PH viitas mõni aeg tagasi Rumeenia plaanile maksustada kiirtoit ja oponeeris sedalaadi poliitikatele ägedalt – valitsusel ei ole õigust määrata minu toidusedelit! Kommentaarides lisab ta veel, et igasugune mcdonaldsimaks tabab sama valusalt ka kodupagarit, kes saiakesi küpsetab.

Minu arvates on mõlemad väited sügavalt probleemsed ja seda kaudselt sama asja pärast. Küsimus ei ole mitte niivõrd rasvas ja suhkrus vaid millises rasvas ja millises suhkrus – ja ka selles, miks fast food nii odav on nagu ta on. Mõlemale küsimusele saab väga detailseid (ja õõvastavaid) vastuseid Michael Pollani raamatust “The Omnivore's Dilemma”, mille andmeid ma järgnevas mõnevõrra kasutan.

Alustame sellest, et vaatame, mis on sees ühe kohviku saiakeses, eeldades, et seda saiakest toodetakse kohapeal, nagu klassikalistes kohvikutes tavaks või siis lähedalasuvas pagaritööstuses, nii, et saiake on igal juhul samal hommikul tehtud. Kõige tüüpilisemas pärmitaignast sarvesaias on tüüpretsepti järgi jahu, suhkur, või, sool, munad, pärm ning mõnikord ka vesi/piim/kohupiim/riivitud apelsinikoor.

McDonaldsil on juba tükk aega kohustus näidata, mis on tema hamburgerite sees, ning tüüpilises juustuburgeris sisaldub sai, loomaliha, Ameerika juust, ketšup, sinep, marineeritud salati, sibul, sool, suhkur. Selle saia koostisained ei ole aga enam nii lihtsad kui kodupagari saiakesel, kuivõrd ma aga eestikeelsetes industriaaltoidu terminites väga kindel ei ole, siis igaks juhuks inglise keeles, nii nagu need avalikstatud on.

Juustuburgeri sai:

Enriched bleached wheat flour (malted barley flour, thiamine, riboflavin, niacin, iron, folic acid), water, high fructose corn syrup, vegetable oil (partially hydrogenated soybean oil), yeast. Contains less than 2 percent or less salt, wheat gluten, calcium sulfate, ammonium chloride, ascorbic acid, azodicarbomide, diacetyl tartaric acid esters of mono- and diglycerides, corn flour, soy flour, calcium peroxide, mono- and diglycerides, propionic acid, phosphoric acid, ethoxylated mono- and diglycerides, wheat flour, silicon dioxide, sodium stearoyl-2-lactylate, fungal enzymes, calcium propionate (as a preservative)

Ketšup:
Tomato concentrate from red ripe tomatoes, distilled vinegar, high fructose corn syrup, corn syrup, water, salt, natural flavors (vegetable source).

Juust:
Cultured milk, water, cream, sodium citrate, salt, sodium aluminum phosphate, sorbic acid (preservative), sodium phosphate, cheese culture, artificial color, acetic acid, enzymes, lecithin

Friikartulid:
Potatoes, partially hydrogenated soybean oil, natural flavor (beef source), dextrose, sodium acid pyrophosphate (to preserve natural color). Cooked in partially hydrogenated vegetable oils, (may contain partially hydrogenated soybean oil and/or partially hydrogenated corn oil and/or partially hydrogenated canola oil and/or cottonseed oil and/or sunflower oil and/or corn oil). TBHQ and citric acid added to help preserve freshness. Dimethylpolysiloxane added as an anti-foaming agent.

Coca-cola:
Carbonated water, high fructose corn syrup and/or sucrose, caramel color, phosphoric acid, natural flavors, caffeine.

Pollan uuris USA toiduainetööstust tema mitmetes avaldumisvormides ning näitas, et suurem osa pakutavast industriaaltoidust on ühte või teistpidi seotud maisiga, kuivõrd just seda on kõige lihtsam osadeks lagundada, et saada temast TBHQ või siis valmistada näiteks kõrge fruktoosisisaldusega siirupit – peamist magustajat kõigis kiirtoitudes (suurem osa üleval nimetatud toitainetes on saadud maisisünteesil, sellele lisandub soja). Kõrvalepõikena peab ka mainima, et tööstuslikud kiirtoidud on väga konsentreeritud: mitte üheski puuviljas ei ole niisugust kogust suhkrut nagu cocacolas ja ühestki loomast hangitud lihatükk ei ole niisuguse rasvasisaldusega kui näiteks kana McNuggets – tegemist on kõige odavamate kaloritega, mida inimene kätte saab. McDonaldsi marketing pakub lisaks veel supersize-portsjoneid – ning samas ei tekita klaas cocat inimesel seesugust täiskõhutunnet kui sama kalorsusega saiakesehulk, seega ta võib tarbida kaugelt rohkem kui päevane vajadus. Veel: enamik toidulisandid, mis kannavad nimetust “natural flavor” on tegelikult maisist tehtud, “natural” viitab ainult tema looduslikule ja mitte puhtsünteetilisele olemusele, isegi siis kui on näiteks „natural apricose flavor“ - see ei tähenda, et „maitse“ peab olema tehtud aprikoosidest, see tähendab, et see ei ole tehtud puhtsünteetilisel alusel.

Miks need on aga “kõige odavamad” kalorid? Siin tuleme tagasi maisi juurde, mille kasvatamist on USA valitsus alates seitsmekümnendate toidukriisist tugevalt subsideerinud, tehes farmeritele mõistlikuks maisi müüa iga hinnaga, teatud hinnast madalam hind korvatakse valitsuse poolt (ja enamik valitsuse subsiidiume põllumajandusele põhinevad maisihinnal, seega on mõtekam kasvatada maisi kui brokkolit). Selle tulemusena kasvatavad farmerid aina enam ja enam maisi, mis on aina odavam ja odavam (paljud lähevad pankrotti – kuid nende asemel tulevad uued maisi kasvatavad farmerid, industriaalselt muid asju kasvatada on veel kahjulikum, pealegi, suurostjad küsivad peamiselt maisi ja sojat). Niisugusel poliitikal on veel väga palju järelmeid, aga industriaaltoidu jaoks tähendab see seda, et on võimalik toota üliodavat kõrge fruktoosisisaldusega siirupit ning kõikvõimalikke muid kunstlikke toiduaineid, luues neid “odavaid kaolreid”. Loomulikult, kuna mais on nii odav, siis on ka loomakasvatajad leidnud, et kõige mõistlikum on oma loomi toita maisiga, mis kiirendab märgatavalt nende kasvu ning võimaldab neid nooremalt tappa (mis, muuhulgas, on suures koguses lehmadele kahjulik, sest mäletsejad loomad ei suuda seda täielikult seedida, nende magu muutub neutraalsest happeliseks, nad vajavad antibiootikume, et mitte haigestuda). Niisugune toitmine viib tasakaalust välja ka omega-3 ja omega-6 rasvhapete sisalduse toidus, mis omakorda suurendab oluliselt südamehaiguste riski (küsimus ei ole niivõrd lihas vaid millises lihas). Hinnanguliselt arvutas Pollan, et ühe McDonaldsi burgeri tootmiseks kasutatakse umbes kilo maisi (arvestades sisse loomasööda). Valitsuse subsideeritud maisi.

Seega, valitsus määrab juba praegu toidusedelit, tehes võimalikuks konsentreeritud üliodavad kalorid. Rumeenia või Eesti kodanikule, nagu PH, tähendab see aga veel seda, et tema toidusedelit ei kipu dikteerima mitte tema enda valitsus vaid USA valitsus, kelle poliitikate muutmiseks ei ole tal isegi mitte demokraatlikku võimalust. Seega, kehtestada kiirtoidumaks, mis oma olemuselt oleks “maisimaks” ja mitte “suhkrumaks” on pigem Rumeenia või Eesti saiakesetootjale võrdsete võimaluste loomine toiduturul, kuhu tungib USA subsideeritud kiirtoit, samuti, kui see on “maisimaks” (näiteks maksustada see kõrge fruktoosisisaldusega siirup vms koostisained, mis põhinevad maisil), siis jääb võid ja suhkrut sisaldavate hommikusaiakeste tootja sellest puudutamata.

| Permalink sellele postile

Hakkasin vastama Suslikule, mida vaadata Bolognas kahe päevaga ning kus süüa võiks, ning kirjutis venis nii pikaks, et tasus teha omaette postitus. Hakatuseks muidugi seda, et Bologna kesklinn on suhteliselt kompaktne, seega on seal ka lihtsalt tore suvalistes suundades kolada ja vaadata, mis ette jääb.

Aga mõned soovitused siiski - ma eeldan, et täpsema teabe kõigi mainitud paikade kohta suudab igaüks ise veebist või siis reisijuhtidest üles leida. Suure vaevaga valisin siis välja teatud hulga paiku, mida kahe päevaga jõuab vaadata, eriti siis kui on kevad või suvi.

Piazza Maggiore - Piazza Nettuno.

13. sajandi Bologna keskus koos San Petronio basiilikaga, üks maailma suurimaid kirikuid - ehitatud 14-17 sajandil: esialgne ehitusplaan katkes keeruliste olude ja rahapuuduse tõttu ning pool basiilikat ehitati sajandeid hiljem: ning sellega Bolognal vedas, sest lõppversioon sai kordi uhkem ja kaunim. Kui huvitab kunst, siis tasub kindlasti ka sees ring ära teha. Kindlasti võiks siseneda ka comune majja: Palazzo d'Accursio 13-14 sajandist, Bologna linnavalitsuse asukoht alates 13. sajandi lõpust. Kunstihuvilistele on võimalik ka siin antiikkunsti vaadelda. Sealsamast kõrvalt algabki Piazza Nettuno, 16. sajandi purskkaevuga, mida õige nurga alt vaadates saab nähe küllalt frivoolseid vaatepilte; tasub astuda sisse linnaraamatukogu Sala Borsasse ja miks mitte ka 1244 aastal Sardiinia kuninga Enzo vanglaks püsititatud Palazzo Re Enzosse (kui kaks päeva olla, siis ma vaataks esialgu neid maju väljastpoolt ning sisse läheks järgmisel päeval).

Via dell'Archiginnasio

Siis võib tulla ristipidi üle platsi tagasi. Basiilika idapoolsest küljest kõndides jõuate via dell'Archiginnasio peale, üks kõige elegantsemaid ja kindlasti kõige kuulsamaid kaaristuid. Võib aga ka teha tillukese ringi, kõndides hoopis läänepoolt basiilikat via d'Azegliot pidi, et vaadata kohta, kus patseerib Bologna "koorekiht" ning kõrgekvaliteedilisi poekesi, keerates Corte de' Galluzzile ning jõudes siis basiilika taha Palazzo dell'Archiginnasio juurde välja: 500-800 asus seal ülikool. Siin lähedal asub on ka imepärane Museo Civico, kui te olete Re Enzo ja Sala Borsa järgmiseks päevaks jätnud, siis selle võiks võtta esimese päeva muuseumiks. Samuti, Museo Civico on see koht, et kui teil on aega täpselt ühe muuseumi jaoks, siis ma soovitaksin seda (etruski, kreeka, rooma jms väljapanekud, ka üks Euroopa parimaist egiptusekollektsioonidest). Via dell'Archiginnasio ja Carlo Farini nurgal asub ka Bologna kõige suurilmlikum kohvik, kus on väga head pagaritooted ja kus eelmise aastatuhande alguses müüdi siidiussikesi. See on ka kindlasti kõige kallim kohvi linnas, ehkki hea.

via Farini, via Pescerie Vecchie

Kui minna Carlo Farinit pidi, siis satub Bologna 5th avenüüle, kus on saadaval kõik kuulsad rõivamargid ja muud "sildid". Kui seesugune üdini kapitalistlik pool väga ei huvita, siis võib aga hoopis kõndida dell'Archiginnasiot pidi tagasi ning pöörata via Pescherie Vecchie peale, kus tööpäevadel käib usin toiduasjadega kauplemine, Itaalia turg oma parimas vormis (kuigi, tsipa odavamalt ja sama head - ehkki võib-olla tillema valikuga - toiduaineid saab Piazza Aldrovandi turult, mis jääb kenasti ülikoolikvartali lähedusse).

Chiesa di Santa Maria della Vita

Via Clavaturel (Pescherie Vecchie paralleel) asuv kirik, kus on näha ühe 15. sajandi suurima Itaalia kujuri Niccolò dell'Arca meistritööd, terrakotta kujurühma Compianto sul Cristo morto Kui mul on kuidagi kurb või halb või berlusca on jälle lollusi teinud, siis ma lähen seda vaatama ja hing saab puhastatud.

Piazza Santo Stefano

Edasi võib sihtida üle piazza Minghetti piazza Santo Stefano poole, teid selleks on mitmeid. Piazza Santo Stefano või "seitsme kiriku väljak" on taaskord midagi Bolognale väga iseloomulikku, sealolev üksteise sisse ehitatud kirikutega Santo Stefano basiilika ehitusaeg jääb nii 5-13 sajandisse. Taaskord, peale San Petronio basiilika on see kindlasti teine kirik, kuhu tasub ka sisse minna, siis kui aeg on piiratud. Iga kuu teisel nädalavahetusel peetakse sellel piazzal ka antiigilaata, kuhu võibki ära uppuda huvitavate asjade sekka. Basiilika nurgalt algab Jeruusalemma tänav (sest see basiilika pidi algselt imiteerima Jeruusalemma Santo Sepolcro basiilikat) ning nurgapealne punane maja kuulub ekspeaminister härra Prodile, mistõttu võib seal tihti politseiautot kohata.

Corte Isolani

Palazzo Isolanis on kinnine tänav, mis ühendab piazza Santo Stefanot Strada Maggiorega, ning just sealpool võib näha casa Isolanit, üks haruldasi näiteid keskaegsest linnakodaniku elumajast, puust jalgadel kõrgusse roniv elumaja (nii kõrgel tuli olla sellepärast, et keskajal veel kanalisatsiooni ei olnud, seega linnatänavad lõhnasid mitte just meeldivalt)

Due Torri - Piazza della Mercanzia

Edasi võib näiteks kõndida kenasti kahe torni suunas, Asinelli ja Garisenda, Bologna sümbolid, ehitatud nii 1110 aasta ümbruses. Keskaegses Bolognas oli nii umbes 90-100 kõrget torni: see oli keskaegsete perekondade viis oma rikkust näidata (noh, ja tänapäevased Dubaisse ehitatud hiigeltornid lähtuvad tegelikult samast mõtteviisist). Asinelli on 97 meetrit kõrge ning sinna saab ka siseneda ning 500 astmest üles ronida, erinevalt muuseumidest on see ka tasuline - kuid linna panoraam, mida sealt ülevalt näeb on imepärane. Garisenda, kõrvalolev torn, on 48 meetrit, aga kuskil 14. sajandil ta kippus viltu vajuma. Hetkel muidugi tehakse nende tornide ümber mõningaid taastamistöid, seega Garisenda paistab täies hiilguses kätte just ülevalt vaadates.

Due Torri kõrval on Piazza della Mercanzia koos samanimelise palazzoga, kus asus 14. sajandil Loggia dei Mercanti. Veel jääb Due Torri juurde Bologna parim raamatupood Feltrinelli - ning kui kõndida via Zambonit pidi, siis satub ka selle võõrkeelsete raamatute osakonda.

Kindlasti tasub minna kohvi jooma Roxy baari, mis asub via Rizzoli alguses (tee, mis tornidest piazza Maggiorele viib), sealne kohvi ja saiakesed on väge head - ning kuulus on ta seepärast, et Vasco Rossi seda oluliseks pidas ja oma tuntud laulus Vita Spericolata ära mainis (a bere del whiskey al Roxy bar - juua viskit Roxy baaris), seega, seal võite hoopis viskit juua. Muide, selles baaris tasub vaatamist ka alumise korruse WC :)

Juudi Geto

Juudid elasid Bolognas juba alates 14. sajandist, 1488 aastal asutati Bologna ülikooli ka Heebrea ajaloo kateeder. 1566 aastal, nagu mujalgi Itaalias, pisut pärast bulla Cum nimis absurdum jõustumist, kohustati juudid elama omaette linnaosadesse, mis ööseks suleti. Samas, ei tohi unustada, vabalt liikumine ei olnud tol ajal iseenesest nii suur väärtus iseeneses kui praegu - ning seesugune seadus ei olnud liiga kohutav löök elukvaliteedile: seda tõestavad ka paljud juudi kaupmeeste kirjad, kus nad kustuvad sugulasi ja tuttavaid Bolognasse elama, sest siin on avatud ja sõbralikud inimesed ning hea kauplemiskeskkond. Geto algab kui minna tornide juurest via dei giudei'd pidi alla (otse Feltrinelli kõrvalt), tänavate täpse paigutuse leiab ka sealsete seinte peal väljasolevatelt kaardikestelt.

Ülikoolilinnak

See on peamiselt ala, mis jääb Strada Maggiore ja Via Zamboni vahele, kuni linnamüürini, just via Zambonil on väga paljud ülikoolihooned: ning nende sisehoovidesse võib ikka sisse astuda ning arhitektuuri imetleda. Kindlasti tasub kõndida Piazza Verdile, kus asub mitte ainult Teatro Comunale, vaid mis on üliõpilaste kohtumiskohaks, siin kogunetakse ka alati enne meeleavaldusi või muid üritusi. Ilusa ilmaga on see täis noori inimesi, kes maas istuvad, vestlevad ja midagi näksivad. Piazza Verdi nurgal via Petroniga leiab ka väga odavaid paninisid (nii €2 ringis). Kindlasti tasub kõndida rektoraadihooneni Palazzo Poggi, Via Zamboni 33, ning läbi selle maja jalutada.

Mitte päris ülikoolilinnakus, aga lähistel via de Castagnolil - via delle Molinel leiab palju sedasorti baare, kes alates 18-18.30 pakuvad aperitiive: sa ostad ühe joogi ja võid siis "rootsi laua" tüüpi toiduvaagnatel tasuta süüa nii palju, kui soovi on. Aperitivo üteldakse selle kohta. See maksab üldiselt € 5 - € 7.50

Basilica di Santa Maria dei Servi

Strada Maggiore ja Piazza Aldrovandi nurgal, seal tasub vaatamist eelkõige nelinurkne kaaristutega ääristatud hoov ning elegantsed marmorist kaaristusambad, mis väga iseloomustavad 14 sajandi arhitektuuri. Strada Maggioret pidi edasi kõndides leiab Cafe' dei Servi, mida ma kohvi ja saiakeste poolest kindlasti hommikusöögikohana soovitan (niisama kohvikohana ka); kui minna Piazza Aldrovandit pidi alla, siis leiab seal ka kaks kohvikut, ma soovitan järjekorras teist - seda mis on via Armado Quadri nurgal). Veel edasi minnes leiab Piazza Aldrovandilt bar Illusi - ateistide baari, mida ma soovitan pigem õhtuseks õlleks - grappaks.

Via Indipendenza

See on Bologna peatänav, mille alguses olev San Pietro katedraal on ka omaette vaatamisväärsus, ehitatud 910 aastal, kuid hävis paljuski 1131 põlengus, taasehitatud praegusel kujul 1605, koos täiendustega 1743-76. Via Indipendeza viib ka Piazza VIII Agostole, kus nädalavahetuseti peetakse suurt turgu (peaasjalikult riided) ning hiljem ka raudteejaama. Piazza VIII Agostole jõuab ka via delle Molinet pidi, kui ringe teete, siis võtke seda arvesse.

Tasub pöörata ka via Piellale (kas via Marsalalt või via Righilt), et vaadata Canale delle Molinet - kogu Bologna alune on täis maa-aluseid kanaleid, mis eelmise tuhandi alguses olid avatud: siiditööstus vajas nende vett, ning mis keskajal tasapisi kinniseks ehitati: kasutades erinevaid osasid nii kanalisatsioonina, pesukojana kui peidupaigana. Rikaste linnakodanike majad omasid tagauksi kanalitesse ning kui linna rünnati, siis tihti peideti sinna ka oma väärisasju - kõiki pole siiamaani läbi uuritud. Via Piellal näeb aga ühte avatud lõiku ning võib kujutleda, milline Bologna kord oli. Tegelikult pääseb ka Bologna maa-alustesse kanalitesse, kuid seda peab natukene eraldi organiseerima. Mõnikord tehakse neil ka kummipaadiekskursioone. via Piella ja via Bertiera nurgal näeb ka Torresottot, kindlustust Bologna ajalooliste müüride teisest ringist (esimene ring, roomlaste oma, on nähtaval ainult maa all ja kolmandast on järel kõik kuulsad väravad, mis eristavad vanalinna uuest)

Il Pratello (via del Pratello)

Selle leiate minnes Via Indipendenza algusest mitte Rizzolit pidi tornide suunas vaid via Ugo Bassit pidi teisele poole, ületades ka Piazza Malpighi. Väga karakteristlik madalate elumajade ja kaaristutega "linn linnas", kus leiab müriaadi baare, kohvikuid ja osteriasid, kõikvõimalike kodanikeliikumiste pesapaikasid ning ootamatuid üritusi igasugustel päevadel. Siit leiab kõike ja kõiki, muusikat, loba, rõõmu, pisaraid, plaane ja mõnes kohas käivad ikka veel koos need, kes kunagi Brigate Rosse algaegadel seda rühmitust vedasid.

Pinacoteca Nazionale

Kui huvitab maalikunst, siis võib via delle Belle Artil külastada Piancotecat, kus näeb Emilia maalikunsti, teoseid sellistelt autoritelt nagu Giotto, Raffaello, Tiziano, Tintoretto, Carracci ja Guido Reni

Giardini Margherita
Kui on kõndimise soovi, siis Piazza Santo Stefanolt umbes 20 minutit mööda via santo Stefanolt jõuate Bologna ühte suurimasse ja arvatavasti kõige tuntumasse parki, nime on ta saanud Umberto I naiselt, park, mis avati avalikkusele 1879. Keset parki on ka väike toidukoht, kus €6-7 eest saab mugavalt lõunatada, eriti ma soovitan nende zuppa rusticat (herne jms paks supp) - kuid ka teised asjad on küllalt head.

San Luca

Kui on soovi veel kõndida, siis kindlasti tasub kaaluda ka San Lucat, kuulsat pühamut, annetatud madonnale. 17. sajandil ehitatud San Luca asub Guardia künkal (Bologna on ümbritsetud küngastest) ning Porta Saragozza juures läheb sinna 666 porticoga kaaristu. Piazza Maggiorelt sinna jala on umbes tund kõndimist - aga võib ka võtta buss number 20 (Casalecchio suunas, näiteks piazza Minghettilt) ja tulla maha Meloncello peatuses, see on umbes 10 minutit ja siis kõndida pool tundi mäkke. Alati võib 20 bussijuhilt küsida, kunas on see peatus, kus tuleb San Luca juurde jõudmiseks maha tulla - ja tegelikult on see otse enne üht suur väravat ja treppi mäest üles. Turistibussid sõidavad kuni San Lucani välja, aga seda ma ei soovita, sest üks osa sellest imelisest kirikust on ka just porticoid pidi mäkke ronimine. San Luca hoovilt avaneb ka imeline vaade Bologna ümbruse maastikule ja sealt saab ettekujutuse, millised on Emilia maapiirkonnad.

Veel paar toidukohta

* Pizzeria Spaccanapoli
Via San Vitale, 45
See on paik, kus inimesed armastavad teha ülikooli- ja kontorilõunaid, mis läheb kokku maksma €7.50 kandis. Siin ma soovitan eelkõige pizza või salatikomplekti

* Trattoria Bottega de' Facchini
Vicolo de' Facchini 4/A
Siin pakutakse mitmeid Bologna spetsialiteete, eelkõige soovitan Crescentine e tigelle con salumi - sinkide ja marineeritud juurviljade valik koos spetsiifilise Bologna saiatootega; samas ma olen seal alati jäänud kõigi toitudega rahule. Hinnatasemelt ka see vast €15-20, kuigi, mul on tunne, et saan siin odavamalt kui Regina Margheritas

* Trattoria Belle Arti
via Belle Arti 14
Taaskord lõuna-Itaalia menüü, suurepärane kala, Hinnatasemelt €15-20; asub Belle Arti ja Moline nurgal.

* Enoteca del Carro
via del carro 9
See asub eelpoolmainitud juudi getos - ning vaatamata nimele on siin ka suurepärane menüü, rääkimata heast veinivalikust. Kui omanikuga jutule saate võib juhtuda, et ta näitab teile oma maja ust kanalitesse. Siin toidukorda inimese kohta alla €30 ei saa ning võib väga lihtsalt rohkem maksta, kuid toit ning keskkond on oma hinda väärt

* Centro Natura
Via degli Albari 6
See on taimetoidusöökla, pigem lõunasöögiks. Hinnatasemelt € 10-15, aga väga hea ning mitmekesine toit.

* Clorofilla
Strada Maggiore 64/c
Taimetoidurestoran, kus siiski on menüüs ka mõned liharoad (selleks, et lihasööjaid kohale meelitada ja siis näidata kui palju häid asju võib puhttaimedest teha), Hinnatasemelt €15-20.

Marta küsis oma blogis, mida teie teete kui te jalutate... Ma olen juba kaua tahtnud sellest kõnelda.

Ükskord ütles mulle mu itaallasest sõber veebis jutulõpetuseks, et ta läheb teeb oma linna kaaristute (portici) all tiiru mõtlemaks selgeks teatud poliitilist argumenti. Tookord ma ei saanud selles päris hästi aru. Jalutada ma olen alati armastanud, kuid jalutamine tähendas pigem arhitektuuri, elukeskkondade ja inimeste tegutsemisviisidega tutvumist. "Mõtlemine", vähemalt "analüütiline mõtlemine", mitte see poeetiline, tähendas minu jaoks arvutiekraani vaatamist või siis vähemalt paberi vaatamist, pliiats peos, silmad vahest eksimas raamaturiiulile. Ma ei saanud aru - kuidas saab midagi selgeks mõtelda ilma kirjutamata.

Esimesest päevast Bolognas mõistsin ma kui palju ma eksinud olin ja kuidas just kaaristud, Bologna ülevoolav rikkus, on need, mis aitavad korrastada mõtteid, luua uusi mõtteid. Need tänavad, kus enne mind on nii paljud inimesed jalutanud, jooksnud, mõelnud ja loonud, on vabad paigad, mis on endasse akumuleerinud kõik selle, mille tunnistajaks need kivid tuhandete ja tuhandete aastate jooksul olnud on, stimuleerides uus inimesi. Stimuleerides kuid rahustades samal ajal: antiikseil ning keskaegseil tänavail jalutades tekib kindlus, et lõpuks, ajaga, ikkagi võidavad head ideed ja jääb alles ilu. See valab hinge imelise rahu ja need on head näidised kuidas omaenda mõtteid sorteerida.

Kaaristud loovad illusiooni nagu sa oleksid kogu aeg kodus. Võib-olla sellepärast ongi bolognesidel niisugune sõbralikkuse ja avatuse kuulsus, sest me oleme siin ju kõik koos kodus, jagame ühte eesruumi. Meie linnas, kes embab lahkelt kõiki, nii neid kes on siia tulnud igaveseks õppima ja looma nagu neidki, kes peatuvad vaid hetkeks läbisõidul. Just seepärast kutsutakse Bolognat "grassa" - paksuke - ta on paks sõbralikkusest, lahkusest, naeratustest, ajast. Siin on kõike seda piisavalt kõigile.

Ma armastan väga üht vaadet, porta San Vitale poolt via Massarenti poole, keskaegse linnamüüri piirilt, seal kus lõppevad kaaristud ja algab madalamate majadega lai tänav, mis viib "maale", kõik see, valgus, mis tolle paiga üle kallab, suviti kuumus, ütleb "lähen kuhugi, uutesse kohtadesse, põldude ja metsade vahelt" - ja minus kerkib soov joosta, minna, otsida uusi kohti. Ja kui joosta ja siis naasta, siis tervitab kitsas piklik tänavamüür ümarate avadega sind naerusui ja kindlustundega - teretulemast tagasi. Ka seepärast mulle meeldib niiväga Bolognas konnata, tulla ja minna, jutustada muinasjutte, olla mitmes ajas korraga, nii nagu ma väikese lapsena ehitasin legoasjadest linnu ning jutustasin nende kohta muinasjutte. Jalutamine kõigis neis kohtades kuhu ajalugu on küllusesarvest oma mälestisi puistanud, stimuleerib fantaasiat, teadmisi, justkui kõneleks kõigi nendega, kes olid siin enne sind, justnagu elaks raamatulehtedel.

Mulle meeldib niimoodi kõndida. Rääkida iseendaga. Kuulata linna rääkimas. Minu linna, kes mind kaitseb kõige halva eest. Minu linna, keda mina kaitsen kõige halva eest.

Mõnikord on need tänavad tühjavõitu, õhtuti enne kui kojuminekuaeg tööinimestel kätte jõuab, aga pärastlõuna on juba läbi, siis kui sajab natukene. Vaid mõned üksikud tiirutavad vihmamärgadel kividel, mis peegeldavad kollakasoranži valgust. Nagu mina. Naeratades - ainult natukene, rohkem endale kui teistele. Baaripidaja, kes vaatab unistavail silmil aknast välja, selles baaris, mis on nii valgusrikas ja tühi - ka temal on hetk enda jaoks, sest ta teab, et praegu ei astu keegi sisse kohvi küsima, non è il caso. On aeg igaühel enda jaoks omaenda mõtteid mõelda ja isegi Feltrinellis on vaikne.

Imeline on septembris, kui kogu linn ärkab suverammestusest, kus on veel kuum, kuid mitte liiga, kus sooja õhkavad majade seinad, mis seda temperatuuri on päev otsa, suvi otsa, endasse ahminud, õhus on aga meeldivat jahedust, seda, mille jaoks jaapanlastel on omaette sõna, see tunne, mis tekib, kui pärast pikka kuumalainet temperatuur langeb. Inimesed naeravad, istuvad tänaval kõigis neis kohvikuis-baarides, kus nad teevad seda aastaringselt, kuid kus suviti pole midagi, vanad tuttavad tulevad vastu ja uued uudistavad silmad. Bologna hingab sisse ja tekib sumin ja erinevate inimeste rikkus, mis teda enamiku ajast täidab. Kui ma olin esimest korda Bolognas, siis ma küsisin, et miks kõik itaalia filmirežissöörid Bolognas ei ela, niisugust karakterite paraadi ei leia kusagilt mujalt...

Kuid ärge valesti aru saage, mulle meeldib ka suvine Bologna. See kuum ja niiske - kuid täis imesid, mida näevad vaid need, kes seal elavad, suvekaunidust, mida see linn hoiab oma kõige truumatele sõpradele. Ainult nii sõlmitakse pakt linna ja inimese vahel kaitsta üksteist igavesti, ainult nii, higistades ja vett juues, mõeldes, et toiduks võiks ju ehk ainult oliiviõli tarvitada, aegajalt küngaste jahedusse pagedes, kohates neid üksikuid nagu sina vähestes baarides (kahes?), mis on avatud ka suvel. Ainult nii muutub Bologna osaks, linna osaks - ja ma arvan, et see pole nii sugugi mitte ainult Bolognas, ehkki aastaaeg võib olla erinev. Venezias, olen kindel, sõlmitakse see pakt külmas, siis kui karnevali veel ei ole - või siis kui ta on läbi saanud. Tartus vist samamoodi augustis ning New Yorgis tema lumetormide ajal, siis, kui keegi ei riski oma poodi avada ja kus peab võitlema iga sammu eest - kuid mis on hingematvalt ilus, kus hiigelmajad, inimese looming, näikse pidavat heroilist võitlust ookeanilt kihutava tuule ning valge külmunud veega.

Aga naastes Bolognasse, nende jalutuskäikude, nende kihavate uute ideede pärast, mis kaaristuste all ja lugematutel väljakutel mu pähe tungivad, nende inimeste pärast, kellega me kohtume ja suviti seda linna jagame, nende võõraste pärast, kellele aeg-ajalt kohvi pakkuda, olen ma võimeline tegemaks kõike (lubadus, mida ma Marzabottos käin kinnitamas), et kaitsta seda paika, tema elanikke, et hoida seda linna alles niisugusena nende jaoks kes tulevad aastaid ja aastaid pärast mind - kohta, mis tervitab igaühte alati heldelt ja võtab igaühe ikka omaks.


| Permalink sellele postile