Ma olen oma TAM-i filmi pärast õnnelik. See sai nii hea, kui antud vahenditega üldse olla sai (ETV katkise kokkujooksuga optikale viidates). Endalgi on ikka veel põnev vaadata. See on eripärane asi, ka suures mastaabis.

Aga ma ei ole ikka veel midagi teinud ettepanekuga teha häälesaadja Leelost mingi lühi˛anri kuuluv asi. Kuigi Leelo vääriks seda ja mul on suur osa materjali tegelikult koos. Lisaks on mul suurepärane idee, kuidas TTÜ Akadeemilisest Naiskoorist peaks filmi tegema.

Vaadake, ma ei suuda vist ikka veel mingit koorimuusikat kuulata. Noh, mõningane erand, see San Fransiscost pärit grupp, kes tegi häälega sellist asja, mida ma arvasin, et inimhää ei tee. Misasi on overtone singing ja kuidas seda tehakse?

Kas Leelost tehtav asi peletaks mind muusika juurest veel kaugemale?

Või on asi selles, et muusika ei ole siiski minu eriala. Libeeriast suudaksin ma arvatavasti midagi palju suurepärasemat teha. Seega peakski ehk hoopis sinnakanti vaatama. Ma arvan, et minu loomingu ühisnimetaja peaks siiski olema "ühiskond", mitte "kunst" või "muusika".

Küllalt on kunstnikke, kes teevad kunsti ainult tunde põhjal. Mina olen pigem siiski ulmekirjaniku-tüüpi, püüdes ühendada oma kunsti ja kriitilist mõtlemist.

Kunst on tabada hetke - seda me "Presentaatorite" puhul suutsime. Nüüd tahaksin aga tabada hetke nüüd mingil Tõeliselt Olulisel Teemal.

Lõikelilled teevad mu kurvaks. Selleks, et üks lill surema peab, võiks ju olla rohkem põhjust, kui see, et ta on ilus.

Mar.-iga me kingime üksteisele lilli nii, et otsime mõne kasvava lille ja viime teise seda vaatama. "See lill on nüüd natukene sinu oma," ütleme. Lill on rõõmus ja meie ise ka.