2008-06-23 09:30

Eeh, sinised!

Del Piero
Kui päris aus olla, siis see eilne mäng hästi küll ei olnud mängitud. Pigem vastupidi - ja ega Itaalia ei ole ennast sellel turniiril (EM, eksole, jalgpallipallivõhikud) ka liiga tugevast küljest näidanud. Seega veerandfinaali kohaga võiks ju ka rahul olla.

Mina ei ole sellepärast, et inimeste poolest oleks kõik võinud olla märgatavalt ilusam. Donadoni asetus ei ole kõige parem (ma ei saa aru, miks ei või selle juurde jääda, mis meile maailmameistritiitli tõi, ma loodan, et ta mõtleb hoolega selle üle enne uut MM-i). Teine aspekt on veel see, keda ta platsile saadab. Kui eilseski mängus oleks Camoranesi ja Del Piero olnud algkoosseisus, siis oleks võinud mängu lõpptulemus teistsugune olla - ka eile, kohe kui Del Piero 10 minutit enne lisaaja lõppu platsile sai, tehti vähemalt kolm üritust... Kui Del Piero ja Camoranesi oleks mõlemad teiseks normaalpoolajakski väljakule saadetud, siis ma arvan, oleks Itaalia suutnud ka mängus väravaid lüüa.

Ja Di Natale penalti kohta ei taha ma üldse midagi ütelda, sest eesti keeles puuduvad selle jaoks piisavalt mahlakad väljendid.

Ma loodan, et finaalis on Türgi ja Venemaa, kes on sellel turniiril kõige ilusamat jalgpalli näidanud, kõige ennastkokkuvõtvamat, kõige rohkem tugevnenud iga mänguga... Kui Venemaa koondis nii jätkab, siis MM-l saab tegemist olema väga kardetava meeskonnaga.

| Permalink sellele postile



2008-06-16 17:16

Lang demonsteerib ignorantsust

Forza Pasolini
Viimastel päevadel olen süüvinud Bologna Ülikooli lõpmatusuurena tunduvasse õppeainete kataloogi, et valida endale järgmiseks aastaks huvipakkuvaid aineid teemadel tööõigus, tööturg ja töömajandus (misasi on economia del lavoro eesti keeli?) - ja valikut on palju (nagu peaaegu kõigil teemadel selles Euroopa vanimas ülikoolis, üle tüki aja on tunne, et äkki teeks veel mõne kraadi, sest nii palju lahedaid asju on võimalik õppida).

Ja siis kuulen raadiost, et härra justiitsminister Rein Lang ütleb nõnda: Ja nüüd, alates 95. aastast on siis käinud selle palli veeretamine, et me peame tegema uue töölepinguseaduse, sest niisugust eraldiseisvat õigusharu, nagu tööõigus, ühes turumajanduslikus ühiskonnas olla ei saa.

Ma ei uskunud oma kõrvu - mismõttes ei saa? Valdkond, millele spetsialiseeruvad mitmed õigusabiandjad, milles kogu maailmas kaitstakse nii õigus- kui majandusteadusealaseid töid, ja järsku "tuleb kuulutada sobimatuks". Einoh, härra Langile tuleks kasuks kasvõik wikipediat lugeda, sest teadustekstideks või teadlastega nõupidamiseks tal aega ei jää: "tööõigus tegeleb kõigi tööga seonduvate küsimuste reguleerimisega laias mõttes, siia alla kuuluvad nii töötaja ja tööandja vahelised suhted, töötaja ja ametiühingute vahelised suhted kui ka sotsiaalsed garantiid ning võimalikud piirangud (näiteks ka diskrimineerimise keeld töölevõtmisel, palgamaksmisel jne)" (kokku refereeritud itaalia ja inglisekeelsest wikipediast.

Itaalia kannatab kommunistliku mineviku all? Kui jälle sedasama wikipediat surfata, siis leiab sealt pika artikli teemal "United States Labour Law", mis algab lõiguga, kus määratletakse USA tööõigus heterogeense kogumine föderaalsetest ja osariiklikest seadustest ning seejärel täpsustatakse, millised valdkonnad on peamiselt föderaalne vastutus (tööliste õigus organiseeruda, miinimumpalgad, minimaalsed nõuded töötingimustele ja üleajatöötamine enamikes valdkondades, teatud ulatuses diskrimineerimine ja pensionid), millised on osariigi vastutus (võivad laiendada ja täpsustada neid minimaalseid nõudeid, samuti diskrimineerimine) - aga see on pikk ja keeruline valdkond, millesse ma praegu selles sissekandes rohkem ei tahaks süveneda.

Suures hulgas kapitalistlikes riikides on ka tööminister olemas (kaasa arvatud USA, riik, mida kuidagi ei saa kommunistlikus taagas süüdistada), härra Rein Lang võib ka US Department of Labour kodulehte vaadata, kui ta niisama juttu ei usu, seal on ka ülevaade ühest selgelt turumajandusliku ühiskonna tööõigusest...

Uuh, justiitsministrilt küll sellist prohmakat ei oleks oodanud. Ega ei pea ju tingimata rääkima, kui midagi ei tea.

| Permalink sellele postile



2008-06-15 18:04

Pühapäev on tore päev...

Forza Pasolini

Ma tunnen ennast nagu selline stereotüüpne inglise töölisklassi mees: nähes imeilusat päikeselist pühapäeva teadsin ma kohe, et see tuleks garaažis veeta, mida ma teatud määral ka teostasin. Ja nüüd ma ootan, et telekast jalgpall hakkaks - heh, äkki täiuslikkuse nimel peaks minema seda lähimasse pubisse vaatama?

Peaks vist naise võtma, siis peseks keegi pesu ka ära :P

Pildil minu suur lemmik Pasolini

| Permalink sellele postile



2008-06-12 09:36

Euroopast ja sellest mis seal sees

Forza azzurri Eks näis, mis teevad iirlased, aga mulle tundub, et Eesti härra Ansip ei ole viitsinud korralikult läbi mõelda, miks ta Lissaboni leppe poolt oli, sest kõrgemad ülemused ütlesid, et selle poolt tuleb olla ja Ansip korraliku nõukogude ametnikuna täidab ikka ülemuste soovid - ja siis vaatab, kuidas ise vaatamate nendele toimetada.

Tõenäoliselt pooldavad suur hulk Eesti poliitikuid Lissaboni lepet täpselt sellesama mõtteviisi pärast, et siis oleks selgem, kes Euroopas need suured ülemused on, keda tuleb kuulata ja kelle juures lobi teha. Vastasel korral oleks ju ka Eesti selle leppe korralikult läbi töötanud ja oma parandusettepanekuid teinud, rääkimata lisaklauslitest, et parandada natukenegi oma positsiooni olukorras, kus mõned tahavad kindlustada, et olulisi otsuseid teeksid ka edaspidgigi Saksamaa ja Prantsusmaa - jättes piiratud arvule riikidele läbirääkimisruumi (ja takistada "uusi" liikmeid teiste plaane rikkumast). Vaadates Eesti valitsuse meelsust ja eesmärke võiks ju olla kuidagi loogiline, et püütakse Eestile võimalikult suur roll kätte mängida, aga tundub, et riigitüüri juures kardetakse seda, et ise peab otsustama.

Poola muidugi on selle suundumuse läbi näinud ja arvatavasti tema muutubki pika-ajalisemalt ida-Euroopa liidriks. Takistab Poolat arvatavasti kõige enam seesama teiste sellekandi riikide individualism koos kuulekusega, mis teeb niisuguse koostööbloki loomise keerulisemaks (ning lisaks arvatavasti ka mõned liiga erinevad väärtused). Vaadates aga igasuguse diskussiooni puudumist Lissaboni leppe ümber ja poliitikute blogide kuulutavaid, mitte arutlevaid sissekandeid sellel teemal, võib arvata, et selleni, kui Eesti hakkab kuidagi suutma omaenda strateegilisi huvisid näha võib veel kaua aega minna.

Ah jaa, Donadoni pani algkoosseisuga pange ja püüdis seda viga siis matši jooksul parandada, aga nii ei saa ju. Nüüd tuleb teisi võita, ega muud üle ei jää. Forza, azzurri!

| Permalink sellele postile



2008-06-03 21:10

Mina läbi Flickri

See Flickr'i mäng mulle täitsa meeldis. Vihjeks, et minu esimese nime peale ühtegi vastet ei tulnud ja siis ma võtsin esimese soovituse. Igal juhul tuli küll kokku natukene "minu maailm".

Fotod tulid nii: a. kirjuta iga küsimuse vastus Flickri otsingusse b. vali üks pilt esimeselt lehelt

1. Mis on sinu esimene nimi?,
2. Mis on sinu lemmiktoit?,
3. Millises keskkoolis käisid?,
4. Mis on sinu lemmikvärv?,
5. Kes on see kuulsus, kellesse armunud oled? ,
6. Lemmikjook?,
7. Unistuste puhkus?,
8. Lemmik magustoit?
9. Kelleks tahad suureks kasvades saada?,
10. Mida sa armastad siin elus üle kõige?,
11. Üks sõna, millega sa ennast kirjeldad?,
12. Sinu Flickri kasutajanimi

Pildid paneb mosaiigiks kokku FD's Mosaic Maker.

| Permalink sellele postile



2008-06-01 10:34

Müüdiloome vasakpoolsete seas

Garibaldi
Punane Hanrahan kaebab, et Eesti pärisvasakpoolsete hulgas olevat levimas kolm müüti:

1)CCCP oligi tegelt ka ilgelt lahe - (selmet distantseeruda ja öelda "me oleme uusvasakpoolsed, meil pole selle sitase moodustisega mingit pistmist ja me tunnistame, et tegu oli läbinisti sitase moodustisega").
2)Venemaa on õnnetuke, keda kõik kiusavad (hoolimata silmnähtavast tegelikkusest, et tegu on järjest agressiivsemaks muutuva ja NB! rämekauboikapitalistliku!! inimõigusist üle teerulliva režiimiga)
3)Moslemeil on alati õigus. Nemad võivad naisi ahistada ja üldse teha, mis pähe tuleb, sest nemad on miskipärast privilegeeritud kultuur, kellele need liberaalsed normid, mida me siin Euroopas enesestmõistetavaina nõuame, sugugi kehtima ei pea.

Mina isiklikult olen esimest müüti kohanud ühe korra ühe veendunud autoritaari suust, aga tema arvates see oligi lahe, küsimus ei olnud teadmistes vaid väärtushinnangutes. Kolmandat müüti levitavad peamiselt sotsdemmid.

Kuid mida ma olen küll tähele pannud on see, et inimesed, kes kardavad ülaltoodud müüte (ma ei tea, kuidas PH-ga on), kuulevad neid ka siis, kui midagi seesugust öeldud ei ole.

Näiteks väidab A "NSVL-is oli positiivne aspekt/poliitika X" või "kõik inimesed NSVL-is kogu aeg ei kannatanud" või "selle probleemi lahendas NSVL efektiivselt". Kui kuulaja B on fikseerunud esimese müüdi otsimises, siis ta kuuleb "A ütleb, et NSVL ei olnud läbinisti sitane moodustis, seega ta õigustab NSVL-i, seega ta arvab, et NSVL oli ilgelt lahe koht". See viimane järeldus tekib eriti kiiresti siis, kui see positiivne aspekt X parasjagu B elus puudub. Samas nendest järeldusest kannatab kriitikat ainult esimene (Väidetakse tõesti, et NSVL ei olnud läbinisti sitane, küsimus muidugi jääb, milliste meetoditega mida saavutati ja millised olid ja millised ei olnud õigustatud ja mis see kõik endaga kaasa tõi).

Teine müüt hakkab B kõrvus helisema siis, kui A väidab, et Küsimuses X on meil Venemaaga ühised huvid, seega tuleks otsida koostöövõimalusi või Oleks oluline kui EL saaks aspektis X Venemaaga kokkuleppele, aga Poola torpedeerib, no kuidas seda Poolat veenda /seda viimast aspekti ma muidugi Eestis olen väga vähe kuulnud/. Teise müüdi otsija kuuleb me peame Venemaale kõiges järgi andma, sest ta on tore riik ja see, et me ei ole seda seni teinud, näitab, et kõik kiusavad teda. Tegelikult on A lihtsalt pragmaatiline ja võtab Venemaad kui suvalist toimijat rahvusvahelises suhtluses, arvestades, mida tal pakkuda on ja mida ei ole. A ei ole ka ütelnud, et iga Venemaa käiku peaks tolereerima, pigem otsitakse kokkupuutepunkte. Kui B tahab uskuda, et Venemaa on põhipaha ja jääb selleks igavesti, siis loomulikult igasugune suhtlus Venemaaga muutub tema kõrvus Venemaa kummardamiseks. Muide, Venemaa puhul on huvitav see, et millegipärast käib seal käsikäes autoritaarsus ja heaolu ning mitte-autoritaarsus ja vaesus ja segadus. Seega on demokraatiat vaja seal väga algtasemel ehitada - mis aga eeldab demokraatiakogemusega riikide koostööd rohujuuretasandil. Veel - mul on tunne, et see ei käi mitte ainult Venemaa kohta vaid kõigi riikide kohta, mis Tsaari-Venemaa osad on olnud. Ka Eesti, ehkki mitte nii drastilisel kujul.

Kolmas müüt on ehk kõige levinum ja see tekib olukorrast kus väitest "moslemeil on õigus oma moslemiriigile kui nad seda tahavad, praktiliselt on moslemiriigid olemas ja meil ei ole õigust neid riike ja kultuure jõuga ära hävitada" järeldatakse, et "moslemeil on õigus iga riik maailmas muuta osaliselt või täielikult moslemiriigiks". Islami inkorporeerimine mitte-islami sekulaarsesse riiki on muidugi keeruline, sest islam sisaldab iseenesest ka riigikorralduse põhimõtteid. Kuid teisest küljest, inimestega saab teatud aspektides kokkuleppele jõuda - kuni me riikidega maailmas garanteerime, et islamiriigid on olemas, siis on meil kindlasti õigus oma kogukonda sisenemise osas paika panna mõned koostoimimisreeglid, mida tuleb arvestada. Islam on Euroopas alati olemas olnud ja 21. sajandini on ikka kokkuleppele saadud: praegu üritavad lihtsalt mõned jõud teha moslemeist "uusi kommuniste". Nüüd, olemasolevate reeglite alusel sisenenud suurte karme reegleid pooldavate kogukondadega võib-olla tõesti ei olegi muud teha, kui neile kinnitada teatud autonoomia, kus inimesed saavad elada oma reeglite kohaselt, kui nad tahavad ja kui ei taha, siis saavad liituda teise kogukonnaga.
Stalin

Seega, minu soovitus on kuulata fakte ja argumente. Kui on näha, et vestluskaaslastel on vastukäivad eeldused, millest nad loobuda ei taha, siis ei ole vaja sellel teemal rääkida. Kui täiskasvanud inimese maailmapildi aluseks on vaade, et kommunism või islam on ürgkurjus, siis on temaga selles osas vaidlemine mõttetu. Vastupidi samuti.

Mis puutub inimõigustesse, siis minu arvates on tänapäeva maailma probleem mitte niivõrd see, et autoritaarsed riigid rikuvad inimõigusi (see on vana küsimus, sellele on teoreetiline lahendus olnud autoritaarsus ära kaotada) vaid hoopis see, et ka demokraatlikud riigid rikuvad inimõigusi ja peavad piinamist lubatavaks. Mida ikkagi teha demokraatliku suurriigiga, kes inimõigusi rikub?

Postituse illustratsiooniks on kuulus foto mis ühte pidi on Garibaldi portree (mida kommunistid ja sotsialistid kasutasid oma sümbolina 1948. aasta valimistel), aga kui 180 kraadi keerata, siis Stalini portree. "Vali Garibaldi, saad Stalini", tegid reklaami Kristlikud Demokraadid

| Permalink sellele postile