Ma arvan, et mul on tulevaks aastaks pesa olemas.

| | Permalink sellele postile

Minust saab küll vanast peast vist selline Miss Marple'i taoline vana daam, kes topib oma nina igale poole, sest ma olen lootusetult uudishimulik ja suhtlemine kui niisugune on minu jaoks väärtus. Minu loomupärast uudishimu toetab väiksena õpitud reegel, et kui sa teisega kokku satud - isegi liftis -, siis on viisakas tema vastu huvi tunda (viisakus räägib ka seda, kuidas ette ennustada, milline huvi võiks sinu kaasvestlejale huvitav tunduda ja mis on eraasjad).

Sestap ma teangi oma maja inimesi nimepidi, teadsin enamike perekondade töökohti ja tegevusalasid ja suurt hulka nimesid ka siis, kui veel lapsena Annelinna 75-korterilises majas elasin. Väiksemates kohtades on see veelgi lihtsam. Ma tean oma kodupoes olevat müüjate nimesid (lihtne, neil on nimesildid rinnas), ma tean, miks neile meeldib seal töötada ja millised uuendused ei meeldi ja mida nad valitsusest arvavad. Juuksurist, hambaarstist ja teistest teenindajatest rääkimata, kelle juurde ma satun - noh, nendega me arutame ka näiteks seda, kuidas töötaja ennast ametipostil kehtestada saab, puhkuse, söögipausi ja muude asjade suhtes (et ei oleks nii, nagu Mihkel Mutt tahab, et kõik töötaksid "kaksteist tundi ööpäevas, higi otsaees"). Mul on vedanud, sest peamiselt elan huvitavate inimeste seas - ükskõik millises riigis ma parasjagu elama ei satu. Ma olen korduvalt rääkinud, kui lahe see on, et ajalehemüüja teab, mis ajalehte ma tahan ja kuni mina Eestis olen, siis mu tuttavatele Itaalias räägivad poemüüjad ja ajalehemüüjad Eesti uudiseid, kui mõni peaks olema. See, et sa paned tähele, kui inimestel su kõrval on mure ja sa oma abi pakud, see on ütlematagi nii (siinkohal suur aitäh kõigile minu naabritele kannatlikkuse ja suure hulga teenete eest, mille hulka kuulub näiteks ka muruniitmine kui ma olen ära).

Suurlinna võlu seisneb minu jaoks mitte selles, et minu naabrid ei tunne mind vaid selles, et minu naabrid ei ole minu ainus kogukond, et ma saan liikuda ühest kogukonnast teise ning need võivad inimkoosseisult täiesti erinevad olla ja me ei tea, millistesse kogukondadesse need inimesed, kellega me iga päev kohtume, veel kuuluvad, kellega nad veel suhtlevad.

Ma arvan lisaks, et on ohtlik ümbritseda end ainult nende valitud inimestega, kes omavad täpselt samu väärtusi kui mina. See võib tekitada maailmast võõrandumise, mis ei lase enam enda elu üle mõistlikke otsuseid vastu võtta (tüüpiline põrandaaluste revolutsiooniliste rühmituste probleem, suheldakse ainult omavahel ja siis hakkavadki sündima plaanid, mida ei saa ellu viia, sest need ei vasta reaalse ühiskonna vajadusele ja soovidele). Muidugi, koostoimimiseks on vaja mingeid ühiseid väärtusi, aga samas on meile antud võimalus mõelda ja rääkida ning nende kaudu ühistes väärtustes püüda kokku leppida (ja kui see ei ole võimalik, siis on mittesuhtlemine alternatiiv, sellepärast ongi liikumisvabadus oluline ja kogukondade vahetamise võimalus).

Kogukonna toimimiseks muidugi on vaja teatud annust tolerantsi. Tolerants muide, on mitte see, et meile meeldivad meist erinevad inimesed vaid see, et me laseme jobudel ja idiootidel toimida jobult ja idiootlikult, kui nad nii tahavad ja see teisi ei kahjusta (tervist, samu vabadusi, ..)

Lapsuliblikas, Arni, Larko ja veel mõned teised kirjutavad ka kogukonnast ja naabritest.

Fotol lapsed Libeeriast, kes olid väga ja väga uudishimulikud. Libeeria küladest üks teine kord.

| | Permalink sellele postile