Tegelikult on ka tuvid täitsa triibulised, mitte ainult lapsed, kuid tähelepanelikult tuleb vaadata.

| | Permalink sellele postile

Kuigi täna on tänavad mimoose täis (mulle kinkis eile juurviljamüüja ja täna ütlesin Lega Nordi poolt pakututest ära) ei tohiks unustada, et 8. märts tähistab tegelikult naise õigust tööd teha, tema õigust eneseteostusele väljaspool kolme K-d.

Alguses ma mõtlesin otsida fotosid naistest mitte-euroopalikes ühiskondades, siis kiivritega töönaistest, kuid üks pilt jäi ikka kummitama. Kuidagi sümboliseerib mulle aga just see naise naudingut iseendast ja oma tegevusest, vabadust ja valikuid, kunsti ning ühiskondlikkust.

Ma kuulasin Ligabued, koos kellegi youtube'is loodud videoga, kus iga pilt sobis nii imehästi kokku iga selle laulu fraasiga ning elasin läbi taaskord neid hetki, mis on kallid ja vahest ka valusad. Itaalia on paljuski imeline seetõttu, et siin on ajalugu ja kultuur, millele toetuda, inimene ei ole hetkekski üksi ning on lõpmata hulk neid enne teda, keda imetleda, kelle tegevusi analüüsida ja kellega ühes suunas püüda. See on meie Itaalia, mis tuleb teha või surra.

Eestiga on teistmoodi. Eestil ei ole ajalugu, selles mõttes. Noh, vahe on selles, mida üks mu tuttav itaallane ütles Tbilisit külastades, et "nende vanalinn on küll ilus, aga seal on tegelikult kõik uus, umbes kaheksateistkümnendast sajandist" - kuigi Gruusial on teatud mõttes ajalugu ja kultuuri, millele toetuda rohkem kui Eestil.

Aga sellepärast on Eestis igal sõnal suurem kaal. Sest Eestit saab ainult teha, isegi surres me teeksime seda. Eestil ei ole Mazzinit, Beccariat, Garibaldit, Cavouri, Cattaneod, Calamandreid Veel. See tähendab, et meil kõigil on vastutus teha nende inimeste tööd - iga tegu, mida tehakse saab ajalooks, selleks, kust inimesed hiljem toetust otsivad või selleks, millest nad põlastusega räägivad, nagu itaallased oma viimasest kuningast. Seepärast teebki ehk Eestis iga üksik ebaõnnestumine rohkem haiget, iga lollus ning ülbus, iga "panen oma kingapaelad põlema ja saan KUUUULSAKS" kutsub esile - minul, kuid mitte ainult minul - teravama reaktsiooni, kui Itaalias, sest iga niisugust sõna ootab ees võimendumine läbi ajaloo. Kas see ongi see, millisena toda maanurk tulevikus näha tahetakse?

Rääkimata asjaolust, et tegemist ei ole ainult maanurgaga, Ida-Euroopa käes on praegu väga tugev tulevikuvõti, see, kas ühtse Euroopa kunagised algpõhimõtted "me ütleme lahti sõjast ja vägivallast, me lahendame erimeelsusi diplomaatia teel ning peame üksteisest lugu" jäävad püsima või mitte. Ida-Euroopa on praegune püssirohutünn ning seda plahvatamast saavad hoiduda ainult selle elanikud ise, omaenese elude ja valikutega. Kui maailma tulevik on eestlaste kätes, kas see tundub hirmutava või lohutavana?

Eestis on igal üksikul sõnal 60 korda rohkem kaalu kui Itaalias, iga tuulevirvendus võib kergelt tormiks muutuda. Seepärast ongi oluline neid tuulevirvendusi tabada ning neile avalikult osutada, muidu võib olla hilja.

Igaüks eestimaalastest võibki olla Mazzini, Cavour, Beccaria, Garibaldi, Cattaneo või Calamandrei. Või siis hoopis Vittorio Emanuele III või Mussolini. Või Andreotti. Või Valerio Morucci. Või Aldo Moro. Esimest korda.

See on kohutav vastutus. Eriti see, kuidas vältida mõni neist olemast. Kuidas osutada, kui on näha, et mõni eelnimetatutest on tekkimas.

Ei piisa juba enam ammu asjaolust, et Eesti eksisteerib, lihtsalt niisama ei ole mingil abstraktsel entiteedil väärtust. Tuleb sellega midagi pihta hakata, midagi teha, mitte keegi olla. Praegu on ajaloo algus.

Kui see maalapp just varsti täiega Rootsi riigi kuuluvusse ei lähe, kuna too loob parasjagu, nagu Kristjan tabavalt leidis, Rootsi Ida-Balti Kompaniid.

| | Permalink sellele postile

Silmade puhkamiseks on mul aga kaks väga kindlat reeglit, peab saama vaadata kaugusse, peab saama vaadata tühjust ja peab saama vaadata raamatuid. Aknast, mis on minu lauaga küljetsi, näen ma istumisasendis taevast, mis tavaliselt on sügavsinine, aga vihma ajal valge ning tilgub. Veel näen ma kollakat majaotsa koos kivikatusega, nende natukene rullis kividega ning punast tillukese mütsiga korstent, seda kõige tüüpilisemat Italia settentrionale maja. Tagapool kõrguvad koos kaks eri liiki mändi, alati rohelised ning siis paistab sealt veel üks valkjas-beežikas maja, klassitsistlikus stiilis, palju suurema ja kunstipärasema korstnamütsiga.

Otse minu ees on valge sein, mille jõllitamine puhastab ning on eriliselt oluline pilditöötlusel, muidu kaob värve keerates põhivärvide tunnetus sootuks. Või tekib see efekt, et kuulge, see mänd seal väljas, sealt tuleks rohelist maha keerata.

Teisel pool lauda, on raamaturiiul kõigi nende raamatutega, mida ma kirjutamisel vajan ja mida ma muidu armastan. Ma vajan mõtete kogumiseks raamatuid, ma vaatan nende selgi ning mulle meenuvad argumendid, tsitaadid ja lood. Mõttes ma arutan autoritega üle nende ideid, vaidlen või arendan edasi. Kui ma olin väike laps, siis ma armastasin üle kõige istuda meie kodu seinu täielikult katvate raamaturiiulite eest, vaadata nende selgi, lugeda kokku erinevates keeltes pealkirju ja kujutleda, millest need raamatud rääkida võiksid. Nüüd ma saan neid kõiki lugeda!

Aga kui päris aus olla, siis blogipostideks ei kogu ma mõtteid ühestki neist kolmest kohast. Blogipostimõtted tulevad tänavalt, igahommikustelt või õhtustelt jalutuskäikudelt Bologna eri sajanditest pärit porticote alt, mis toetavad, julgustavad ja jutustavad omaenese lugusid, mis on justkui üks suur eeskoda selles ühises kodus, mida see linn kõigile on. Need jalutuskäigud annavad mulle tohutut jõudu, need jalutuskäigud teevad mulle selle kilbi, kust ükski mürgine nool läbi ei pääse, need jalutuskäigud kinnitavad, et maailm on imeline koht ja ma loon ennast justkui igakord uuesti.

Siis tulevadki head mõtted.

Tsitronkollase meemi sain Punaselt Hanrahanilt. Loodan, et MaaliRuudu, Kristel ja Lisette kirjutavad ka - aga tegelikult oleks mul heameel, kui igaüks, kes seda posti loeb, korjaks idee üles ning paneks väljavaate kirja.

| | Permalink sellele postile

Eilsel Nogelmini meie osakonna assambleel arutasime muuhulgas ka avaldust Bergamo sündmuste kohta (vt. video allpool). Ettevalmistatu oli ilus, peale ühe lause, mille kohta keegi ütles selle siin nii tavalise kommentaari, kui midagi parandamist vajab: "non è italiano" - see ei ole itaalia keel. Kõik on küll grammatiliselt õige, aga niimoodi lihtsalt ei räägita, see ei kõla, pole sujuv, pole ilus. Niisugusest kommentaarist saavad kõik kultuursed inimesed siin aru, sest on ilmselge, et keel on osa kultuurist.

Ma jagan väga tugevalt Karl-Martin Sinijärve ja Mihkel Muti nördimust eesti keele tundide vähendamise kohta just seetõttu, et keel on üks aspektidest, mis teeb inimesest inimese, mis annab meile vabaduse, mis võimaldab meil mõelda abstraktselt ja kõneleda väärtustest, ükskõik kui erinevad need ka poleks. Mulle üldse ei meeldi, et ma pean Eesti ülikoolis õppides õigustama, et ma kirjutan doktoritööd eesti keeles (Tallinnas ollakse mõistvad, Tartus ahhetati) - aga maksumaksja, kes on minu rohkem kui kümneaastase kõrgharidustemplis viibimise kinni maksnud, võiks vastutasuks vähemalt selle saada, et ta mõistab mu doktoritööd lugeda. Võõrkeeltesse tõlkida (retsenseerimiseks, mujal avaldamiseks) annab ju alati.

Kõige paremini õpetabki keelt selles lugemine ja kirjutamine. See kooliprogramm, mille järgi mina õppisin - nii ENSV-s kui EV-s, oli neile kahele aspektile keskendunud, mitte ainult abstraktsele grammatikaõppele, nagu mõnikord emakeeletunde tavatsetakse esitada. Eesti emakeele- ja kirjandustundide programm on see, mida ma Itaalias alati eeskujuks toon. Eelkõige selle pärast, et meil on olemas aine nimega "Kirjandus", itaalias on "Italiano" ning sellega piirdutakse. Meie kirjandustunni ülisuur väärtus seisneb aga asjaolus, et seal käsitletakse eesti keeles autoreid kogu maailmast, rikastades sõnavara, maailmapilti ning väärtusarusaami.

Minu jaoks on normaalne, et kõik inimesed on lugenud (kasvõi hädaga pooleks) Hemingwayd, Salingeri, Petrarcat, Dostojevskit - nimetades vaid mõningaid - samal ajal, kui itaallaste jaoks on niisugune diapasoon ülikultuurse inimese tunnus (teisest küljest võtab Dante lugemine originaalis tõesti aastaid ja vähemalt Itaalias tuleb seda koolis teha :) ). Kuid selle tulemusena võib juhtuda, et satun Itaalias ülikoolilõpetanute seltskonda, kus ma olen ainus, kes on lugenud Beccariat, Calamandreid ja Gramscit. Aga ma olen harjunud erinevatest kultuuridest nende autoreid otsima! Ma tean, et nad on! Koolid, kus ma Eestis õppisin, kinnitasid, et see on väärtus ja lugeda tuleb. Ma ei mõista, miks on vaja Eesti kooliharidusest hakata välja rookima neid aspekte, mis meil tõepoolest hästi on. Võib olla tegeleks probleemide lahendamise, mitte nende loomisega?

Kuid ma ei jaga Mihkel Muti arusaama sellest, et me peaksime eesti keelt elus hoidma, et Eesti riik püsiks. Eesti riigil on vajadus täpselt seepärast, et see võimaldab tagada sellel territooriumil elavate inimeste vabadus ning kultuur on üks osa inimeseksoleku vabadusest. Kuna siin territooriumil on ligi miljon inimest, kelle emakeel on eesti keel, siis minu arvates on ilmne, et ühistegevuses tuleb toetada nende inimeste võimalust omaenda keeles kultuurne olla. Aga kui ma pean riigi olemasolu nimel oma vabadusest loobuma, siis see riik ei oma minu jaoks enam väärtust, siis ta on autoritaarne ega tegele oma kodanike huviga. See ei tähenda, et ma ei oleks nõus ennast piirama kaasinimese nimel, seadusele alluma, sest seadus on meie kokkulepe, aga abstraktse entiteedi nimega riik püsimine huvitab mind täpselt nii kaua, kui see tagab minu suurema vabaduse kui ilma selleta. Kui Euroopa Föderatsioon kaitseb minu vabadusi paremini, kui Eesti riik, siis ma hääletan selle Föderatsiooniga liitumise poolt. Kuid samas demonstreerib Muti arvamusavaldus selgelt, kuidas kultuuriignorantsed poliitikad sillutavad teed autoritaarse mõtlemise poole ning miks inimesed võivad sedalaadi poliitikaid heaks kiita - küsimus ei ole probleemides, millest autoritaarsusele kalduvad liikumised ja mõtlejad räägivad, küsimus on meetodites.

EDIT: Vaata ka: Aidi Vallik: Eestis on Euroopa üks väikseimaid emakeeletundide osakaale.
Konspiratiivkorteri emotsionaalne puhang hariduse suhtes