2007-03-30 6:01 p.m.

Rongist

Sõitsin täna rongiga koju ja seal oli üks klass lapsi, nii umbes 10-12 aastased. Olid sellised rõõmsad ja sõbralikud lapsed. Seletasid läbisegi, aga ei lärmanud. Olid ilmselgelt päevaga rahul ning jagasid oma muljeid. Tüdrukud mu vastaspingil sõid kommi ja andsid mulle ka.

Keegi neist tõusis püsti, et oma jope taskust midagi võtta ja riivas teist - ning ta vabandas automaatselt ning viisakalt ja sama viisakalt ja automaatselt võeti see vabandus vastu ja üteldi "ei ole midagi" - oli ilmne, et see käibki nii. Piletit ostes nad ütlesid palun. Üks pillas maha plastmassist limonaadipudeli, mis veeres teise istme alla. Seal istunu korjas selle üles ja andis omanikule tagasi - palun/tänan.

Omavahel tundus neil lõbus ja tore olevat.

Mina tundsin selles vagunis olemisest siirast rõõmu. Oleksin tahtnud nende õpetajale ütelda, kui toredad lapsed on, aga õpetajat ei paistnud kusagil.

Ma arvan, et kui need lapsed on minuvanused, siis on Eestimaa üks sõbralik ja südamlik koht. Ma loodan, et see nende põlvkond ongi niisugune.

Ah jaa, nad rääkisid omavahel vene keelt ja sõidusihiks oli Paldiski.

|
Permalink sellele postile



2007-03-29 12:05 a.m.

Pace!



2007-03-27 11:13 a.m.

Che buffoni

50 tudengit - patsifistid ja vasakpoolsed - karjus eile Bertinottile: "buffone! assassino! guerrafondaio!", kuna Rifondazione hääletab Itaalia militaarmissioonide rahastuse poolt. Itaalial on 22 missiooni - ja neid kõiki hääletatakse koos. Mis on minu arvates muidugi natuke kummaline, tunduks märgatavalt mõistlikum neid missioone ükshaaval hääletada. Sellise segu korral ei olegi poolt ja vastu häälte andmine liiga oluline. Võib-olla teeb praeguse segu puhul vastu hääletamine isegi rohkem kahju, kui poolthääletamine.

Ja siis kui soovitada, et sõjavastased peaksid hakatuseks nõudma vaherahu ja igapäevast ülevaadet Afganistanis tehtud sõjaliste operatsioonide kohta, siis nad ütlevad - konkreetselt üks ametiühingutegelane ütles - "vaherahu ei lähe meile korda, me tahame lihtsalt oma sõdureid koju."

Tjah, mõnede inimestega ei ole mõnikord mõtet ikka üldse rääkida.

|
Permalink sellele postile



2007-03-26 8:10 p.m.

Meedia

Ma olen kogu aeg eelistanud olla kaamera või siis vähemalt mikrofoni taga, kui mitte ees (ehkki ühte hard talk laadi show'd tahaks juhtida küll). Aga täna siis vastupidi.

Täna sain ma teada, et kuigi Ivar Vigla on korduvalt ütelnud, et tema tahab Reporterisse selliseid uudised, et "järgmisel päeval naised trammis räägivad", siis tema meeskond seda alati ei tea. Sest kuigi saaks teha skandaali ja saaks eetrisse lasta seda, et peaministrit kutsutakse üles pronkssõdurit mitte kõrvaldama, siis lasevad nemad eetrisse "me kõik armastame laulda".

Muidugi, kes mul käskis seda ütelda. Oleks pidanud jäämagi selle lause juurde, et "konkreetseid esinejaid kahjuks teile ütelda ei saa, sest hetkel veel siduvad kokkulepped puuduvad)." Aga selle asemel ma visandasin neile väga üldist ideed, selleks, et rõhutada, et me oleme rahumeelsed inimesed. Eks teinekord olen ise targem - vähemalt oli Kanal2 meeskond toredasti sõbralik.

Me ei taha ju mingit sõda pidada, ei vana ega uut. Aga me seisame oma põhimõtete eest.

Lugege Kaheksanda Mai Liikumise blogi.

| Permalink sellele postile



2007-03-23 11:47 p.m.

Tapalt



2007-03-22 5:37 p.m.

Kas ma olen eestlane?

Sattusin eile üritusele, kus Paul Eerik Rummo ja Andres Herkel rääkisid inglise keeles integratsioonist. Või assimilatsioonist, kuna Rummo juba alguses pani kahtluse alla selle, kas neil kahel terminil üldse mingit vahet on. See arutelu jäi arutlemata, leiti, et mingil põhjusel me ikka ütleme "integratsioon". Aga mõte oli mõlemale esinejale selge "venelastest tuleb teha eestlased".

Ma kahjuks ei teinud märkmeid, seega ei julge kumbagi sõnavõtjat tsiteerida. Rummo esindas seekord konservatiivsemat poolt ning rääkis kuidas "nemad seal" tuleks eestlasteks muuta. Herkel rääkis vajadusest aeglustada integratsiooni ja "tõsta kodanike kvaliteeti". Ta lisas, et kodanikul peaks olema "missioon olla eestlane". Veel sain ma teada, et "eestlane olla, see tähendab kodus eesti keelt rääkida ja/või edukas sportlane olla".

Arutelus torkas tugevalt silma - mõlemal poolel - "meie/nemad" vastandus. Ma uurisin, mida Eesti võiks teha sellest vastandusest ülesaamiseks ning härrad ettekandjad leidsid "aga see on ju venelaste endi asi, nemad ju ütlevad, et nad on "nemad"". Ja "meie" peaksime "neid" kuidagi paremini kohustama "eestlasteks hakkama" või muidu "nad" ju võivad venemaale tagasi sõita. Ka kogu arutelu oli kantud eeldusest, et kui kaua iganes mingid inimesed Eestis ei oleks elanud, kuni nad ikka keelt ei kõnele, seni nad siia ei kuulu. Vaesed Peipsi-venelased :)

Veel mainiti ära see, et tegelikult elab eestis veel teisi vähemusrahvusi, kes küll kõnelevad vene keelt, aga venelased ei ole. Ja Eesti riik teeb neile heateo, sest võimaldab neile mingi muu identiteedi kui suur-vene oma.

Aga mul ei ole missiooni olla eestlane. Võib-olla on mul missioon olla hea inimene :) Ja see, mis keelt ma kodus räägin, ei tohiks küll kuidagi riiki või kodakondsust mõjutada. See on siiski privaatsfääri kuuluv asi, riik ei tohiks reguleerida seda, mis keeles ma oma emaga, lastega või abikaasaga suhtlen.

Auditoorium koosnes aga peamiselt mitte-eestlastest - nimelt oli tegemist rahvusvahelise väitlusüritusega. See tähendas aga, et ettekandjad said väga vähe aplausi ja väga palju ründavaid küsimusi publikult. Rummo kogeles aina enam ja enam, Herkel hoidis ennast rohkem vaos.

Oli huvitav. Meie välisõppejõud said põneva ülevaate Eesti poliitilisest retoorikast.

|
Permalink sellele postile



2007-03-21 1:48 p.m.

Italia come sempre

Silvio Sircanat, Prodi pressiesindajat (portavoce on ikka pressiesindaja, eks?), süüdistati mõni aeg tagasi selles, et ta peatas oma eraauto - avalikus kohas, tänaval - transseksuaali kõrval ja palus temalt seksi ning kinnitati, et sellest juhtumist on pildid. Sircana sai südameataki ja sattus isegi üheks päevaks haiglasse. Siis hakati kõnelema, et see kõik on vale, Sircana on süütu ja mingeid pilte ei ole olemas. Prodi määrast Sircana valitsuse pressiesindajaks samal päeval kui too haiglast välja tuli. Järgmisel päeval osutus, et pildid ikka on olemas (avaldati täna). Oggi(üks kollane ajakiri) toimetaja väitis, et ta ostis need neli kuud tagasi 25 000 euro eest - lisaks aga väidetakse, et see summa oli ikka hoopis 100 000 eurot.

Siin tekib kaks küsimust:
- miks ta maksis sellise summa, aga ei avaldanud neid fotosid?
- kuidas ta sai sellist summat kulutada, informeerimata kirjastust?

Kirjastus on aga RCS (Rizzioli- Corriere della Sera). RCSi tegevdirektor on just see mees, keda Prodi plaanis määrata RAI televisiooni eest vastutama.

| Permalink sellele postile



2007-03-20 11:13 p.m.

Seebiks!



2007-03-19 11:24 p.m.

Chi ama la zia chi va a Porta Pia

Punane Hanrahan on viimasel ajal väitnud, nagu vasakpoolsed peaksid kogu Eestis aeg ennast tõestama. Mõnes mõttes on tal õigus - kui sa midagi üldlevinud narratiivist erinevat väidad, siis pead seda ikka täpsemalt selgitama, kui need, kes selles narratiivis sees on.

Kui seda olukorda nüüd väärtushinnangute seisukohalt vaadata, siis see ei olegi iseenesest ehk paha. Nimelt kohustab selline kindel rünnakuteadmine vasakpoolseid oma mõtted selgemini läbi mõtlema, niimoodi, et ei tekiks mõttetut lahmimist, mida on lihtne naeruvääristada. Teisest küljest aga toob selline tunne ka kaasa ohu, et inimesed ei räägi igaks juhuks üldse. Sest ei jaksa ju alati kõike puust ja punaseks teha. Lisaks: kui iga kord kui sa suu avad, tead, et rohkem inimesi kuulab seda mõttega "kuidas näidata, et tal ei ole õigus", mitte "mida sealt õppida on", siis see on väga frustreeriv. See võib panna ka vasakpoolseid endid täpselt samamoodi käituma ja kuulutama, et "kõik peale meie on saatanast" ning mõistlikud inimesed lähevad ära.

Siis tulebki nii kergelt meelde, et elu ei ole ainult poliitika. Ja võib ju endale hoopiski ehitada elevandiluust torni ning omaette oma perekonnaga seal lihtsalt vaikselt ellu jääda ning ignoreerida seda, mis mujal toimub.Mitte hääletada või valida juhuslikult seda, kes tundub hetkel mingit üht toredat asja lubavat.

Ja kui siis osutub, et selles vaikuses ja ignorantsis sai endale Mussolini valitud, siis saab sinnasamasse elevandiluust torni pugeda ja avalikest asjadest mitte hoolides oma tillukest maailma alal hoida. Kuni keegi sellele tormi ei jookse ja pommi ei viska.

Praegu on Eesti veel õnneks demokraatlik riik. Mis tähendab seda, et meil on siiski võimalik elada väljaspool neid torne. Me peaksime rohkem elama väljaspool neid torne, siis oleks näha, et sarnaste ideedega inimesi on tegelikult rohkem. See hirm, et kohe hakatakse maa sisse tampima, tuleb ka sellest, et inimesed räägivad üksikult ja rohkem nurga taga. Ma arvan, et vasakpoolsetel oleks viimane aeg "kapist välja" tulla ja oma olemasolu näidata. Selleks, et teised ei kardaks rääkida ja olemas olla.

Arriveremo a Roma, malgrado loro.

| Permalink sellele postile



2007-03-17 7:35 p.m.

Väljenduslaadist

Võib öelda nii (A):

Meie pika sabaga koduloom, kes inimeste poolt nii 9500 aastat tagasi kodustati, see kes pole koer ja kiskjana kuulub tema saakloomade hulka üle 1000 liigi, ta on meile alles hiljuti elama võetud. Seega me oma maja soetamisel ei ole arvestanud tema kõikvõimalike vajadustega, eriti nondega mis tulenevad söömisjärgsetest protseduuridest. Mõned tagajärjed võivad aga nii meditsiinilisest, sanitaarsest kui odoorsest vaatepunktist lähtuvalt olla ebameeldivad, seega panen ette, et tuleks kulutada mõningane summa talle ümara purdsettega täidetut objekti muretsemiseks ning seda võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul.

Aga võib öelda ka nii:(B)

Meie uus kass situb nurka. Ostame talle liivakasti.

Kui Eesti meediat lugeda, poliitikuid kuulata või ka tihti äriettevõtte juhte, siis on mul tekkinud tunne, et siin kasutatakse ülekaalukalt kõnelemismeetodit (A). Ma ei tea kas see on Eesti kultuuri eripära või tuleneb autoritaarsest minevikust, aga inimesed justkui kardavad oma mõtteid selgelt välja ütelda. Võib-olla on paljudes ikka veel alateadlik hirm, et "minu mõte on vale" ja siis on parem sõnastada oma tekst nii, et hiljem saaks väita "ma rääkisingi ju sellest tiigrist, kellele tuleb maja ehitada".

Ning teinekord laskutakse ka pikkadesse segastesse põhjendustesse ilmsete asjade puhul. Ei ole vaja tõestada, et see on halb, et kass nurka situb, on olemas selline asi, nagu terve mõistus - ning see, kunas kass täpselt kodustati, ei oma antud probleemis mingit tähtsust.

Ma olen tähele pannud, et pikema demokraatiakogemusega maades esineb suhtlusviisi (B) märgatavalt enam. Seepärast mul ongi Eestis tihti tunne nagu ma elaksin mingi loori taga - ja ma arvan, et mitte ainult mulle. Kui me väljendaksime oma mõtteid otse ja selgelt, siis jõuaksime ka lahendusteni kiiremini. Ma arvan, et võõrandumist ja ükskõiksust oleks siis samuti vähem ja inimeste soovi koos tegutseda rohkem. Sest siis oleks ju selge, mille nimel keegi tegutseb.

Mul ei ole midagi keelemängude vastu, ma naudin ilusat keelekasutust. Aga - iga asi omal kohal ning ilus keelekasutus peab rõhutama mõtte selgust.

Kõnelemisviisil (A) on muidugi need mõnede poolt kasulikuks peetavad omadused
- oma lolluse saab sõnavahu ja igavuse taha ära peita
- kui inimesed on ühistegevusest eemale peletatud, siis saad teha, mida sina tahad, sõltumata sellest, kas üldse keegi sind pooldab.

Need kaks punkti arvatavasti põhjendavad nii mõndagi. Kuid need, kes oskavad ja tahavad mõelda - ning ühiselt tegutseda - need võiksid hakata oma mõtteid selgemalt välja ütlema. Ma arvan, et Eestis ikka vangi mõtteselguse eest ei panda ja tööst ilma ka ei jää.

Ja küsimused "miks sa arvad, et Eestis on kõik halvasti", "kus siis parem on", "kuna meil on nii, siis peab ju hea olema" selle posti all vaidlemiseks ei kuulu. Pole relevantsed. Relevantne on mõtteselgus, poliitikateaduse ja sotsioloogia seos ning kirjutamisviisid ning muu taoline

|
Permalink sellele postile



2007-03-14 6:38 p.m.

Maksimiseerunud keel

Tänastes lehtedes kirjutatakse, et Maximas räägivad müüjad ainult vene keelt.

Kipub jah nii olema, panin ka mina tähele. Kaup tundub ka pigem "vene ostjat" silmas pidades olema valitud (päritolumaa, sortiment). Mina selles ketis ei käi (enamikke minu igapäevasest toiduvajadusest see kett ei rahulda). Minu vene keel lubaks mul vast poes hakkama saada (Narvas igal juhul sain), aga muidugi on mugavam olla poes, kus müüja räägi seda keelt, mida sa valdad. Noh, ja ma lähengi sellisesse poodi - sest mul on selline valida. Seni kuni on üks poekett, mis selgelt orinteerub siinsele vähemusrahvusele - olgu siis, rääkigu ainult selle vähemusrahvuse keeles. Kui Delicias ainult itaalia keeles kõnelema hakataks, ei oleks mul ka selle vastu midagi.

Eestis - nagu arvatavasti ka paljudes teistes Ida-Euroopa riikides - on ikka veel juurdnud mentaliteet "mulle ei meeldi A. Ma kaeban kõrgemale!!!" Näiteks keeleinspektsioonile. Nii kindlasti võib ka, aga kodanikualgatuse korras võiks ju hoopis teise poodi minna. Kui pood pankrotti ei lähe, siis on nende keelepoliitika õigustatud; kui läheb, siis teevad teinekord teisiti.

Huvitav on see, et kui on vaja makse maksta, siis räägib enamik õhukesest riigist, aga kui midagi häirivat leidub, siis peab kohe mingi riigi-intitustioon vastutama ja karistama. Riik nagu olekski ainult karistusorgan, mitte institutsioon nende asjade ajamiseks, mis puudutavad meid kõiki. Küllap vaatleb enamik eestimaalastest ka makse kui karistust ja toetab just selle pärast Reformierakonda, sest see lubab neid vähem karistada.

Huvitav, kuidas saada lahti sellest arvatavasti nõukogude ajal sügavale inimestesse sisseistutatud tundest "riik see on vaenlane", inimesest tugevam ja vahetevahel manipuleeritav.

Sest riik, need oleme ju hoopis meie.

| Permalink sellele postile



2007-03-13 8:08 a.m.

Postimees ja Lõuna-Ameerika

Eile ma vihastasin Postimehe juhtkirja peale.

Esiteks, mind vihastab ebaprofessionaalsus. Halloo, see on lihtsalt haletsusväärne, kui kirjutada, et Bush ja Lula da Silva tervitasid teineteist kui vanad sõbrad ning sellepärast on nad suured liitlased. Mõned nädalad tagasi surusid ka näiteks Lula da Silva ja Chavez kätt nagu väga väga head sõbrad. Lisaks, ma saan aru, et juhtkirja kõik ei mahu, aga kui kirjutada Chavezi USA-vastasest ühisrindest, siis peaks vähemalt mainima, et Chavez lähtub paljuski Bolivari ideedest ning et ühisrinne ALBA (Alternativa Bolivariana para las Américas) on loodud alternatiiviks FTAA-le (Free Trade Area of the Americas).

Ma ei näe ka kuidagi, miks peaks maailm olema üles ehitatud viisil, kus USA on "maailma politseinik" (ja kohtusüsteem, sest tihti just USA otsustab, kes on probleemitseja). Jättes konkreetse päevapoliitika kõrvale, on lihtsalt vastutustundetu kutsuda üles ehitama maailma, kus üks riik on määratud otsustama ja kontrollima, ega teised juhuslikult kurja ei tee. See tähendab riikide suveräänsuse ärakaotamist ning ühe riigi dominatsiooni väärtuste ja valikute üle (diskrimineeriv). Millegi jaoks on loodud näiteks seesugune organisatsioon nagu ÜRO, aga Postimehe toimetus pole niisugusest institutsioonist vist kahjuks kunagi midagi kuulnud. (Tjah, see on jälle see ühiste asjade ajamise probleem, mis Eestis ikka ja jälle ette tuleb)

Muide, Lõuna-Ameerikas ei ole sõda "turumajanduse ja sotsialistliku maailmavaate" vahel. Lõuna-Ameerikas on pigem sõda rohujuuretasandi liikumiste ja liberismi vahel, liberistlikud poliitikad on kaheldamatult toonud sellele maailmajaole rohkem kui mõnevõrra probleeme (meenutagem näiteks Argentiina, IMFi paljukiidetud õpilase, majanduskriisi 2000ndate alguses).

Ja selles, et võidurelvastumine puudub, ma luban endal ka mõnevõrra kahelda.

| Permalink sellele postile



2007-03-11 1:03 p.m.

Visuaalseid meenutusi

Ah jaa, Vicenza pildid Paraku ma ei olnud seal fotograafina, siis nii ülevaatliku asja ei saanud kui see üritus väärt oleks olnud. Aga mul on hea meel, et ma seal ei olnud fotograafina. Esimest korda elus, muuhulgas - esimest korda elus olin ma suurüritusel mittefotograafina ja mittere˛issöörina ja mul ei olnud sellest kahju.

Aga ma arvan, et need fotod annavad edasi selle, kui suur ja sõbralik see manifestazione oli.

| Permalink sellele postile



2007-03-11 9:45 a.m.

Kadriorust

Näete, ka siin riigis saavutab midagi kui on piisavalt jõudu ja viitsimist. Ja mulle meeldib antud loo puhul see, et elanikud mitte ei võitle uute asjade kui niisuguste ehitamise vastu, vaid neid häiris asjaolu, et
- kinnisvaraarendaja ei täitnud oma lubadusi
- ei arvestatud ümbruskonna senist stiili
- ei räägitud elanikega.

Kui asi nüüd tõesti lõppeks veel ümbruskonna elanikke arvestava detailplaneeringuga, siis oleks elu ju eriti ilus. Ja ma arvan, et inimeste soov seista oma elukeskkonna eest on üks esimesi liigutusi, mis seda paljuigatsetud kodanikuühiskonna teket siin kiirendab. Sest oma õuest inimesed ikka hoolivad - ja kui õu on ühine, siis ühisest õuest. Sealt on ainult samm taipamiseni, et ühine pole mitte ainult õu vaid ka mingid muud asjad, maa, maailm, tulevik ja väärtused.

| Permalink sellele postile



2007-03-10 9:10 p.m.

Vahepala



2007-03-09 1:07 a.m.

Televisioonis pole kiivrit vajagi

Ma olen praegu jälle vales riigis, sest Itaalias toimub jälle väike revolutsioon, seekord televallas.

Homme kõigest täpsemalt, aga Michele Santoro poolt juhitavas saates (teemaks samasooliste kooselu, sellest hiljem) aeti kristlikust demokraadist justiitsminister (no arvake ise, mida ta ütles samasooliste kooselu teemal) nii endast välja, et ta läks lihtsalt minema. Marco Travaglio rääkis sellest, kuidas Andreotti on süüdi mõistetud seoste pärast maffiaga (kuigi Andreotti hiljem jälle vabastati, ma kirjutasin neist eluaegsetest senaatoritest veebruaris, eks) ja luges ette nimekirja piiskoppidest, kardinalidest ja preestritest, kes on mõistetud süüdi pedofiilias. Ja nii edasi.

Noh, homme Berlusconi ütleb, et see on lubamatu ja Santorole tuleb anda esinemiskeeld (Santoro ja Berlusconi on sel teemal juba kohut käinud), arvatavasti nõuab ta valitsuse mittetoetamisega ähvardades Prodilt Santoro kõrvaldamist ja nad räägivad, et ta on fazioso ja et ta solvas paavsti, et ta on populist, terrorist ja nii edasi. Ning ma arvan, et mitte ainult Berlusconi vaid ka DS ühineb selle kivideloopimisega, vähemalt osa neist.

Aga mis siis. See saade, see saade, see on iseenesest tilluke revolutsioon Itaalia telemaastikul, mis kipub nii ühekülgne ja uimane olevat ja nii kontrollitud. Ma teadsin, et ükskord see juhtub, aga et nüüd. Noh, mul on ainult hea meel. Sest keegi peab kunagi esimesena ütlema olulisi asju, seda mida televisioon ei ole suutnud varem edastada, mida on välditud ja millest on teeseldud, et neid ei eksisteeri. Isegi siis, kui see lõpeb hakatuseks "tuleriidaga", on samm astutud - teema üles võetud, inimesed on jälle natuke enam valmis tabusid murdma.

| Permalink sellele postile



2007-03-07 9:26 p.m.

Me jõuame Rooma, sõltumata teist

Punane Hanrahan ütles, et kui saaks ATTAC-i organiseerida, siis ta ei emigreeru kuhugi. Ma kuulasin Vendittit ja mõtlesin, miks Eestis ei ole (enam) praktiliselt mingisugust ühiskonnakriitilist popmuusikat. Ja siis ma mõtlesin välja, miks ma ei ole seni Eestis tulevikku näinud ja mida tuleks teha, et sellel riigil mingi mõistlik tulevik oleks (kuidas liigsest rahvuslusest lahti saada, seda ma ei tea).

ATTAC kuulub nende tegemiste hulka hulka. Eestis ei ole mingit arvestatavat rohujuuretasandi poliitilist aktiivsust - kuigi on olnud. Aga kahjuks enam inimesed eriti ei ühine väärtuste ja soovide põhjal, et muuta kasvõi oma pisikest ümbrust, rääkimata sellest, et muuta suuri asju maailmas.

Ja Itaalias on see olemas, forza di piazza. Kui ühiskonnas toimub midagi, millega teatud hulk inimesi rahul ei ole, siis nad tulevad kokku ja moodustavad selle probleemi lahendamiseks nii-ütelda "spontaanse komitee". See tegeleb täpselt selle ühe probleemiga ja läheb siis laiali. Niisugune komitee korraldas 150 000 osalejaga Vicenza miitingu. Niisugune komitee tekkis kohe, kui Reggios taheti hiljuti avalikkusele põhjendamata puudealleed maha võtta ja tegele sellega mõnevõrra väiksemal skaalal. Aga need on alati olemas ja nende tegutsemine võib küllalt kergelt peaministri tema kohast ilma jätta.

Eestis kiputakse oma väärtuste ja õiglustunde eest väljaastujaid vaatama kui mingeid ullikesi - mõnikord isegi neid, kes ainult iseenda eest seisavad, "hää om ku hästi tantsit, paremb viil ku paigal püüsüt," ütlesid juba vanad eestlased.

See ei ole õige. Ühiskond on meie ühine asi. Seda ei kujunda ainult valimised vaid meie kõigi koostöö valimiste vahel. Ühiskonda ei kujunda ainult parlament, vaid kõik inimesed, kes seal elavad. Jah, kuidagi on vaja otsuseid vastu võtta ja riiki administreerida, parlament ja valitsus ja kohtusüsteem on selleks vajalikud - aga nad on ühiskonna jaoks, mitte ühiskond nende jaoks.

Seega - mõtlevad inimesed, ühinege ja - võtke midagi ette, rääkige vähemalt kõva häälega sellest, mis tundub valesti:) Selle jaoks, et kõigil oleks pärast natuke parem ja natuke õiglasem. Ja tegelikult võiksid kõik kodanikud - kõik mingi riigi elanikud isegi - ise endale anda valimislubadusi: "mida ma ette võtan, kui valitsus teeb otsuseid, mida ma ei poolda" Ning ettevõtmisi võiks olla vähemalt kaks, midagi veel lisaks sellele, et "järgmine kord valin kedagi teist".

| Permalink sellele postile



2007-03-05 4:43 p.m.

Valimised - politoloogide jõulud

Ansip ütles, et vasakpoolseid tuleks koalitsiooni haarata ning et Reformierakond ei ole nõus "Eesti majandust hukutama nn. palgareformiga".

Seega, kui Keskerakond loobub oma palgareformi ideest, siis saab RE ütleda, et "meil on nüüd vasakpoolsed partnerid, et oleks laiapõhjaline koalitsioon" ja KE ütle, et "palgareformi osas pidime kahjuks järgi andma, aga see-eest pensionid tõusevad või siis mingid muud valimislubadused täituvad vms".

Nii Rohelised kui Sotsid tegelikult võidaksid sellest, kui nad valitsusse ei läheks, sest koalitsioon IRL+RE+üks neist kahest jätaks väiksematele suhteliselt vähe manipuleerimisruumi (tuletame meelde kolmikliidu varasemat valitsemisaega). Ja kuigi Sotside programm on kohati udune, siis on see RE-le ja IRL-ile piisavalt vastandlik ning kardetavasti nad peaksid koalitsiooni minnes liiga paljudest ideedest/lubadustest loobuma.

Rohelistel on ka suhteliselt keeruline sedalaadi koalitsiooni minna, kus nad nii mõnestki oma selgest lubadusest peavad loobuma, sest need on partneritele liiga radikaalsed (otsedemokraatia ja referendumid ning teatud ulatuses ka nende energiasäästukava).

Rahvaliit on ka selline kahtlane lammas, ega ma nende kohta ei oskagi liiga palju ütelda, arvatavasti on neil RE ja IRL-iga lihtsam kokkuleppeid teha kui eelnevatel.

Kuid see kõik annab Ansipile võimaluse suunata koalitsiooniläbirääkimised nii, et KE-ga koostöö tegemine jätab ka tema valijatele sellise mulje, et nii oli kõige rohkem võimalik RE platvormi ellu viia.

Noh, ega ma seda paraku täpselt ei tea, kes kui palju tegelikult neid kampaaniaid rahastas ning seega ka seda, millist koalitsiooni rahastajad soovivad. Aga ma arvan ikkagi, et ülalmainitud situatsioon annab RE-le võimaluse olukord mängida täpselt selliseks nagu nad ise tahavad.

Vaatame siis, kuidas see välja tuleb.

|
Permalink sellele postile



2007-03-04 9:56 p.m.

E-Day

Ma ju jälgin küll kuidas häältelugemine läheb. Aga mingit hasarti ei ole - isegi Aceh's oli rohkem hasarti, et kas mu ennustused vastavad tõele. Hasarti ei ole selle pärast, et
- nagunii oli teada, kes esimesed saavad olema, kuigi protsendid ja kohad võivad veel muutuda
- mul on ükskõik, kes võidab, sest ma ei näe, et keegi kolmest senini kõige enam hääli saanud erakondadest mind rohkem esindaks.

Nojah, Keskerakond ju toetab astmelist tulumaksu ja praegustes oludes võiksin talle pöialt hoida. Aga kellegagi KE ju koalitsiooni peab minema ja astmelisest tulumaksust loobutakse kohe, et "midagi vastu saada".

Isamaa ja Res Publica Liidu halvastiminekut võiksin ka loota /liiga palju fashiste ja demagooge on selles parteis/, aga ei ole usutav, et sotsid nende käest mingeid hääli ära võtsid - pigem tegi seda Reform ja ma ei usu, et IRL neile järgi jõuab. On muidugi võimalik, et kui Reform võidab, siis ta läheb nende ja veel kellegi kolmandaga koalitsiooni, näiteks Rohelistega. Siis on kena parempoolne valitsus, fashistlike sugemetega (ja Rohelised rääkisid ju ka sellest, et homod tuleks enne sündi ümber teha)

Eeh, tuju on ära. Sattusin veel veebist vaatama seda, kuidas Postimehe lugejad kommenteerisid 2001 Genua sündmusi, tüüpi "mis see Giuliani siis läks politseinikule kallale". Jah, kommentaatorid on üksikud jobud ja ma ei tee sealt ulatuslikke järeldusi ühiskonna kohta, aga kui niigi on tuju kehv, siis see aitab ainult kaasa.

Asja positiivne külg on muidugi see, et tänane E-Day ei tähenda mulle unetut ööd valimisjaoskonnas, rääkimata sellest, et olen korralikult süüa saanud.

|
Permalink sellele postile



2007-03-04 6:05 p.m.

Natuke nalja

Üks Berlusconile kuuluvatest telekanalitest teatas täna kenasti oma pealkirjas, et "Lätis on täna valimised", aga edasi oli juttu ikka Tallinnast. Riigikanalid ikka näed teavad, et kuigi "nad seal kõik" on blondid ja sinisilmsed, siis valimised olid täna ikka Eestis nagu Tallinngi on Eestis.

Eksole, mees tahab ise olla EL-i riigi peaminister ja võtab kompaniisse tööle ajakirjanikke ei tea teiste liikmesriikide pealinnugi :P

Ja kui juba Berlusconi kallal kiibitsemiseks läks, siis üks vana andekdoot uues kuues:


Mees läheb ametniku juurde ja soovib oma nime muuta.
- Mis teie nimi siis on?
- Silvio Merda
- Jah, see on küll kehv nimi, mida te asemele soovite?
- Paolo Merda
- Mah, see ei tee asja ju kuidagi paremaks, võtke näiteks Antonio Merda!

Selgituseks, kes maad ja keelt ei tunne: Berlusconi on Silvio Berlusconi ja tal on vend nimega Paolo /kes pole sugugi parem inimene/. Merda tähendab loomulikult sitta.

|
Permalink sellele postile



2007-03-01 7:22 p.m.

Toidust

Mõnes mõttes mulle see meeldib, et Itaalias panevad kõik natuke pärast kahtteist pillid kotti ja lähevad koju lõunat sööma /või lähimasse toidukohta siis, aga koju on ka tüüpiline minna/. Ja süüakse kell üks korralikku lõunasööki. Ainult et ma ei saa ikka veel aru, kust inimestel see aeg tuleb seda sooja toitu teha. Minu itaalias viibimise jooksul suutsid tööl käivad inimesed mulle iga jumala päev kolme- või neljakäigulist lõunat pakkuda kui ma raamatukogust koju sööma tulin. Ja see oli rutiinne ja läks nii kiiresti - sellest viimasest ei saa ma aru. Kui ma kodus kõike seda järgi teen, siis ma kokkan vähemalt kolm tundi.

Tänane cappelletti ei tule arvesse, sest ega töötavad inimesed hommikuti ise oma pastat ei tee, nagu mina täna. Pastas on kohutavalt palju muna ja pastataigen on lahedalt veniv nähtus.

| Permalink sellele postile