2004-05-27 10:08 p.m.

Millest ma Postimehes ei kirjutanud

Kahju, et filmiarvustused on nii piiratud mahuga. Sest paljust ei jõua ju tegelikult kirjutada. Muide, pool pealkirja leiutasid nad ise. Minu pealkiri (Jää praguneb külmas) ei tõmmanud pinget maha.

Mind "The Day after Tommorrow's" ei häirinud see, et tegelikult stratosfääris või toposfääris ei ole piisavalt õhku mida alla imeda. Muide, meteoroloogid, kellega ma koos filmi vaatasin, ütlesid sedasama. Muinasjutt on muinasjutt. See oli ilus muinasjutt. Ning ei olegi ju oluline, milline katastroof on, oluline on, mida see kaasa toob. Antud juhul siis radikaalse poliitikamuutuse. Maailma muutumise. Ma loodan, et inimesed mõtlevad selle peale, millisena see maailm edasi läks.

Mina mõtlesin. Ja millegipärast läksid minu mõtted mitte ülemaailmse soojenemise ja ilma rada vaid hoopis seda teed, et "mis siis saab, kui nafta saab otsa". Kui meil ei ole kütust, väetisi, plastmasse ja kummi. Võib-olla on natukene elektrit, olenevalt kui edukalt me suudame ära kasutada päikeseenergiat ja kas me suudame termotuumareaktsiooni juhtida. Toit ja vesi on väga kallid ja õhutransporti ei ole. Toidu säilitamise võimalused on piiratud. Vilja töötlemise võimalused on piiratud, kui meil ei ole kombaine.... Meil on mingil kujul infovahetus, aga kuivõrd satelliitide jaoks pole kütust, siis on see tunduvalt aeglasem ja ebatäpsem. Hüvasti, GPS!

Huvitav, millised on inimesed? Suur osa meist on nälga surnud, kardetavasti enamjaolt Hiina ja India. Halvemal juhul on inimesed on elanud läbi maailma, kus teist ei saa aidata, sest see tähendab ise suremist (kas siis on kogu maailm nagu suur Eesti? Ei, nii hull meil tegelikult veel ei ole) Paremal juhul on inimkonna arvu vähendatud range sündivuse piiramisega. Mis mõnedes riikides on arvatavasti viinud teatud hulga kodanike sundsteriliseerimiseni...

Tegelikult me võiksime juba praegu minna rohkem üle ühistranspordile - elektripõhisele ühistranspordile. Me võiksime omada rohkem tramme ja ronge ja metroosid. Me võiksime sõita vähem autoga, kasutada väiksema mootoriga autosid ja vähem kilekotte...

Euroopas seda tegelikult tehaksegi tasapisi. Aga USA on autodele ja lennukitele üles ehitatud. Ei, mulle meeldib see riik, ma armastan seda, aga nad võiksid olla kokkuhoidlikumad. Ei peaks ju tegema radikaalseid majandusmuutusi - need toovad kaasa samuti liiga palju ohvreid, aga saab vaikselt ja rahulikult asju mingis suunas kujundada. Aga seda ei tehta. Auto on inimõigus ja odava kütuse nimel minnakse sõtta. Mul on lihtsalt neist kahju, sest nii edasi minnes kannatab kahesaja aasta pärast just see riik tugevat tagasilangust.

Ja selle poliitika muutumine on võimalik ainult läbi suure looduskatastroofi. Mitte teiste riikide surve või marslaste rünnaku abil. Selle tõdemuse pärast mulle Roland Emmerichi uus film meeldibki väga.



|
Permalink sellele postile



2004-05-23 1:19 p.m.

I've got a blues for you

Paljudes romaanides on kirjeldatud andekat inimest, kellel on olnud üks edukusperiood ja kes siis erinevatel põhjustel on langenud mõõna. Romaanid algavad tavaliselt sealt, kus ta on oma mõõnast välja ronimas/roninud ja just leidmas tasakaalu. Siis tavaliselt see inimene sureb.

Ma olen alati lohutanud ennast sellega, et see on kirjanduslik võte. Et andekatest inimestest hakkab ju ikka kahju, eriti siis kui nad ilmselt saavad oma eluga hakkama. Olen alati mõtelnud, et tõenäosus, et reaalselt midagi sellist juhtub on imetilluke.

Jaanuaris, kui meil oli reklaamivõte, rääkis Gunnar Graps mulle oma USA perioodist ja tuletas ka meelde esinemisi venemaal. Ja ütles, et tema ei taha reklaamis trummi mängida, sest eks seda on juba lõhutud küll. Nii ta mängiski hoopis suupilli. Ja rääkis veel, et ta nüüd ongi enam bluesi peale ümber profileerumas. Seda mõtet jätkas ta hiljem Bikers'is - jõudsimegi pildini, et pool elu on ju alles ees ja ta taham blues'is jõuda sama kaugele, kui ta rockis juba on.

Kui minu postkasti tuli kiri Graps - R.I.P, siis ma mõtlesin, et ta on oma bluesiplaanidest intervjuu andnud.

Inimesed on väga õrnad olevused. Neid ühel hetkel enam lihtsalt ei ole ja siis pole midagi teha. Ei saa teha restarti, ei saa võtta tagasi, et läks untsu. Kõik, mis untsu läheb, läheb lõplikult.

Me planeerisime järgmist koostööd. Et istuks koos ja teeks ühte projekti. Kuidagi jäi see vaikimisi suvesse lükatud, ehkki... Ehkki mis takistas meid sellega kohe tegelema hakkamast? Ükspäev ma olin juba näiteks ETV-sse materjalide järgi minemas, aga tuli meelde, et peaks loengusse minema. Ja siis lükkasin jälle edasi. Seda ei tohi teha - ma tahaksin enam mitte kunagi mitte midagi edasi lükata, aga ma kardan, et see ei tule välja.

Aga siiski, ma arvan, et ta oli maailmaga omamoodi rahul. Ja ma arvan, et ta lootis tulevikust palju, sest oli kuhu ronida. On imeline tunne, kui sul järsku on kuhu ronida - mul on Gunnar Grapsi peale mõeldes siiski hea meel. Ja mul on hea meel, et ma tundsin teda just niisugusena, mõtlikuna, unistajana ja tulevikku vaatajana. Maailmas on veel niipalju korda saata.

|
Permalink sellele postile



2004-05-21 10:37 p.m.

Kaitseme! Ükskõik, millise hinnaga!

Huvitav, kellele on suunatud Rahvaliidu reklaam - kaitse Eesti krooni? Ma mõtlen, et kes võiks sellest kaitsmisest kasu saada. Eesti kroon on ju nagunii euroga seotud, seega ei muuda euro tulek liiga palju asja. Muudab kahes aspektis: me ei kaota enam vahetuskursi pealt ja meil ei ole nostalgilist oma raha.

Nüüd kes võiksid olla krooni suhtes nostalgilised? Kindlasti mingi hulk inimesi, kes on sündinud nii umbes 1920-25 ja olid noored eelmise vabariigi ajal (neile on siis kroon nagu comfort food). Neid ei ole eriti palju. Siis arvatavasti veel inimesed, kes meeleheitlikult kardavad kõiki muutusi, ükskõik mida need kaasa toovad ja kas nad võidavad seeläbi või mitte. Ma ei usu, et selliseid äärmuslikke inimesi ka palju on...

Noh, äkki siis veel need inimesed, kes on põhimõttelised EL-vastased ja kõik, mis on seotud selle liiduga on saatanast :) Neid on arvatavasti mõnevõrra rohkem, kui teisi. Aga samas ei ole ma liiga kindel, kas nad eurovalimistele lähevad, sest need on ju ka EL-iga seotud ja seega saatanast.

Huvitav, mismoodi nad ikka seda krooni kaitsevad ja kes selle loosungi ning milliste põhjendustega välja mõtles?

|
Permalink sellele postile



2004-05-16 6:29 p.m.

Ja kokku saab kaheksa

Läksime Mar'iga Pikka jalga pidi BogaPoti poole ja vaatasime pilte müüril. Üks tegelane joonistas niimoodi lainurgas - see on huvitav, silm ei näe ju tegelikult lainurka.

- "ilus ilm täna," ütles teine.
- "Ilus ilm jah"
- "Aga äkki kuskil sajab. Soomes. Kanadas"
- "Kanadas ei saja"
- "Vabandust. Kanadas ei saja. Sorry. Aga äkki seal sajab homme. Või sadas eile."
- "Aga kust te pärit olete?"
- "Ma olen Eestis. Planeet Maa. Kas teie olete ka?"
- "Me oleme Eestist jah"
- "Kas ka Planeet Maa?"
- "Tõenäoliselt küll"

Tegelikult oli ta armeenlane ja tema nimi oli Ašot. Ta pakkus meile oma raamatut müüa, aga meil ei olnud sularaha. Äkki oleks olnud huvitav raamat, see algas lausega "Ma joonistan tavaliselt kohvikus" ja jätkas hiljem kohvitassiga naisest, kes "..., punastas, roosatas, naeratas, ..."

Niimoodi siis ongi. Aasta pärast puhume äkki jälle juttu.

|
Permalink sellele postile



2004-05-11 11:22 p.m.

New York, New York

Ma igatsen nii väga New Yorgi järele. Selle järgi mismoodi seal elatakse ja millised on inimesed ja sellise igapäevase small-talki järele, mida teevad need, kes satuvad ühes, teises või kolmandas kohas kokku. Ma tahan Central Parkis joosta.

Ma igatsen metroopeatusi, kuhu on kogunenud kõik erinevad inimesed ja mis näevad välja nagu kuskil oleks toimumas midagi salapärast. Ma igatsen auru tänavakaevust ja prügikotte kõnniteedel. Ma tahan vaadata mööda lõputa tänavaid hiigelsuurte majadega. Ma tahan sõita Manhattani alla otsa ja vaadata Vabadussammast, ise külmast tuulest lõdisedes. Ma tahan vaadata ümmargusi maju. Ma tahan vaadata õhukesi maju. Ma tahan minna Loodusloo muuseumi ja Metropolitan Museum of Artsi. Ma tahan hulkuda nendel tänavatel, mis näevad välja nagu tehaserajoon. Ma tahan tulla maha bussist, mille viimane peatus oli Port Authority. Ma tahan palju tulesid ja inimesi, kes müüvad tänaval junk-foodi sõltumata kellaajast. Ma tahan sõita Brooklyni ja käia kivist pargis ja vaadata paberist maju, suuri maju ja autoparandustöökodasid, mis näevad välja nagu oleks nad 1980. aastate Nõukogude Eestis. Ma tahan siniste õitega ja roosade õitega ja valgete õitega puid. Ma tahan perekondi, kes on kõik ühte nägu ja kelle koer on ka nendega ühte nägu. Ma tahan, et kõik oleks kõrge, teda oleks palju ja ta oleks erinev.

Ma tahan Starbucksis mustikamuffinit süüa. Kui Sa oled praegu Suures Õunas, mine söö minu eest üks - sul on tegelikult selleks aega!

|
Permalink sellele postile



2004-05-07 10:56 p.m.

Spetsiaalne sissekanne Piretile



2004-05-07 10:48 p.m.

Šovinism. Jälle. Ikka veel.

Minu akna taga on nüüd suvi. Kõigil puudel on suured rohelised lehed. Üks tegelikult õitseb ka :) See tähendab, et autoparkimiskohti on muidugi vähem... Ei, noh, tegelikult ma alati ei mõtle nii pragmaatiliselt.

Mulle meeldivad Adidase reklaamid, aga mulle ei meeldi see eestikeelne naishääl, kes peale loeb. On küll püütud originaali jäljendada - aga midagi on puudu. Kuidagi ei taha uskuda, et minu sisehääl selline on. Inglisekeelse puhul seda probleemi polnud. Zeni reklaamid meeldivad ka.

Aga Saku tooteid ei taha ma enam üldse osta. Kui seni on naised lihtsalt sihtgrupist välja arvatud, siis nende viimane üllitis "saada naine puhkusele" on juba vihastav. See jätab otseselt mulje, et naine on mingi olend, kes on karm ja ei lase elada ja kes on jalust ära saadetav ja tuleb seda teha.

Huvitav, miks Saku arvab, et naised õlut ei joo. Ja muide, mina ostan juba mitmendat korda A'LeCoqi Vichyd.

|
Permalink sellele postile



2004-05-07 9:22 a.m.

Lendorienteerumine

Eilse orienteerumise tipphetkedeks olid kaheldamatult kaks kraavi. Ühte jäi minu jalats plumpsti kinni - kraavikalda mutta, kui olin ühe kraavi hüpanud. Ise suutsin paar sammu edasigi joosta. Pärast seda tuli teha mudaõngitsemist. Teine kraav oli lihtsalt märkimisväärselt suur ja sellest üle hüpates avastasin, et midagi minu kaugushüppetehnikast on tõesti järel.

Huvitav, kas metsas suuna hoidmine on instinktiivne või on see kuidagi kogemustega saadud. Ma lihtsalt koguaeg tean, kuspool asjad on - vahetevahel tundub mulle loogiliselt, et peaksid olema mujal, aga see loogika eksib.

Kahjuks ma orienteerumise punkte alati niimoodi ei tea :P

Muuhulgas, arvan, et üleeile jumal karistas mind selle eest, et ma üritasin tööd teha ja ei lebotanud ilusa ilmaga rannas. Sest kogu asjalik tegevus läks p***e. Noh, samas õhtupoole sain ühest tütarlapsest mõned naljakad pildid. Igastahes eile ma seda viga parandasin ja lesisin Stroomil kõva poolteist tundi. Sai parem.

|
Permalink sellele postile



2004-05-04 9:31 p.m.

Kas sa vihkad oma tööd?

Mis te arvate loogikast, et "me ei saa oma tööd korralikult teha, sest meil ei ole aega. Aega meil ei ole selle pärast, et meil on liiga palju tööd" ?

Jooksin täna ringi erinevates asutustes ja mulle tundub, et enamus mind ümbritsevat töötab kuidagi sellise põhimõtte järgi - sõltumata erialast. Enamus neid ka verbaliseerivad oma probleemi nii - ja nende jaoks ongi loomulik, et esimene, mis peabki kannatama on nende töö. Kusjuures kõige kummalisem on, et ka tööandjad kipuvad nii arvama. Pealegi ei saa nad ju inimesi juurde võtta, sest siis peaks rohkem raha maksma. Teeninduses on mõningad erandid. Seal on kohe näha, kuidas kasum tõuseb, kui inimesed on professionaalsemad. Muudes valdkondades tulem kasum aeglasemalt.

Kunagi ütles Kitty ühe ajakirjandusväljaande kohta - nad maksavad ebaprofessionaalsuste eest nii palju, et ei tekigi motivatsiooni professionaalselt kirjutada.

Ma arvan, et ma teen homme mõned pildid forsüütiaõitest.

|
Permalink sellele postile



2004-05-04 9:35 a.m.

Supikad söövad pildi



2004-05-02 8:18 p.m.

Suhkrurock

Eile ma toitsin sipelgaid. Mul on maal liivasipelgad, mitu toredat pesa. Ma siis tegin suhkru märjaks ja panin sellise suhkrupudru neile kättesaadavasse ulatussse. Siis nad tulid kõik ja imesid hoogsalt seda suhkrut, käisid korraks ära ja siis tulid uuesti imema. See mulle väga meeldis. Sipelgad ja ämblikud on konkurentsitult minu lemmikloomad. Ja kassid. Muidugi kassid.

Täna tuli mulle meelde, et mulle meeldib niiviisi sõita, et juuksed tuules lehvivad ja päike paistab. Igasuguste sõiduvahenditega muide, kõige toredam on pealt avatud kahekordne buss. Tsikkel võiks ka tore olla - sellegipoolest ma kannan kiivrit. Aga täna ma sõitsin autoga, aknad lahti ja Ruggeri mängimas. Mitte liiga kõvasti, mulle endale ju ka muusikaterror ei meeldi...

|
Permalink sellele postile