Ja rahul olen ka sellega, et pildiline üldpõhimõte on kenasti paigas - ja natukene teistmoodi kui tavaliselt dokumentalistikas kasutatakse. Nojah, aga eks me lavastame ka omajagu. Ma loodan, et TAMi tegelased selle kõik ka täna õhtul heaks kiidavad :)

Ah jaa, magistri kaitsesin ka ära. Palestiinasse ei lähe, sest doktoriõppe vestlused on samal ajal.

Pärast seda oli mu energia jälle tagasi :)

Ma olen nüüd kvalitatiivselt teine inimene. Tase mujal. Ma lihtsalt tean nüüd, mismoodi SEE käib. Ja ma tean, mida enne teha, mida silmas pidada ja mis on hädavajalik. On oluline, et su meeskond sind tunneks. Ja usaldaks. Ja teaks, mida sa tahad. Minu oma seekord ka teadis. Film ja televisioon on meeskonnatöö - ja kuskil mujal ei ole see nii tähtis kui ülekandebussi puhul.

Kummaline on see, et isegi enda planeeritud paviljoni võttel ei ole nii palju jumala tunnet, kui pärast sellist võtet. Kogu info on koguaeg olemas ja koguaeg tuleb midagi teha. Ma kontrollin asju - aga need asjad ka toimivad ise, mina pean nad panema vajalikult kokku. Võttel, muide, ei olnud jumala tunnet. Ei olnud üldse eriti tunnet, sest ei olnud aega. Võttel on jumalaks pilt.

Ja siis kui TAMi esitatud mõõkade tantsu kokku saime - siis ei pidanud ei produtsent ega kumbki assistentidest ka vastu ja kõik natukene hõiskasid - sest see oli nii ilus. Ma loodan, et operaatorid ka hõiskasid, aga lihtsalt ei olnud aega nuppu vajutada :) See oli selline väga lühike hetk, aga väga intensiivne.

Lisaks. Mina sain teada, mida ma ise suudan. Seda, et ma ka kiires olukorras näen pilti. Seda, kuidas ma asju ette kujutan ja et kui vaja on, siis ma näen kõike korraga. Ning seda ka, et ma väsin mingi ajaga.

Mul oli õigus, mul oli suurepärane meeskond. Eks nad alguses olid natukene ebakindlad ja üritasid staatiliseks jääda, aga piisas tillukesest forssimisest, kui selgus, et nad kõik mõistaksid, et minu jutt tuleb kunsti teha vastabki tõele. Ja siis nad tegid ja minul tuli ainult vaadata, kes kunas sisse lõigata. Ja loomulikult oli mul superassistent Indrek. Rahulik. Kiire. Hea mäluga ja musikaalne. Andis kenasti kogu info toimuma hakkava kohta, mina sain oma tähelepanu rohkem pildile keskendada. Rääkimata sellest, kuidas ta viie näpuga nuppe vajutas.

Oleks enne saanud ühe korra proovi teha, oleks veel parem olnud. Siis oleksid operaatorid kohe teadnud, mislaadi pilti saab ja mislaadi vaja on. Nüüd tekkis see teadmine siiski võtte jooksul.

Aga noh, materjal on olemas, natuke tuleb seda veel kohendada, aga on olemas. Hea materjal, ma olen väga rahul. ETV re˛issöörid ei kasuta oma operaatorite võimekust ära, see pilt mida mulle eile võeti oli uskumatult lahe. Saavad küll omapäraseid asju kätte, kui tahavad.

Mina olen muidugi ikka veel nagu laksu all. Suunurgad kõrvuni ja irvitan. Ülekandebussi töö on omaette kogemus. Ja pärast seda olen ma lihtsalt natukene teine inimene. Natukene rohkem kõikvõimas :P

Mulle tundub, et mul on väga hea tiim. Ma loodan, et ma olen ka hea.

Sest tegelikult on see TAMi kontsert väga lahe asi. See ei ole lihtsalt koorikontsert - see on tohutu lavashow. Palju näitlemist (tegelaskujudena Gagarin ja Ernesaks ja Mercury ja veel mitmeid teisi), tore muusika ning palju liikumist-mõõklemist.

Aga nad tuleb selleks ära tunda - ja esimestest eristada. Ja strateegia "käitume nii, nagu ühtegi viga ei saaks parandada" ei vii tavaliselt kuhugi. Esiteks võtab see liiga palju aega (lõpmatu kaalutlemine, mida mingid asjad kaasa toovad) ja teiseks, kui otsus on vastu võetud ja see osutus vigaseks, siis ei kiputa teda enam parandama. Kuigi see oleks võimalik - saabume veel hullemasse olukorda kui see, kui siis kui me parandamatuid vigu teeme.

Võiks eeskuju võtta tarkvaraarendajatest - igas programmis on mõni viga. Kui me leiame, siis parandame. Ja pärast teeme uue versiooni. Kui viga on liiga suur, siis meie programm ei müü ja me lähme pankrotti. Ning nad teevad vähe neid suuri vigasid. Ehkki juhtub ka seda.