Need tavaliselt hiinlaste omanduses olevad vanametallifirmad on nagu kaarnad või raisakotkad, kes oma olemasoluga viitavad hävingule ning kisuvad iseendale toitu sealt, kust surmgi juba kõik võtnud on. Enamikes purustatud riikides, kus vähegi sadamaid on, opereerib mõni niisugune, kokkukogutud roostetanud rataste, rööbaste, torude, laevade ja ebaselge kujuga metallijäänuste keskel, kriiksudes ja sädemeid pildudes imedes endasse vaikselt tööstusühiskonna viimaseid jäänuseid. Buchanani sadamas Libeerias olevalt avaralt metallilammutusplatsilt tõusis aeg-ajalt ka musta suitsu - ma ei tea täpselt, mida nad hiigelkummidega tegid

Buchanan, kus mina 2005. aastal kuu aega elasin (UNMILi laagris, sest hotelle väljaspool Monroviat eriti ei olnud), oli olnud kunagi õitsev keskus, Libeeria teine suurim linn. Sügav sadam, võis vastu võtta suuri kaubalaevu ja kust algas raudtee, mis ühendas Libeeriat kogu muu Aafrikaga. Grand Bassas, tema maakonnas, töötasid 2005. aastaks suurettevõtetest peale hiinlaste raisakotkafirma ainult LAC ja Firestone, vastavalt hollandlastele ja ameeriklastele kuuluvad kummipuuistandused. Firestone (esimene kummipuuistandus Libeerias üldse) nägi välja nagu tillukene Ameerika - arhitektuurilt - aga tootis vähem, sest sealsed omanikud olid sõja ajal lahkunud, ning tootmise peaaegu lõpetanud. LAC-il oli aga õnnestunud mingil kombel kõigiga kokku leppida ja tootmist jätkata: ning LAC nägi välja ka rohkem libeeriapärasem, selline nagu selle riigi tulevik võiks olla, LACi maal asuvad külad olid selgelt aafrikalikud, kuid parematest materjalidest ja paremini varustatud. Kummipuuistandustes kasvab aakreid ja aakreid puid, iga üksik teenib päevas umbes $9 kasumit. Ma kahtlen, et sellest märkimisväärne osa siiski Libeeriasse jääb.

Libeeria nimetab ennast uhkusega esimeseks modernseks Aafrika riigiks ja esimeseks Aafrika demokraatiaks: loodud aastal 1822, et USAs vabastatud orjadel oleks olemas oma riik. Ja sellest hetkest algas ka lõppematute konflikte ajalugu, sest "ameeriklased", erineva religiooni, keele ja kommetega pidasid ennast kohalikest ülemaks (ja üritasid luua seal sedalaadi ühiskonnakorraldust nagu too, kust nad tulid, ainus mida nad tundsid). Kuid vaatamata sisemistele pingetele - ning arvatavasti tänu sellele, et kohalikel hõimudel ei olnud suurt ettekujutust, misasjad need senat ja esindajatekoda (Libeeria riigistruktuur on USAlt kopeeritud) olema peaksid - püsis riik iseseisvana ning ei lagunenud laiali. USA toetus aitas vastu panna ka koloniaaljõudude - Inglismaa ja Prantsusmaa survele - ning seda aega meenutab 21. alguses riigi konstitutsioon, kus kirjas, et Libeeria kodakondsust võib omada ainult "negroes or those of negro decendant" - selleks, et koloniaaljõud (või endised orjapidajad) seaduslikult riiki üle ei saaks võtta. 2005. aastal tähendas see, et ükski kohalikest väikepoode pidavatest liibanonlastest (poed, ükskikud kohvikud, pealinna hotellid olid kõik nende käes) ei omanud hääleõigust.

Selleks ajaks oli aastakümneid konflikte ja pingeid viinud Libeeria ka mitmete diktaatorite võimu ning valitsuseni. 1970. aastaid kirjeldasid mitmed mtü-de töötajad kui rahuperioodi, kus majandus tõusis ning koolivõrk laienes, kus Libeeria ei olnud mitte mingisugusest nurgast maa "kus ei ole elektrit", nagu 2005. Härra Samuel Doe leidis aga, et tema võiks selle kõik ju enda kätte saada - kohalike klannide vahelised hõõrumised, võitlused ja pinged ei olnud ka "kuldsetel seitsmekümnendatel" mitte kuhugi kadunud, isegi siis, kui lääne abitöötajad neid näha ei tahtnud. Samuel Doe haaras võimu 1980. aastal ajades laiali kogu varasema administratsiooni, kellest mõned tapeti, mõned vangistati ja mõned põgenesid eksiili. 1985. aastaks oli Doe endas nii kindel, et kuulutas võimu rahvusvaheliseks legitimeerimiseks välja ka valimised, kuhu naasis kandideerima ka Keenias Citibanki direktori kohta pidanud endine finantsminister Ellen Johnson-Sirleaf. Ta pandi koduaresti, hiljem mõisteti kümneks aastaks vangi - kust naine varem vabastati, sest nõustus eksiiliga.

1989. aastal puhkes Doe autoritaarse ning küllalt verise valitsuse vastu esimene Libeeria kodusõda: Ameerika-Libeeria juurtega Charles Taylor, mitmete naaberriikide toel, alustas Nimbast saja mehega ülestõusu. Kuna Doe re˛iim oli suurele enamusele vastumeelt, siis saavutasid mässajad (mõningase välisabiga) kiiresti Doe kontrolli kadumise. Doe kukutamise järel lagunes kodusõda taaskord erinevate klannide (etniliste, suguvõsaliste taustadega) omavaheliseks konfliktiks ressursside üle - Libeeria on hästi valitud, seal on suured kummipuuistandused, raud, teemanteid, rääkimata puidust jne jne. 1996. aastaks oli Taylor ning tema National Patriotic Party siiski neist võitlevatest rühmitustest kõige tugevamaks osutunud ning 1997. aastal toimusid uued valimised, kus ta võitis - taaskord kodumaale naasnud Ellen Johnson-Sirleafi vastu, saades 75% häältest. "Muidugi me hääletasime Taylori poolt", kinnitasid mulle paljud 2005. aastal "ta ju oleks uuesti sõda alustanud, kui ta valimised kaotanud oleks" või "ta oli tugev, me lootsime, et ta teeb meid ka tugevaks" (paljudes teisteski riikides üritavad inimesed ikka võitja poolt hääletada :-) ). Tugev oli Taylor küll, ja arvatavasti oleks ta tõesti uuesti sõdima hakanud, ning tema valitsusaeg ei olnud Doe'st karvavõrdki vähem verisem (pigem rohkem) ja kodusõjaga võrreldes oli stabiilsust ehk ainult natukene rohkem. Muuhulgas treeniti ka välja lapssõdureid (keda saadeti ka naabrusse Sierra Leonesse sõdima, rääkimata teemantid-vs-relvad ärist sellesama riigiga).

Needsamad lapssõdurid tüdisid ühel hetkel sellest, et neid ainult kasutatakse, aga teemanteid nad ei näe. Võimu ei ole, aga relvad on? 1999. aastal algaski uus verine kodusõda, seekord Taylori vastu. Sellest sõjast pärinevad kirjeldused kuidas mees ärkas ruumis, kus teda sunniti hakatuseks vaatama aknast välja, kus tema naise äralõigatud rindu puu otsa riputati. Rohkematest detailidest ma teid säästan. 2003. aastaks lähenesid mässajad Monroviale, võitlus tugevnes, selleks ajaks oli kogu maal hävitatud kõik, mis võis kuidagi meenutada tootmisele suunatud ühiskonda, inimese loodut elamiseks, selleks ajaks oli järel vaid need jäänused, mis metallikogujaid ligi meelitavad. Rahvusvaheline üldsus, USAga eesotsas, nõudis Taylori tagasiastumist, kes nõustus sellega lõpuks tingimusel, kui USA rahuvalvajad saadetakse enne riiki. USA rahastas ka ECOWASi sõjalist missiooni Libeerias - ning lõpuks astus Taylor tagasi, sai Nigeerias varjupaiga ning USA väed, ECOWAS ning hiljem UNMIL haarasid enda kätte rahu hoidmise.

Rohkem kui 200 000 inimest oli sõdades surnud. 2005. aastaks oli riigis tõepoolest rahu ning suurematel teedel iga mõne kilomeetri tagant UNMIL-i checkpoint. Mõned kohalikud ütlesid: "võib-olla oleks parem, kui meie üle valitseks koloniaalvõim. Libeerlased ei oska ise enda üle rahulikult valitseda". Kuid see igatsus rahu järele (oma äärmuslikeimas vormis: parem rahu kui vabadus), see nägemine, kuidas kaklused absoluutse võimu pärast on toonud ainult verd, see oli viinud kõik selleni, et nad olid nõus võimu andma kellelegi, kes pole nende klannist: tingimusel, kui see juhatab riigi mingile teele, mis ei ole vägivalla suletud ring. Muidugi, esimeses valimisetapil oli kokku 22 presindendikandidaati, sest ega klannid siis oma inimest esitamata ei saanud jätta. Charles Taylori õde, muuhulgas, elas ja tegutses vabalt Libeerias eraldi, isegi poliitiliselt. "Nad on kaks eri inimest ju", ütlesid libeerlased. Ma arvan, et ilma rahvusvahelise surveta ei oleks see riik ise Taylori üle isegi kohut mõista tahtnud. Võib-olla ka selle pärast, et inimesed tunnetasid tugevalt oma osa selles, et nemad olid ju aidanud Tayloril võimule pääseda: ning paljud olid ka ise just sedasama võimu tahtnud.

Peamine poliitiline rebimine toimuski tuntud jalgpallur George Weah ja taaskord oma kodumaale naasnud Ellen Johnson-Sirleafi vahel. Elleni kasuks rääkisid asjaolu, et ta oli naine - naised olid kodusõjagi ajal olnud just need keda usaldati ja kes olid humanitaarabi vahendajaks - ning ta oli haritud. Inimestel oli pime lootus, et ehk see haridus on andnud Ellenile oskuse mitte koguda kogu võimu oma istumise alla vaid kasutada seda kuidagi Libeeria heaks. "Choose leaders not rulers," ütles joonlauale trükitud kodanikuhariduse loosung, ning mulle jäi inimestest mulje, et Ellenis nähakse kõige rohkem teejuhti ja mitte valitsejat.

Uut sõda ei ole Johnson-Sirleaf igal juhul valla päästnud - ja tundub, et asjad ei ole jäänud samaks. Kuivõrd halvemaks seal enam ei saanud minna, siis siitvaadates tundub see saavutus. Ma loodan 2012. aastal minna vaatama, kuidas asi seestpoolt paistab ja kas Ellen täidab oma lubaduse teiseks korraks mitte kandideerida: ta ütles, et tahab Libeeriale lihtsalt tee ja hoo sisse anda ning pärast saab see riik lihtsalt edasi minna.

Auhinnaks neile, kes pika loo läbi lugesid, veel üks pilt LAC-i hiiglaslikelt aladelt, kuhu sisenemiseks tuli läbida tõkkepuuga kontrollpunkt. Tagaplaanil olev metsatriip on kummipuuistandus.

Bangladeshis oli igale valijale antud pikk kood - valijanumber, ilma milleta valimissedelit ei saanud. Loomulikult ei mäletanud inimesed 16-kohalist numbrit peast, numbrit, millel ei olnud mingit loogikat. Loomulikult jagasid parteid neid numbreid nii enne valimispäeva koos oma reklaamiga sedelitel (vt. foto postituse juures) kui ka valimispäeval reklaamita sedelitel. Valimispäeval tüüpiline jagamine oli see, et kõigil suurematel kandidaatidel oli oma laud, kus neil oli valijate nimekiri ning valija siis tuli küsis oma numbri ja läks valima. Mõnel puhul täheldasime ka juhte, kus see number küsiti otse valimisjaoskonnas parteide vaatlejatelt.

Muidugi märkisid parteid kenasti lehele ära, kes nendelt numbri küsis - on suhteliselt eeldatatav, et see inimene ka nende poolt hääletas. Seega oli rikutud tugevalt valimiste salajasuse aspekt. Bangladeshis oli natukene seda kartust ka, et võitja võib hakata kaotajatele (nendele, keda nimekirjas ei ole) veriselt kätte maksma, kuid õnneks seda ei toimunud.

Teine aspekt oli aga see, et need lauad omasid selget mõju valimisotsustele. Esiteks kaudselt: inimesed nägid, millise laua juures oli rohkem inimesi ning siis tahtes olla võitja meeskonnas, läksid kah nende juurde. Päeva lõpupoole hakkas võitjapartei inimestele juba avalikult ütlema, et mis te ikka nende juurde lähete, meie ju nagunii võidame ning paar tundi enne hääletusaja lõppu olid kõigi teiste parteide lauad tänavatelt kadunud.

Valimiste salajasus on oluline mitte ainult võimalike repressioonide pärast vaid ka selle pärast, et garanteerida individuaalne otsus, mis lähtub ainult isiku eelistustest ning mitte sellest, kuidas hääletas naabrimees või "kõik teised" ning seepärast valimispäeval ei tohikski enam mingit sedalaadi infot anda, et mitu protsenti elanikkonnast eeldatavalt keda toetab (ja mina arvan, et vähemalt kolm päeva enne valimisi tuleb see asi ära lõpetada).

Nende Keskerakonna telkidega on sama lugu. Küsimus ei ole selles, kas keegi vaatab üle õla, kuidas inimene hääletas või selles, kas telgi sees tehakse kampaaniat. Ohuks demokraatiale piisabki sellest, et tegemist on Keskerakonna telgiga, seal lähedal on inimesed, kes kuuluvad sellesse erakonda, kellega saab rääkida. See kõik tekitab teatud info, et "meil on selline hulk pooldajaid", mis mõjutab kaudselt inimese otsust: hääletajad ise muutuvad reklaamiks. See teeb aga valimisotsuse kollektiivseks, mitte individuaalseks. Rääkimata asjaolust, et partei abi hääletamisel (autodega valijate kohale toomine, arvuti võimaldamine hääletamiseks) on ka kaudne propaganda, tekitab inimestes tänutunnet - ning taas, tekitab seda teavet, et sellel parteil on tõenäoliselt nii palju toetajaid (isegi siis, kui partei ise midagi ei ütle).

Valimispäev - ja soovitavalt ka päev enne valimisi - peab olema igasuguse kampaania vaba, ning enne hääletamise lõppu ei tohiks jagada infot selle käigu kohta (välja arvatud ehk osavõtuprotsent, ehkki ka see on probleemne). Kui eksisteerivad eelvalimised, siis kampaaniakeeld peab jõustuma alates päevast enne eelvalimisi.

See kõik on ka põhjuseks, miks mulle Eesti e-valimised praegusel kujul ei meeldi. Sest ei ole võimalik kontrollida võimalikke rikkumisi - näiteks seda, kas ei toimu perekondlikke või klubilisi hääletamisi, seda kas valimisruumis ei mõjutata valijat, seda kas keegi ei kontrolli otseselt või kaudselt, kes kelle poolt hääletas.

Seni kuni muidugi osalejate arv on alla 2%, seni võib olla rahulik, sest võimalikud rikkumised ei too (märkimisväärset) kõrvalekallet valimistulemustes, ning e-valimisi võib vaadata kui katset tehnoloogiat kasulikult ühiskonda integreerida. Kuid see praegune viis ei sobi küll esialgu laiemaks kasutuseks, kuivõrd loob liiga palju kontrollimatuid ohte demokraatiale.

| | Permalink sellele postile

Esimesel õhtul Adenis, piirkonnas, mille eest meie valimisvaatlusel vastutasime, läksime partneriga vanalinna teed jooma. Muuhulgas tuli jutuks ka NSVL-i lagunemine ja kuidas see seestpoolt paistis. "Ah, kui imeline," ütles mu partner. "Sina oled tõepoolest ajaloo sees elanud, nendes sündmustes, mida mina vaid kõrval nägin".

Kõige imelisemad (t)ärkamishetked on tõepoolest need, kui sul on võimalus näha kohapeal hetke, kus terve ühiskond paneb tärkama uue tuleviku, kus otsustatakse ajaloo kulgu. Nendel hetkedel ei olegi niivõrd oluline, milliseks see kulg kujuneb, vaid just tabatud murranguhetk. Otsustatakse, milline saab mingi koht olema järgnevad kakskümmend aastat.

Valimised konfliktijärgsetes piirkondades on alati ajaloo (t)ärkamishetkeks. Seepärast mulle meeldibki valimisvaatleja töö nii palju. Üks pilt Libeeria tillukesest külast, mida kutsuti lihtsalt "Compound 1" on minu jaoks alatiseks illustratsiooniks niisugusele tundele. See onvalima kutsuv reklaam riigist, kus pärast verist, peamiselt 16-aastaste poiste peetud kodusõda esimene kord ajaloos valiti Aafrika riigile naisliider (mittevalituid on enne olnud, demokraatlikult mitte). Üks mees ütles mulle muide oma eelistusest kõneldes: "mehed on oma valitsemisega toonud ainult kannatust ja hävingut. Tuleb anda võim naistele, ehk nad oskavad paremini".

Külaelanikud küsisid ka, et kas meile kui võõrastele vaatlejale tundub, et nad edaspidi saavad nii elatud, et omavahelist sõda enam ei tule. Sest sõda on kõige koledam asi üldse. Ma ütlesin, et see on nende teha. Kui nad ise aktiivselt ei taha, siis ei tule. Ma loodan sinna 2012 tagasi minna ja vaadata, mis edasi sai ja millisesse suunda ajalugu tegelikult keeras.

Ma tulin läbi soojuse mööda Strada Maggioret, kotitäis raamatuid näpus. Särav ilm on, päikeseline ja temperatuur kipub ikka sinna kolmekümne kraadi ringi (celsiuse järgi, muidugi). Meil on praegu tänavatel kunsti näitusmüük ja ma lihtsalt vaatasin neid taieseid, aegajalt siiski kotist oma raamatuid välja koukides ja neid natukene lugedes, sest ei ole midagi paremat kui mitu, mitu lugemata raamatut korraga.

Mul oli nimelt raamatupoe kliendikaardile kogunenud €30 soodustus ja siis ma ostsin klassikuid: Leopardi, Rigoni Stern, Tomasi di Lampedusa, Verga ja nüüd ma ladusin need kõik voodi peale ja vaatan ja ei suuda kuidagi alustada ühest ega teisest. Seesama tunne on, mida Leopardi kirjeldab oma luuletuses (millele ma siin blogis juba mitmendat korda viitan), see tunne, et püha ootamine on veel parem tunne kui püha ise, see on ilus, rahulik, muretu ning õhinaga tunne.

Veel on minu juurde kolinud elama üks hibiskus, kirsid, maasikad, nektariinid on just valmis saanud ning võib minna jõe äärde ja lugeda raamatuid ning süüa värsket puuvilja, kas maailm saaks veel üldse ilusam olla?

| | Permalink sellele postile

1.
Kui härra Bonar Law-l, Briti peaministril, aastal 1923. ravimatu kõrivähk diagnoositi, siis loomulikult loobus ta oma kohast ning kuningas pakkus peaministrikohta härra Stanley Baldwinile, krahv Baldwinile Bewdleyst. Konservatiividel, kelle hulka ta kuulus oli tol ajal parlamendi alamkojas selge enamus ning nad oleksid võinud võimul olla järgevad viis aastat. Stanley Baldwin esindas Konservatiivide seda tiiba, kes pooldas protektsionistlikke makse, seoses tõusva töötusega ning vabaturu kaupadega, mis hindu ja kasumeid sõid.

Paraku oli härra Bonar Law enne valimisi lubanud, et valitsus neid ei kehtesta. Seetõttu otsustas Baldwin välja kuulutada uued erakorralised valimised, saamaks mandaati oma protektsionistlikule poliitikale. 1923. aasta valimistel said Konservatiivi 258 kohta, Leiboristid 191 and Liberaalid 159. Niisugune tulem näitas selgelt protektsionismiplaani lüüasaamist. Valitsusele avaldati umbusaldust, järgnes ebastabiilne Leiboristide vähemusvalitsuse periood ning 1924. aasta oktoobri üldvalimistel said Konservatiivid täieliku valimisvõidu ning härra Baldwinist sai taas peaminister.

Ta pooldas endiselt protektsionistlikku poliitikat, kuid ütles - meie, konservatiivid, pooldame protektsionismi, aga nagu 1923. aasta hääletus näitas, briti rahva enamus seda ei poolda. Seega me praegu ei kehtesta kaitsetolle, sest meil ei ole selleks hetkel mandaati.

2.
1940. aastal, eelkõige pärast ebaõnnestunud sõjalist operatsiooni Norras, sattus tollane Briti peaminister Chamberlain suure kriitika alla oma poliitika tõttu ning algatati umbusaldusavaldus. Chamberlain võitis selle, konservatiividel oli ka tookord suur enamus, kuid 40 Konservatiivide partei liiget hääletas Chamberlaini vastu ning nii mõnedki puudusid. Kolm päeva hiljem astus Chamberlain tagasi, sai ilmseks, et peaminister, keda niisugune hulk tema oma partei liikmetest ei toeta, ei saa enam oma ametikohal jätkata.

| | Permalink sellele postile

Rääkimata sellest, et Bologna koos kõigi oma porticote ja läbi nende langeva valgusega on tõeline imedemaa, linn, mille sa arhitektuuri järgi alati ära tunned, kui ühe korragi oled näinud. Siin kulub mul meelelahutuse peale vähem, kui ükskõikmillises teises maailmanurgas, sest piisab sellest, et minna jalutama ning vaadata.

Vaatamine ning meie enda emotsioonid ongi see, mis arhitektuurile väärtuse annavad. Ilu on vaataja prillides. Pilt Banda Aceh'st.

| | Permalink sellele postile

Tühermaal käisid siilid banaane söömas ja elasid sipelgad. Itaalia keele oskajad võivad ka muinasjuttu lugeda, teistele: see lill on minu jaoks kuidagi sümbol võitlusest organiseeritud kuritegevusega...