Kõige erinevamad ja põnevamad linnud kogu maailmas on kanad. Kõigis riikides on need koduloomad isesugused ning kui ma Euroopa mandrilt minema satun, siis ma hoian just kanades osas silmad eriti lahti. Iseloomult on nad kah erinevad, mõnelpoolt laisad, mõnelpool mängivad seentega jalgpalli, mõnel pool jooksevad autoga võidu. Allpoololev kana aga sammus ükskõikse uhkusega mööda Acehi provintsi teid Indoneesias.

| Permalink sellele postile

"Oleme paradoksi ees: proletaarlasi, neid kes peavad müüma oma tööjõudu, materiaalset või mittemateriaalset, ei ole kunagi varem olnud nii palju kuid mitte kunagi varem ei ole klassiteadvus olnud nii madal" (Olivier Besancenot, tänases intervjuus Manifestole).

Põhimõtteliselt on äärmiselt loogiline jälgida seda, et sulle ja sinusugustele ühiskonnas liiga ei tehtaks. Veel enam, kui sinusugused on saanud mingid õigused selle pärast, et Venemaal purustati, põletati ja tapeti ning selle vältimiseks tuli mõningaid sinusuguste nõudmisi täita, siis on absoluutselt ratsionaalne jälgida, et seesama süsteem mingeid uusi aspekte juurde ei toodaks või vanade juurde tagasi ei pöörduks.

Ka mitte proletaarlaste puhul on seesama aspekt oluline: jälgimine, kas sinu tegevust keegi ei võta ja lihtsalt ebaõiglaselt ära ei kasuta. Kui võtab ja kasutab, siis viha on tugev, terviklik ja normaalne emotsioon ja aitab enda eest seista.

Kui võtja ja kasutaja ei ole mitte hälbinud ebameeldiv üksikisik, kelle saab kohtusse anda või kelle juurest minema kõndida, vaid kui süsteem seda tegevust loob ja soosib, siis peabki vihastama süsteemi peale või siis selle ilmingu - tolle ärakasutava klassi peale.

Ühesõnaga, kui puudub klassiteadvus, siis see tähendab, et need kellele liiga tehakse ei saa koos liigategemise vastu astuda. Liiga tehakse aga tavaliselt nõrgematele, mis tähendab seda, et koondumine oleks hädavajalik.

Märkuse korras. See idee, et kui sulle ei meeldi tingimused, mis sinu tööle antud on, siis hakka pankuriks, on mitteasjassepuutuv. Loomulikult, ühiskond peab tagama indiviidi liikumise, selle, et ta saaks valida, mis laadi eneseteostus talle sobib ja vajadusel neist lausa mitmeid valida, kuid see ei tähenda, et ükskõikmillises ühiskondlikus klassis olles tal ei peaks selle klassi huve olema. Igasugused kokkulepped saavad olla ka võimalikud siis, kui on olemas kokkuleppivad entiteedid, kellel on selge, mis neile üldse ei meeldi ja milles nad on nõus järele andma. Entiteete loob klassiteadvus.

Mõnikord aga kipub seesama klassiteadvus võtma mingeid kummalisi, äkki isegi värdjalikke vorme, astudes välja majanduslikust sfäärist. Kui näiteks proletariaat muutub kultuuriliseks nähtuseks, kui sinna juurde tekib kirjandus, film ja romaan, mis esitavad seda klassi mingisugusel konkreetsel kujul, siis võib juhtuda, et inimesed hakkavad seda klassi just nimelt niisugusena taastootma. See tähendab aga olukorda, kus klassiviha muutub mingiks käitumisviisiks iseeneses, mis on kodeeritud süsteemi, aga midagi reaalset kaasa ei too.

Samalaadne nähtus, kui Bologna Lettere (humanitaarid) on nõus alati barrikaade ehitama, mässama ning kohati justkui näib ootavatki, et politsei neid kumminuiaga taob. "Meie protestime, nemad kasutavad vägivalda" kinnine ring ja natukene seitsmekümnendate õhkkonda ka, et oleks nagu isa, vanaisa ning seekord ema ka. Protest iseendas, sest klassiteadvus on protestija ja unustatakse, mis sõnumit samal ajal edastatakse.

Seepärast on mul vahepeal tahtmine radikaalselt teatada, et mingeid klasse ei ole olemas ja klassiteadvus on saatanast ning viib ainult vägivalla kinnisesse ringi ning nõuab, et väikekodanlased ja ainult väikekodanlased kannaksid roosat lehvivat seelikut ning proletariaat käiks oma baaris ja nii edasi.

Võib-olla see on ka üks aspekte, miks klassiteadvus on nii madal, sest see kultuuriline jaotuvus on kahekümnenda sajandi massimeedia, massihariduse, tarbijakaupade ja ultraspetsialiseerumise käigus haihtunud. Puhtmajanduliku aspekti kirjeldamiseks aga - raamatut vist ei ole? Filmi, teatrit, sest need armastavad ikka mingeid üldistatud kujusid ning see uus kirju proletariaat lööb kunstnikud natukene pahviks.

Teine aspekt võib olla muidugi see, et laenudele ja kasvavale tarbimisele ehitatud majanduses ei pruugi olla enam nii lihtne defineerida, kes see täpselt on, kes sind ära kasutab ja keda sa isa ära kasutad ja see segab ka igasugust koondumist. Mis loomulikult toetab seda algset mõtet, et klassiteadvus on praegu rohkem oluline kui iial varem.

Auhinnaks jälle neile, kes pika jutu läbi lugesid, see pilt, mida ma fotojahis üles panna ei jõudnud, veest, suplusest ja proletariaadist.

| Permalink sellele postile