminigi seletada.

| | Permalink sellele postile

| | Permalink sellele postile

Olen siin olnud rohkem visuaalia kui tekstiloome lainel, seega on kuidagi kidunud siinsed mõtteavaldused. Aga ma olen vaikselt märkmeid teinud, seega kuuldused selle blogi surmast on tugevasti liialdatud.

Kuigi mikrolaenude ja mikrorahastuse (microfinance) kohta on esitatud palju argumenteeritud kriitikat, mis demonstreerivad, et see pole maailma vaesusprobleeme lahendav imevahend, on sellel poliitikal siiski palju positiivseid tagajärgi ning Bangladeshis (kust need mõtted alguse said) on paljud kasud käega katsuda. Kusjuures, mitte niivõrd isegi majanduskasud, sest Itaaliaga võrreldes on see siiski natukene nagu teine planeet, seega minu silm ei pruugigi kohe eristada majanduslikke kasusid. Küll aga kinnitab Bangladeshi näide minu jaoks seda, et tööpoliitika on üks olulisemaid aspekte ühiskondliku elu korraldamisel. Need inimesed, kes mikrolaenude abil on saanud omandada oma tòòvahendid ja alustada ülitillukest ettevõtlust, pakkudes tööd peamiselt endale ja vòib-olla perekonnale, käituvad ka ühiskondlikus elus iseseisvamalt. Ning mis veel enam – see nende iseseisvus nakatab.

Vestlesin Jhalokatis ühe kooli personaliga. See ei olnud riigikool, s.t. riik toetab neid ainult 80-90% ulatuses ja kõik õpilased peavad maksma tasu. Kuni eelmise aastani olid õpetajate tingimused aga võrreldes riigikoolidega halvemad ja ka palka said nad ainult 80% kehtestatud baaspalgast (riigikoolides 100%). Personal siis leidis, et ega muud üle ei jää, kui tuleb streikida seni, kuni riigi poolt pakutud tingimusi parandatakse. Sedalaadi streik aasias on väga harv nähtus, eriti aga Bangladeshis. Seda mõtlemist olid aga tugevdanud just need inimesed õpetajaskonna ümber, kes olid õppinud ise vastutama ja kes ei kartnud, et nende arvamused võivad mõjuda nende hakkamasaamisele kehvasti.

See kõik tugevdas omakorda minu arvamust, et õiglase ja demokraatlikuma ühiskonna huvides oleks otsida sedalaadi majandussüsteemi, kus töö on põhiliselt kahte liiki: autonoomne (mikroettevõtted, kuni kümne töötajaga paigad, kus töötajad on ühtlasi ka omanikud; hea näide on ka Itaalia majandus, mis väga tugevalt just sedalaadi ettevõtetel püsib, need on küll mikrorahastamisest sõltumatud) või siis tähtajatu lepinguga pidevad töökohad (näiteks avaliku sektori töökohad, mis on oma olemuselt sedalaadi, kus autonoomne ettevõtlus ei ole võimalik või need kohad, kus masstootmisest ei saa loobuda). Kui inimene omab ise oma tootmisvahendeid ja ettevõtet, siis tal ei ole teda võimalik mõjutada ka oma veendumuste vastu tegutsema, või neid mitte väljendama põhjendusega, et muidu ta kaotab võimaluse süüa saada (sama kehtib siis, kui tema vallandamine on keeruline ja sõltub vaid tema professionaalsusest). Lisaks soodustab see süsteem ka inimese vastutusvõime tõusu, sest ta oma ettevõttes peab ise otsuseid tegema.

See ei ole tegelikult mingi uus mõte. Ameerika ühendriigid kunagi sellise ideega loodi, lootusega luua müriaadi tillukesi ettevõtteid (mis turu tegelikult võimalikuks teeksid). Paraku praegu ollakse sellest ideaalist kuhugi eemale mindud - osaliselt just seetõttu, et teatud laadi tööstuslik tootmine, vähene haridustase ja info konsolideeritus ei võimaldanudki niisugust süsteemi tegelikult luua. Praeguseks on muutunud aga nii tootmissüsteemid kui haridus- ja sotsiaalsüsteemid ning lisaks on ka rikkust sajanditega kogunenud omajagu. Seega saaks “the founding fathers” ideede juurde tagasi pöörduda ja päriselt vaba ühiskonda ehitada. Muidugi, selle eelduseks on ka, et need mikroettevõtted ei oleks ainult laenule üles ehitatud, et hirm tööandja ees ei transformeeruks lihtsalt hirmuks, et mõni tegevus või otsus või plaan ei sobi (potentsiaalsele) laenuandjale. (Ilma laenudeta ei saa, aga igavene laen orjastab).

Sinna juurde tuleks lisada ka võimalikult autonoomne energiatootmine (taastuvenergiatega kodukasutuseks taas põhimõtteliselt võimalik) ning null-kilomeetri-toidu-poliitikad ning saamegi tugevad väikeüksused, mille sees (otse)demokraatia on tugev ja saab toimida. Niisuguste üksuste olemasolu minimeerib tugevalt diktaatorite teket - kuid loob ka aluse mõistlikeks laiemateks poliitikateks: meditsiin, haridus, keskkond kui riigi või võrgustikupoliitikad - see tähendab ka vajadust tsentraliseeritud tugeva maksusüsteemi tarbeks (milline korraldus omakorda on tõhus relv maffia vastu).

| | Permalink sellele postile

| | Permalink sellele postile