2007-07-29 10:10 a.m.

Itaalia ja Leon

Donna Leon on siis ameeriklanna, kes elab - või on vähemalt pikalt elanud - Veneetsias ja kirjutab sellest raamatuid. Kriminulle. Inglise keeles ja ameeriklastele.

Tal on terav pilk nägemaks poliitilisi probleeme ning paljusid kombeid. Ta ilmselgelt armastab Itaaliat. Selle kõige pärast on teda hea lugeda.

Aga tema karakterid on kuidagi imelikud. Noh, ma tegelikult olen lugenud tema paari varast raamatut, nendes olid karakterid olid kuidagi imelikud. Ei itaallased, ei ameeriklased. Lisaks Donna Leon ei näe tihti nende probleemide tagamaid ja seda, mil viisil erinevad itaallased neid tõlgendavad. Lisaks ta targutab ilmsete asjade üle. Võrdle Agatha Christiga, kes ka kirjeldab inglise ühiskonda, aga ta laseb inimestel ilmseid asju teha, aga ei kommenteeri neid. Donna Leoni puhul on mul kas tunne, et mind peetakse idioodiks või paremal juhul ma lihtsalt tajun, et mulle vahendatakse kogu seda lugu. Christie puhul ma elan tolles maailmas.

Ning selles kommentaariumis mainitud raamatus "Death in a Strange Country" loob ta Itaaliast pildi, nagu õigussüsteem oleks tegelikult täiesti võimetu. Mis praegu ei ole kindlasti õige, 1993. või see tsipa enam tõele vastata. 1993. - siis arvasid itaallasedki, et võib puhkeda kodusõda. Aga läks tsipa paremini.

Ja õigussüsteemi eripära on veel see, et prokurörid on oma uurimises sõltumatud poliitilistest jõududest. Kui prokurör tahab uurida USA valitsuse poolt järve visatud mürki, siis ei ole ühtegi teist jõudu, mis teda legaalselt takistada saaks.

Noh, maffia saab ähvardada tappa. Mõned on oma elu ka seda laadi asju uurides kaotanud. Mõned on jälle edukalt inimesi kohtu alla toonud. Sest tapmine hävitab ainult ühe inimese, aga teised tulevad jälle.

Ning see teadmine on itaallastes olemas, isegi siis kui nad virisevad, et miski ei liigu. Donna Leoni raamatus "Surm võõral maal" jääb mulje, et ainus võimalus on omakohus ja riik on surnud. Õnneks ei olnud see nii isegi aastal 1993 - ega ka aastal 2007, isegi mitte Lõuna-Itaalias.


|
Permalink sellele postile



2007-07-26 11:21 p.m.

Gregori - taaskord

Täna ma tundsin ennast esimest korda elus natuke patrioodina. Sõitsin läbi linna uue punase Fiat Pandaga, aken natuke lahti, mängimas Viva L'Italia.

Ma sono stanca morta, seega sellest Donna Leoni raamatust, mis üleelmise sissekande kommentaarides põnevust tekitas, homme.

| Permalink sellele postile



2007-07-24 12:43 p.m.

Vaimustus

Ivar Silla artikkel Delfis on tõeliselt hea.

Kas isegi mitte meie peaminister ei ütelnud umbes kolm kuud tagasi midagi seesugust, et tema ei uskunud, et põhjamaised inimesed tänavale tulevad.

Aga tuleme ikka, kui liiga tehakse!

| Permalink sellele postile



2007-07-23 9:30 a.m.

Mulle ju meeldivad majad

Itaalias on minu kodu lähedal on üks mittemillegiplats, varem oli seal talu ja viinamarjaistandus. Viinamarjad ei tasunud ennast ära ja nii profileerus mees ümber maisile. Siis kolis ta hoopiski ära.

Nüüd on põldude asemel tühermaa, kus elavad siilid. Kui seal vaikselt istuda, siis tulevad siilid sind vaatama. Lõhnab taimede järgi. Võib jalutada mööda seda teed, kust paistavad vanad kivid ning kasvad üksikuid nisutaimi - seda teed, mida on varem sajandeid kasutatud.

Aga kauaks seda tühermaad on, seda ma ei tea, taamal on ju kraanad ja platsi ääred on täis ehitatud maju, kus peaaegu keegi ei ela. Maju, mille katused on päikese poole, aga päiksepatareisid ei ole - kuigi Itaalias tasuks see ära. Aga need majad ei ole ehitatud elamiseks vaid selleks, et maffia saaks oma raha pesta.

Siilidele maitsevad banaanid.

Tegelikult ei oleks Itaalias peaaegu üldse vaja uusi maju ehitada, sest seal on vanu - ja tühje - küllalt. Mitmetel pole omanikkugi. Paljud hoiavad oma maju/kortereid tühjana ja ei hoolitse nende eest.

Tegelikult võiks kehtestada maksu korteri/maja tühjana hoidmise eest (kui sul on enam kui üks). Ikka selleks, et inimesed oma kortereid välja üüriksid ja korras hoiaksid. Jah, ja ajaloolise väärtusega majade/korterite taastamine on meie kõigi ühine huvi, seega peaks olema sellele mingi riigipoolne toetus.

|
Permalink sellele postile



2007-07-15 9:13 p.m.

Oh riigid, oh kombed.

Iga kord kui ma lähen Marile külla, siis ma jõuan mõttele, et kas ma olin nüüd ebaviisakas.

Ma alati helistan enne, kui ma tulema hakkan ja ma helistan maja eest ka. Ja muidugi me räägime eesti keeles. Ja tema avab alati ukse ja ma ütlen - noh, kas "kui tore sind näha", "kui hea sa välja näed, "ma jälle lugesin korruseid valesti" ja tulen uksest sisse.

Aga ma ei ütle permesso. Mitte kunagi. Kui ma kööki jõuan, siis ma mõtlen, et miks küll, aga siis on juba nagunii hilja.

Itaalia sõprade koju sisenedes oleks see justkui minulgi automaatne. Aga Eestis ei tule pähe ja Mari juurde minnes ka ei tule pähe.

Nii palju, kui ma olen itaallastega Eestis külas käinud, siis on neil see sõnake ka siin tavaline. Automaatne. Mõtlematu.

Minul on mõtlematu, automaatne ainult itaallaste kodudes.

Aga Toni on ju itaallane ja Anita-Marie (kellel hetkel viisakusest on suva) ja Mari... Noh Mari ei ole kodanik - vist? -, aga kümmekond aastat siin, see peaks ju piisav olema.

Huvitav, kas ma olen ebaviisakas?


| Permalink sellele postile



2007-07-14 4:11 p.m.

Vaiksed saared

Veneetsiast üteldakse alati, et see on kogu aeg turiste täis, näeb välja nagu postkaardil ja haiseb.

Minu vaatluse kohaselt on selles tõde ainult piiratud koguses. Turiste on täis teatud tänavad. Ma ei oska ütelda, mille põhjal kõik turistid need valivad - ok, need on turistipoode täis, aga ma arvan, et kõigepealt olid turistid ja siis poed. Need pole ka alati kõige laiemad ja pole alati kõige lühemad teed ühest strateegilisest punktist teise. Ilu on maitse asi, aga ma ei oska neid ka just kõige ilusamateks nimetada. Igaljuhul, kui turistitänavatelt välja astuda, siis on tänavad niisama täis-tühjad kui suvalises itaalia linnakeses ja inimesed käituvad ka nii. Vahest ainult natukene sõbralikumalt, eriti kui sa itaalia keelt räägid või sootuks itaallane oled. Sest siis sa ikka päris turist ei ole.

Veneetslastele turistid ei meeldi ja nad teevad kõike, et neid oma linnast eemale hoida. Ei pane näiteks silte välja. No esimene silt, mis ütles ärakeeramiseks "Venezia" ütles ka, et "ultima uscita" (ehk viimane mahakeeramine).

Haisu ma kohtasin ühes kohas Muranol, mõtlesin, et istuks paadisillale maha, aga hais oli liiga kole. Kuid vaatamata haisule tuleb meeles pidada, et Veneetsia kanalid on siiski solgitorud - esteetilised, vaatamiseks head, aga jalgu ma sisse ei paneks.

Veneetsia on ilusam kui postkaartidel. Jah, vahepeal on ta nende moodi, aga seda vaikset rahu, mis selles linnas tegelikult valitseb, ei anna postkaardid edasi.

Muranol - 10 minutit paadisõitu põhiarhipelaagilt - ma kiikusin ühes pargis ja ajasin lastega juttu. Nemad tulid ka kiikuma, olles kohalikud. Väga asjalikud olid - sellised viie-kuuesed, rääkisid, mis kohalikku uudist on. Murano, kus tehakse klaasi, on imearmas saar. Rahulik, muretu, mitte äralakutud elamise koht. Ma tahaksin sinna endale suvekodu, sellist väikest toakest/korterit, kus saaks rahus ja vaikuses puhata. Käia puuviljaaedu vaatamas - need on samuti kohalike aiad omaenda jaoks ning seega natukene segamini ja kasvab igasuguseid asju. Lihtsalt heina ka.

Väike laps oleks sellel saarel ülitore olla. Kivi, heina, päikese ja mere lõhna sees, paatidega väikelinnas, kus vajadusel võib uute nägude massis anonüümsust nautida.

|
Permalink sellele postile



2007-07-11 5:33 p.m.

Veel tööst

Arutasime siin sõpradega minu töö-mõtteid ja Prodi pensioniastmekesi ning jõudsime küsimuseni, mis on töö. Minu jaoks on töö siiski (T1)"see osa inimese tegevusest, millega ta panustab ühiskonda", sõbrad-itaallased leidsid, et töö on (T2)"see osa inimese tegevusest, mille ta jätaks tegemata, kui tal oleks võimalus".

Niisuguse määratluse puhul ma saan aru küll teooriast, et "töö on kõige kurja juur", minu definitsiooni puhul ta kindlasti ei ole kõige kurja juur, ehkki mõõdukalt tuleb sellesse suhtuda ikka.

Mina ei kujuta ette, et ilma püssi abita või muu sama radikaalse meetmeta saaks mind sundida tegema asja, mida ma ei taha. Samas filmis "Workingman's death" nähtud Pakistani laevalammutajad ütlesid, et nad teevad seda selle pärast, et muud võimalust ei ole. No see tegelikult on peaaegu püssiähvardus, muidu nad sureksid nälga. Nagu ka need Donbassi illegaalsed kaevurid oma urgudesse ronivad ja kohe kui pensioniiga kätte jõuab, oma kiivri ära põletavad. Ma arvan, et inimesed ei peaks midagi sellist tegema. Ja ma arvan, et inimesed peaksid endale sõltumata tehtava töö liigist saama võimaldada näiteks kuu-ajalist puhkust mere ääres või kusiganes nad tahaksid seda omada.

Seega ma arvan, et ühiskond peab ennast korraldama nii, et me liiguksime mõistest (T2) mõiste (T1) poole. (T2) tegemine peaks olema selgelt piiratud (no vähemalt 35 tunniga nädalas).

Ja mõlema määratluse puhul ei tohiks töö olla religiooniks ja ainsaks hingeõnnistuse saamise viisiks. Jah, me panustame ühiskonda ja teeme asju selleks, et me ise ja teised elus püsiksime - ja see on kõik. Ning oleks hea, kui töö oleks samal ajal ka meelelahutus või nauding, ehk tegevus, millega me panustame iseendasse, aga see ei tohi jääda ainsaks meelelahutuseks või naudinguks.

Kas sina naudid seda tegevust, mille eest sulle makstakse? Kuidas sa defineerid sõna "töö"?

| Permalink sellele postile



2007-07-11 12:45 p.m.

Töö kui seesugune

Ma armastan seda tööd mida ma teen ja ma püüan teha ainult seda tööd, mida ma armastan. Õnneks ma võin armastada mitmeid asju. Majandusteadlaseks või investeerimispankuriks ma ei tahaks hakata, sotsiaalteadlane olen hea meelega - ja autoremontija oleksin vist ka hea meelega.

Aga ma ei näe mingit põhjust, miks tipptasemel autoremontija sissetulek peaks olema erinev tipptasemel investeerimispankuri omast või miks tipptasemel ajakirjanik peaks teenima vähem kui tipptasemel t-särgimüügi kompanii omanik või siis tipptasemel advokaat. Sama kehtib ka "kesktasemel" ja "algtasemel" kohta. Tšehhoslovakkias kunagi prooviti midagi seesugust, kas mitte?

Sest oluline on professionaalsus ja see, et tööd tehakse hoolimisega. Enamike tööde puhul ei saa nagunii mõõta seda, kui palju "töö hulk" mõjutab "väljundit" ehk kasumit. Ning ei saa ütelda, et advokaadi või särgitootja töö oleks ühiskonnale kuidagi vajalikum kui sotsiaalteadlase või autoremontija oma või vastupidi. Saab ütelda ehk ainult seda, mis saaks, kui antud tööd üldse ei tehtaks - pikas perspektiivis.

No vaadake Napolit, mis saab, kui prügitöötlemissüsteem puudub.

Lisaks - kuigi ma armastan oma tööd, ei ole ma identne oma tööga. Ma armastan veel paljusid asju, niisama jalutada ja ujuda ja inimestega juttu rääkida ja blogi kirjutada ja armastatud inimesele roosiõisi pähe raputada. Ning ma ei jäta seda kõike töö pärast tegemata. Töö omab võrdset osa kõige muuga, mis minus on. Inimene ei tohiks olla surutud ühemõõtmeliseks.

Seega, ma arvan, et õnneliku ühiskonna jaoks on oluline, et inimesed ei peaks tegema täiesti vastumeelset tööd (sest muud ei ole, või lemmikelukutse "ei toida" vms) ning et tasustatud oleks professionaalsus, mitte valdkond. Samuti ei peaks "töö" olema see ainus, mis meid kirjeldab ja mille järgi me oma elu planeerime.

Siinkohal tuletamegi meelde William Faulknerit, kes ütles nii:

A man can't eat for eight hours; he can't drink for eight hours; he can't make love for eight hours. The only thing a man can do for eight hours is work. That's why a great part of mankind ruins his own and others life.

Ma arvan, et me peaks selle rikkumise vahelduseks ära lõpetama. Töö on ju lõpuks ainult töö.

|
Permalink sellele postile



2007-07-10 1:57 p.m.

Praid ja politsei

Eestis arvab politsei, et meeleavalduse korraldamine segab teiste inimeste õigust nendel tänavatel kõndida.

Ausõna, vaffanculo, mida muud siin ütelda on.

Aga mina lugesin veelkord tähelepanelikult läbi avaliku koosoleku seaduse ja seal on kirjas (§ 8 lg 7), et kohalik politseiprefekt või siseminister võivad keelata avalikku koosolekut (sh rongkäiku) kui see õhutab rikkuma avaliku korda, vägivaldselt muutma Eesti iseseisvust/territoriaarset terviklikkust, riivab kõlblust või on korraldatud teatud kohtades (piiripunktis, kõrgepingeliiniall, nakkuskoldes, kaevanduses jne) - vt §3 ja §5.

Mingil muul alusel ei ole õigust politseil ürituse toimumist keelata. Kui mainitud avaliku koosoleku seadust koosoleku jooksul ei täideta (hakatakse vaenu õhutama), siis on hiljem õigus korraldajaid trahvida. Noh, Tallinnas peab korraldaja veel tagama kõikide kulude hüvitamise ka (liikluse ümberkorraldamine näiteks) - see on muidugi omaette absurdne nõue, aga sellest kunagi hiljem. Kuid see kõik ei anna politseile mingit õigust ürituse toimumist keelata. Jah, ta võib soovitada üritust teha mujal, aga sellel soovitusel ei ole mingit kohustavat jõudu.

Kui politsei väidaks, et selline paraad riivab kõlblust, siis oleks asi natukenegi JOKK. Aga ma kardan, et see otsus paneks meid kõiki vilistama igasugusele registreerimisnõudele ja toimuks niisugune massimeeleavaldus, mida Eestis varem nähtud ei ole. Sellest saab politsei vähemalt ise ka aru, ma pakun.

Seega, ma arvan, et Tallinn Pride toimub ka sel aastal 11. augustil kenasti vanalinnas. Ja kõik, kes me arvame, et inimesed on inimesed, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist, tuleme kohale (jah, ja blokk "toetavad heterod" on seal ka ikka olemas olnud)

| Permalink sellele postile



2007-07-09 2:42 p.m.

Italia che resiste

Eile ma käisin Cerretos kondamas ja vaatasin kuidas forellimaimud järves ujuvad. Tee Reggio Emiliast sinna on maailma kõige ilusam tee, täpselt samamoodi maailma kõige ilusam nagu see, midamööda siit Liguriasse sõidetakse, või see, mis läheb üle Alpide Austria poole või see, mis läheb Rooma või ...

Eile üliselge päikeseline päev tegi mägede vaatamise ka imeliseks - need olid justkui söe või grafiidiga joonistatud. Ühevärvilised tohutu hulga erinevate toonidega. Kui ma peaksin kunagi paikseks hakkama, siis kindlasti mägede lähedale.

See on maailma kõige ilusam maa.

See on maa, kus igas linnas on oma Colosseum ja oma Piazza Fontana.

Ning siin ei ole sugugi rohkem korruptsiooni kui mujal. Itaalias on prokurörid lihtsalt poliitilisest võimust sõltumatud ja seega nad saavad tegelikult ka korruptsiooniskandale uurida.

See on maa, kus midagi ei jää avalikkuse eest varjule. Lõpuks.


|
Permalink sellele postile



2007-07-09 10:58 a.m.

Kuukamised-vaatamised

Käisin ükspäev Brescias, laenasin sõbralt fotoka ja tegin pilte. Mul oli küll maailma kõige imelikum optika (see, millel ei ole ei laia ega teleotsa, see mis canoniga default kaasa tuleb), aga midagi sain ikka kätte: galerii on siin.

Selgituseks:

selle munitsipaalpolitseiniku hirmutas fotoaparaat täiesti ära, ta kiikas igal sammul just pildil näidatult minu poole ja lõpuks jooksis ära. Immigrantidelt sain suure tunnustuse osaliseks.

See on mälestusmärk 1974 aastal Piazza della Loggia'l toimunud antifašistlikule demonstratsioonile. Prügikasti peidetud pomm tappis tookord 8 inimest, vigastatuid oli 103. Tükk seinast on ikka veel puudu. Väidetavalt (üks inglisekeelne allikas siin olid pommitamisega seotud USA salateenistus ning Itaalia ekstreemparempoolsed, kellel mõlemal oli vaja kommuniste võimult eemal hoida. On väidetud ka (allikat ei leia praegu), et pomm oli ette nähtud tapma carabinierisid, kes oleksid seal portici all seisnud (ja seega avalikkust demonstrantide vastu üles ärritanud), aga ilma tõttu olid liikumised ja asendid muutunud.

Senised fotode publikulemmikud on pintsaklane, suitsetajad ja jalgrattur



| Permalink sellele postile



2007-07-06 12:47 p.m.

Uudiseid



2007-07-03 3:10 p.m.

Dentro Bettino, fuori il bottino

Nad tahavad teha Rooma via Craxit!!!

Jah, sellesama Bettino Craxi järgi, Partito Socialista Italiano juhti aastatel 1976-1992, üliaprempoolse poliitikaga Itaalia korruptsiooni sümbol, relva- ja narkoärikas; seesama, kes lõi Berlusconile võimalused oma impeeriumi loomiseks, mees, kes mani pulite käigus ikka veel kõneles korruptsioonist kui demokraatia paratamatust osast ning kunagi isegi ei vabandanud oma tegude eest... Ühesõnaga, kui otsida üht meest, kes praeguse Itaalia on hoolikalt ära käkkinud, siis just nimelt Craxile tuleb sel puhul osutada.

Loomulikult rääkis televisioon eile, et Roomas otsustati "ühehäälselt" selle tänava tegemine. Ma juba mõtlesin, et Rifondazione ja Verdi jne on ka täiesti lootusetuks muutunud - aga täna, loomulikult, selgub, et hääletus oli tegelikult 18:6. Mis ei ole "ühehäälne".

Tegelikult on isegi hea, kui Partito Democratico selles vormis jätkab. Tehke via Craxi, nimetage Raphael Piazza Navonal ka Craxiks, siis on kõigile näha, mis laadi poliitika teie eesmärk on.

Ah et kelle poolt siis valida? Noh, ma arvan, et siin on uued jõud tekkimas. Rifondazione, Verdi, PdCI ja DS-is pettunud võivad heal juhul juba järgmisteks valimisteks oma jõud ühendada.

| Permalink sellele postile



2007-07-02 11:39 p.m.

Vara või elu?

Postimees kirjutab nii:

Pronksööst on möödas juba kaks kuud, kuid Woodstocki ründajate tabamisega ei näida üldse tegeldavat, leidis [Tarmo]Kruusimäe. Küll aga kulutatakse tema hinnangul liigselt energiat ainsa pronksööl hukkunu Dmitri Ganini surmaga seotud asjaolude lahendamisele, ...

Seega on Tallinna Linnavolikogu Isamaaliidu fraktsiooni liikme Kruusimäe arvates ebaõige, kui mõrva uurimisele kulutatakse eelisjärjekorras aega ja energiat, võrreldes varavastase kuriteoga. Ma ei ole kindel, kui palju saab usaldada Tallinna LV korrakaitsekomisjoni, mille liikmed seesuguseid avaldusi teevad.

Sest vaadake, tegelikult on meie hulgas mõrvar. Ning me ikka veel ei tea, kes ta on - võib juhtuda, et ta on vabaduses. Klaasid saab taastada, seda enam, et riik tuli siin appi kindlustusfirmadele ja lubas katta kõik aprillilõpu rahutustes tekitatud kahjud. Ainult Dmitri Ganinile ei saa enam midagi heastada - ja inimestele, kes teda armastasid. Sest Dmitri Ganin on surnud ja seda ei too midagi tagasi. See millised olid tema poliitilised vaated, ei puutu asjasse. Isegi mitte see, kas ta oli mõne akna sisse löönud või mitte. Surmanuhtlust siin riigis ei ole, omakohust ei peaks ka olema. Kas härra Kruusimäe arvab, et akendelõhkumise eest peaks hakkama inimesi surma mõistma? Sellises riigis ma ei tahaks küll elada.

Ainus, mida me teha saame, on leida Ganini mõrvar, et minimeerida võimalus, et ta oma tegu kordab ning demonstreerida, et niisugune tegutsemine ei ole tolereeritud. Inimeste surnukspussitamine, nimelt.

Veel huvitaks mind see, kas siis, kui surmasaanu oleks olnud juhuslikult eesti rahvusest, oleks hr. Kruusimäe esinenud samasuguse avaldusega. Minu sisetunne ütleb, et sellisel juhul oleks politsei teinud oma tööd ikka umbes samamoodi kui praegu (ainult rohkem pressiavaldusi), aga hr. Kruusimäe - ning mitte ainult tema - oleks teinud pressikonverentsi teemal "kuidas eestlased ei ole oma riigis niigi palju kaitstud, et nende mõrvu lahendataks". Huvitav, kas me elame riigis, kus mõne inimese elu on väärtuslikum kui teise oma?

Ah jaa, ja ma ei usu mitte hetkekski, et Ganini mõrva taga oli Venemaa. See teooria lihtsalt ei kannata Occami habemenuga välja.

See, et Isamaaliit või mõni teine võimul olev jõud kasutab hr. Kruusimäge ehk Kojameest millekski tankistina, võib kannatada. Aga see on üks teine lugu.

|
Permalink sellele postile



2007-07-02 2:35 p.m.

Il Belpaese

Enne valimisi rääkis Unione sellest, kuidas eelmise valitsuse poolt kehtestatud pensioniea tõstmise plaan 57-lt aastalt 60-le kaotatakse ära. Praegu leiab Partito Democratico, kuidas see on ikka hea mõte ja kuidas ta "sinistra radicale"-l ennast manipuleerida ei luba, kui nood nõuavad valimislubaduste juurde jäämist.

Tänasest La Stampast võib siis kenasti lugeda plaani, kuidas planeeritakse pensioniiga tõsta, aga mitte ühe suure hüppena 57-lt 60-le, vaid väikeste hüpetega. Mis on tegelikult seesama. Kui Rifondazione, Verdi ja PdCI sellega lepivad, siis ... siis nad kaotavad rõõmsalt suure osa oma valijatest.

Ja kui see läbi läheb, siis ma arvan, et selle valitsuse päevad on loetud ka. Ning veel ma arvan, et nad üritavad teha kõike, et Rifondazione jt valitsusest välja jätta. Probleem on ainult selles, et kristlikel demokraatidel ei ole piisavalt kohti, seega on mingit jõudu veel vaja. Samas, kui tuletada meelde asjaolu, et D'Alema on Lega Nordi nimetanud umbes "vasakpoolsete uhkuseks", siis võib vabalt olla, et me leiame krõpsti järgmisest valitsusest Lega Nordi. Sest Forza Italia ju Prodiga nõustuda ei saa, aga Prodit on ju hetkel vaja selleks, et senised vasakpoolsete jõud, nagu näiteks ametiühingud, minimiseerida.

Muide, on üks asi, millest ma siin aru ei saa. Ma saan aru, miks inimesed valivad Forza Italiat või Alleanza Nazionale või Lega Nordi. Aga ma ei saa aru, mis pani neid Democratici di Sinistrat valima. Parteid, mille inimesed on näidanud üles peamiselt vaid oma poliitiliste ideede reetmist, parempoolse poliitika tegemist vasakpoolsete häältega. Praeguseks võiks selge olla, et sealt ei olegi ju midagi tulemas.

Kohalikest uudistest veel nii palju, et Reggio Emilias siiski tuleb rahvahääletus ukselt-uksele prügikogumissüsteemi kohta. Süsteem, mis on odav, keskkonnasõbralik ja ei anna palju võimalusi korruptsiooniks. Seega on loomuliult olemas tugevad jõud, kes soovivad seda põhja lasta, et ehitada hiiglaslikku prügipõletit, mis on palju vähem kontrollitav korruptsiooni mõttes. Vaatame, mis saab.

Ah jaa, Roomas oli eelmisel nädalal Banda Bassotti kontsert, mida mingi hetkel ründas 150 noort neofašisti rühmitusest "Forza Nuova" karjudes "duce, duce"; relvastatuna keppide, nugade ja kettidega. Kaks politseiautot lõhutud, mitu vigastatut jne. Arvake ära, kas ükski telekanal seda kajastas? Õige vastus - loomulikult mitte.


| Permalink sellele postile