Saar: "üsna üksmeelne otsus täna [..] Kas sama kambakraatlikult vastatakse ka rahva rünnakutele Riigikogu palkade suhtes?"

Ergma (vaatab hämmastunult): "noh... kas siis eee... need asjad mis on üles tõstatatud... ma arvan, et praegune riigikogu küll ei ole ise süüdi, et selline süsteem mõeldi välja 90. aastate alguses." (jätkab rahulikumalt) "ma ei ole teinud ajaloolisi uurimisi, miks see nii tehti."

Suurepärane töö, härra Saar, saame täpselt teada, kuidas Riigikogu esimees reageerib stressiolukorras, milline on tema mõtteskeem ("mina olin puu otsas kui pauk käis ja minu asi ei ole, miks mingid seadused on niisugused nagu nad on"). See on avalikkusele ülioluline teave.

Ergma püsis kogu saate jooksul torssis ja kaitsepositsioonil - kuigi ka tema poolt anti tuli saatesse paar head pööret (uudistelõik kestab kaks minutit, aga kaua te selle jaoks tööd teete? Kui rahva keskmine palk langeb, siis langeb ka meie oma). Kuid üldine tema esinemine püsis positsioonil "küll me juba teame, mis me teeme ja see on teist äärmiselt inetu, et te seda küsite, küll ma välja kalambuuritsen" - selle asemel, et kasutada võimalust ja oma valijatele reaalselt seletada, kuidas see küsimus on arutlusel olnud ja mis on peamised argumentatsiooniliinid. Aga mitte "me paneme kokku komisjoni ja ma loodan, et te neid ei ründa". Halloo, proua Ergma - meie maksame selle komisjoni töö eest, meil on siiski õigus teada, mida nad teevad.

Kui see, et meedia poliitikuid ärritab, omab uudisväärtust, siis on tegemist väga viletsa või äraostetud meediaga. Ma loodan, et Saar jätkab oma meetodiga ja teised väljaanded võtavad õppust. Vaadake, Saar ei rünnanud mitte Ergma isikut, mis oleks kollane ja ebaasjakohane, Saar küsis põhjendatud küsimusi Ergma töövaldkonna kohta. Sellel puhul: mida teravam, seda parem.

Aplaus ETV-le.

| | Permalink sellele postile

Tuli eile ühes loengus juttu sellest "kas mehed võivad nutta" ja minu hämmastuseks suur hulk seltskonnas olnud humanitaaralasid õppivaid tütarlapsi leidsid, et mehed ikka ei või, sest mehed on ikkagi selleks, et naisi kaitsta - kuigi tehti erand, et kui on midagi tõsist, siis vast ikka võib. Meesõppejõud leidis, et tema nuttis viimati kui ta kass ära suri ja küsis, kas see on piisavalt tõsine.

Hämmastav, aga õpetlik vestlus oli. Kinnitab veelkord seda, miks feminism on oluline - maskuliinne ühiskonnakorraldus koos protestantliku eetikaga paneb poolele ühiskonnast suure hulga kohustusi aga ei luba tal ütelda "ma ei jaksa", veel enam, ei luba kurvastada ja rõõmustada. Loomulikult on tulemiks meeste 10 aastat lühem eluiga.

Veel rääkisime sellest, et "naised peaksid saama ikka naisena käituda" ja kui mehed nutavad, siis see ei lase naistel olla naiselik. Ma küsisin, mida see tähendab ja keegi ei osanud vastata - selle lausega ei vihjatud mitte lastesünnitamisvõimele vaid mingile "naiselikule käitumis- ja tundmisviisile". Mis see on, ei tea. "Ma olen üksikema, ma pean koguaeg käituma nagu mees, ma võitlen kõiki asju üksi", seletas üks (kes muuhulgas leidis, et emotsioonid kaunistavad meest). Kuid ka tema ei osanud seletada, mis on see, mis tema elust puudu jääb, mis oleks spetsiifiliselt naiselik. Ühelt minu itaaliakeelse blogi autorilt sain ka hiljuti kommentaari, et "sa oled nii suurepärane, sinus on kõik naiselikud omadused, aga sa oled samal ajal kahe jalaga maa peal ja tegeled oma asjade eest võitlemisega." Kuid ka vestluses temaga ei saanud ma ikka targemaks, misasi see müstiline "naiselikkus" on.

Sellest lähtuvalt - ma arvan, et emotsioonid on universaalsed, inimlikud, mitte seotud meheks või naiseks olemisega. Võime tunda südamevalu on see, mis teeb inimestest inimesed, võime tunda südamevalu on inimlikkust karakteriseerinud ka kõigis meie lugudes ja mütoloogiates, sest haldjad ja jumalad ei nuta.

Seega - mehed ja naised võivad nutta siis, kui nad seda vajavad - kassi pärast või rõõmusärahtusest hinges -, nad lausa peavad seda tegema.

| | Permalink sellele postile

Eesti poliitikute, mõnede kultuuritegelaste - ja ka paljude teiste - käitumine Tiibeti küsimuses lõhnab minu jaoks just nii. Hüütakse: "me pooldame Tiibetit" ja teised laulavad: "oo, kui head te olete!" Meenutab Hollywoodi staaride "pühendumist heategevusele".

Eesti osaleb juba aastaid ühe riigi okupeerimises - oleme kaotanud ka kahe oma sõduri elu - kus pessimistlikel andmetel on viie aasta jooksul hukkunud umbes 74-81 tuhat tsiviilisikut, mõned andmed kõnelevad 150 000 hukkunud tsiviilisikust, kus eelmine pühapäev nimetati "veriseks pühapäevaks". Aga kus on meie "inimõiguste eest võitlejad" kui jutt läheb Iraagi missioonide pikendamisele? Teemale, kus me võiksime reaalselt midagi saavutada, lõpetada omaenda osalemine vägivalla suurendamises maailmas? Iraagis piinatakse inimesi, muuhulgas, ega te ka Abu Ghraibi ei ole unustanud? Võiks ju küsida, mida teevad meie sõdurid Iraagis, kas ka nemad piinavad inimesi? Võik küsida, mis toimub meie sõdurite psüühikaga? Aga ei, see tähendaks keerulist arutelu ja uuringuid sõjaväes toimuva suhtes, on ju hoopis nii lihtne ütelda "Toetan Tiibetit", keegi ei küsi, kõik naeratavad kaasa - ja ehk valivadki, sest "toetatakse inimõigusi".

Või on ehk asi sellest, et nende arvates on budism parem kui islam ja moslemeid võib tappa? Või on asi selles, et USA praegune valitsus tahab, et Eesti seal sõjas oleks ja USA valitsusele ei saa ju vastu vaielda? ("We have Estonia" seletasid vabariiklased, kui demokraadid osutasid, et liitlasi Iraagi missiooni osas kipub väheks jääma, tänaseks on USA ise kaotanud üle 4000 sõjaväelase) Või hoopis selles, et "meie sõdurid vajavad kogemust"? Aga kui Hiina ütleks "meie politsei vajas lihtsalt kogemust", kas see oleks ka aktsepteeritav?

Või lihtsalt on asi selles, et ehk kõik ei kukugi ülistama, kui ütelda "ma pooldan Eesti sõjalise missiooni lõpetamist Iraaki"; selles, et peab oma seisukohti kaitsma ja põhjendama ja ei saa osutada "kommunismihaigusele" (Budismi Instituudi viimase aja loogika oleks justkui neljakümnedate lõpu-viiekümnendate USA ürikutest maha kirjutatud).

Lõpuks võib asi olla ka lihtsalt selles, et Iraagi osas on võimalik reaalseid samme ette võtta ja siis on kõigile näha, kas tegemist on enese-ehtimisega või mingi reaalse pühendumisega rahule või konkreetsete konfliktide lahendamisele.

| | Permalink sellele postile

Samas ma leppisin sellega kiiresti, sest tegelikult ma ju mõistsin, et tänapäeval sellist sundi ei ole, see on lihtsalt nende inimeste viis püha nädalat tähistada.

Tegelikult on need protsessioonid ju põnevad, kõigi oma kujude, riietuste, liikumistega. Veel enam, ma arvan, et just niisugused üritused on loonud katoliiklikesse maadesse tugeva avaliku "väljakukultuuri". Sest kiriklik protsessioon on ju samuti lihtsalt meeleavaldus, kuhu tulevad kokku inimesed, kellele mingi mõtteviis on oluline, kiriklik protsessioon on tegelikult solidaarsusakt, mis kogub kokku inimesed, kellel on mingi ühine maailmanägemine, sõltumata nende positsioonist, tööst või soost. Hüva jah, olulisemad kohad protsessioonis saadaks tänapäeval selliste summade eest nagu €60 000 risti kandmise eest, kuid lihtsalt osalemine ei nõua mingit raha.

Niisugune komme tuletab ka meelde, et ühine ruum on ühiste asjade jaoks, mitte selleks, et mina saaksin kõige kiiremini punktist A punkti B. See tähendab aga ka, et kõigi muude ideede ja meelsuste puhul on kõige loomulikum asi füüsiliselt tänavale kokku tormata, reaalselt probleemide üle arutada ja sedasama solidaarsust ehitada - jõudu, mis on suurem kui tema osakesete jõudude summa.

Inimene ei ole ainult tööd tegev ja meelelahutust tarbiv masin, vaid kultuuri loov ja mõtlev sotsiaalne olend. Kui usukombed seda olemist seadustavad, siis mul on nende olemasolu üle hea meel - sest siis saan ka mina avalikus ruumis tegeleda sellega, mis mulle oluline on.

| | Permalink sellele postile

Üks asi, mis minu arvates kindlasti õigustab, on mingi piirkonna rahva vaba tahe iseennast valitseda ja teha seda iseseisva riigi vormis. Siit hargneb kohe probleem, kuidas seda tahet kindlaks teha - üks teoreetiline võimalus on kindlasti referendum - mis Eestis 1991. aastal näiteks aset leidis ja mis Eestit legitimeerib ka väljaspool natsionalistlikke teooriaid. Samas, kui Eesti kodanikud peaksid mingil hetkel hääletama selle poolt, et moodustataks uus suverään Euroopa Ühendus, mille üks osa on Eesti (ning see suverään on demokraatlik ning siin elavatel inimestel jääb alles õigus ennast valitseda), siis see on samasugune rahva tahe ja legitimeerib uue riigi teket.

Muidugi, referendumi vabadus võib paljudes kohtades probleemiks olla (poliitiliste jõudude hirmutamismeetodeid võib näha väga paljudes riikides, kuid ka suvaliste kolmandate riikide provotseerimist võib vaadata väga paljude riikide puhul, kasvõi Ukrainas, Tiibetist rääkimata), selle vabaduse garanteerimine võiks tõesti olla mingisuguses ulatuses rahvusvahelise struktuuri asi.

Nüüd, Tiibetis on praegu mitmeid jõude - mõned nõuavad iseseisvust, mõned suuremat autonoomiat (mul on jäänud mulje, et see on praegu Tiibeti "peavool"), mõned (ka tiibetlased!) on olemasoleva poliitilise struktuuriga rahul. Seega, küsimus ei ole mitte iseseisvuses kui väärtuses omaette, vaid selles, milline poliitiline struktuur võimaldaks tiibetlastel kõige paremini ennast valitseda ja samal ajal tagada kõigi Tiibeti territoorimil viibivate inimeste inimõigused. See on Tiibeti elanike valik - rahvusvahelise üldsuse asi on jälgida, et neil oleks võimalik vabalt seda valikut teha. Praegu see vabadus kindlasti ei ole tagatud, seega rahvusvahelise üldsuse asi peaks olema esialgu näiteks Tiibeti huvigruppide liidrite - või siis vähemalt Dalai Laama, kui Tiibeti eksiilvalitsuse juhi ja Hiina võimude dialoogi alustamine ja tiibetlastele valikuvõimaluse andmine. Kindlasti ei tohiks meie poliitika olla suvalise poliitilise rühmituse relvastumisele kaasa aitamine, ei Hiinas, ei Tiibetis, meie asi ei ole Tiibeti poliitikat teha, ainult jälgida, et demokraatlik rahumeelne poliitika oleks võimalik, kui on jõude, kes seda tahavad.

Riigi loomise ja tunnustamise poliitika puhul pean ma oluliseks, et rahvusvahelised kokkulepped ei võimaldaks mingil ühel huvigrupil luua suveräänset üksust omaenese kitsaste huvide kaitseks, mitte kõigi selle piirkonna inimeste valitsemise instrumendina. Maffiale ei tohi riiki anda, kuigi Kosovo puhul on Euroopasse nüüd juba üks maffiariik loodud. Setsessionistlike jõudude õhutamine teistes riikides ei tohiks kujuneda laialtkasutatavateks välispoliitikainstrumentideks, see tähendab tasakaalu vähendamist, see suurendab ebakindlust ja vägivaldseid meetodeid ning suurendab kvaasiriikide - mis toimivad eelkõige mitte oma kodanike vaid mingi kolmanda riigi kodanike või poliitilise eliidi huvides - teket.

Seega - hakatuseks tuleks nõuda nii Hiinalt kui Tiibetilt igasuguste verevalamiste lõpetamist ning järgmiseks rahvusvaheliselt monitooritud läbirääkimiste alustamist. Kuid rahvusvaheline monitooring ei ole mitte selleks, et mõjutada lahendusi vaid selleks, et garanteerida osapoolte võrdsus. Tiibeti riik on Tiibeti elanike asi.

Pace!

| | Permalink sellele postile

Olen viimastel päevadel erinevatel põhjustel lugenud mitmeid erinevaid veebilehti, et püüda aru saada sellest, mis reaalselt koha peal toimub. Paraku on detaile vähe ja need on segased. Sündmused on vist umbkaudu sellised:
1) tiibeti munkade taganttõukamisel rünnati - äärmuslikumad grupid siis ilmselt - Tiibetis hiina tsiiviilisikuid (mõned nimetavad seda pogrommiks)
2) tiibetlased rüüstasid poode ja tapsid hiinlasi. Ma ei ole suutnud leida andmeid selle kohta, kuidas on Hiina naiste vägistamistega, tegevusega, mida sedalaadi konfliktides selles Aasia osas ikka ette tuleb
3) Hiina politsei tulistas, tiibetlased saavad vigastada ja surma
4) Toimusid demonstratsioonid, nii rahumeelsed kui vägivaldsed, Hiina vastu
5) Hiina politsei tulistas veelkord, tiibetlased saavad vigastada ja surma

Seega, taaskord üks kinnine vägivallatsükkel - ja tegelikult ei olegi oluline, kes alustas (seekord siis Tiibeti mungad), küsimus on selles, et mõlemad pooled otsivad veriseid lahendusi, seega konflikt ei rahune. Dalai Lama, kellel on kindlasti omad probleemid, on seekord siiski näidanud, et tema pooldaks mittevägivaldseid lahendusi. Arvatavasti ta mõistab, et USA majanduse nõrgenemine toob kaasa ka Hiina majanduse nõrgenemise, sest need on omavahel seotud. Kas nende sündmuste tagajärjel saan ma ütelda, et kui näiteks Hiina majandust ootab kriis, siis tiibetlased ei haara relvi ja ei aja kõiki hiinlasi Tiibetist välja ning ei soorita hiinlaste genotsiidi?

Mina ei toeta ühtegi jõudu, mille tegevuse tulemusena toimub rohkem verevalamisi. Seepärast ma ka ei ütle "toetan Tiibetit". Hiina valitsuse stalinismi ja kapitalismi segu ei toeta ma ammugi - kuid ma kindlasti ei taha, et miljonid hiinlased sureksid majanduskriisi tagajärjel nälga ega rõõmusta kui see juhtub. Miski ei õigusta inimõiguste rikkumist ja jätkuvaid piinamisi Hiinas (Hiina rikub ka hiinlaste inimõigusi, eks), aga see on teine ja Tiibetist eraldiseisev küsimus. See, kui Hiina rikub inimõigusi ei tähenda, et suvaliste hiinlaste inimõigusi võiks piirata.

Ah jaa, Eesti poliitikute silmakirjalikkus torkab ka selle küsimuse käsitlemisel silma. Ah, et Mart Laar toetab Tiibetit? Kui see olukord kanda üle Eestisse, siis mida teeks Mart Laar, kui tema võimulolekuajal leiaksid Ida- ja Lääne-Virumaa, et nad soovivad iseseisvuda? Mart Laar oleks esimene, kes ütleks, et "Eesti territoorium on jagamatu" ja autoriseeriks selliste nõudmistega meeleavalduste keelamise ja mahasurumise. Seepärast ei ole tal mingit moraalset õigust ütelda "toetan Tiibetit".

Eesti ja Hiina nii mõnedki poliitilised jõud annavad oma riigile põhirahvuse järgi nime ja püüavad siis vähemusi kuidagi ebaolulisemateks teha. Ma soovitaksin Eesti poliitilisel eliidil peeglisse vaadata ja järele mõelda.

EDIT: Hiina eestlaste mõtisklusi Tiibeti, Hiina ja kommunismi kohta. Roy Strideri teavet Tiibetist vaata kommentaaridest!

| | Permalink sellele postile

Muidugi, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval on täiesti õigustatud tähistamaks eesti keele päeva, aga me oleme poliitiliselt kokku leppinud emakeelepäevas. Kas mitte just seepärast, et igaüks saaks vabalt tähistada omaenese emakeele laulutuules taevani tõusmist ning seda, et siin maal enam ühtegi inimest ei keelata tema emakeeles rääkimast?

| | Permalink sellele postile

Probleem seisneb lihtsalt selles, et see on sotsiaalselt ebaadekvaatne ning kuna kellaaeg on sotsiaalne nähtus, siis oleks mõistlik seda natukene muuta.

Libeeriat ma tõesti nautisin, sest esiteks on seal päevad aastaläbi umbes sama pikad ja jagunevad 12-tunnisteks öödeks ja päevadeks. Ei, 12 tundi ma ei maga, aga mõned tunnid pimedat on täitsa ok. Libeerias muidugi polnud tol 2005. aastal suuremalt jaolt elektrit, seega kohalik asjaajamiselu käis päikesevalguse järgi. See tähendas, et oli okei helistada kell kaheksa hommikul kohaliku partei esindajale ja ütelda - saame kokku. Ilmselt oleks ka kell seitse okei olnud, aga siis ma sõin tavaliselt hommikust.

(Pilt pärineb siit)

| | Permalink sellele postile

Sa saad selle
camerata Kesselring,
selle monumendi, mida ootad meilt, itaallasilt
kuid kivi, millest see ehitada
valime meie.
Mitte suitsevaist seinakividest
kaitsetuis külades, mida tabas su hävitustöö
Mitte mullast neis surnuaedades
kus meie noored kaaslased
häirimatult puhkavad.
Mitte mägede rüvetamata lumest,
mis kahel talvel sind trotsis,
mitte kevadest neis orgudes,
mis nägi sind põgenemas.
Ainult piinatute vaikusega,
mis on tugevam igast rahnust
Ainult kivise kokkuleppega,
mis sõlmitud vabade inimeste vahel,
kes omast tahtest tulid kokku,
väärikusest ja mitte vihast
otsustades lunastada
maailma häbi ja terrori.
Nende teede ääres, kust tahad tulla tagasi,
leiad sa meid oma postilt,
elavad ja surnud, sama pühendumusega
kinnitunud monumendi ümber
mida nimetatakse
nüüd ja alati
RESISTENZA.

Härrad Aaviksoo ja Ansip ja veel paljud teised võiksid nende sõnade üle järele mõelda. Kui nende “võidusammas” peaks valmis saama, siis vastu ootusi ei muutu see vägivallatsemise kohaks - ega üldse millekski. Meie monument orjuse vastu seisjatele läbi kogu ajaloo, meie monument vabadussõjas langenutele, meie monument kõigile rahu ja demokraatia ning vabaduse eest võitlejatele on nüüd ja alati üks teine.

(Luuletuse originaal on Wikipedias)

| | Permalink sellele postile

Tõesti, parimad mälestusmärgid Vabadussõjas langenutele on need, mille rahvas ise tookord püstitas, hingest, südamest ja vabal tahtel. Ma arvan, et Võidu sammas - paradoksaalsel kombel on Vabadussambast saanud Võidu sammas - ei oma praegu enam mingit tähendust. Võit kummatigi pole alati nii oluline, sest see vältab vaid hetke; võit on sündmus, mille tagajärjed pole alati selged. Inimeste surm parema tuleviku nimel, inimeste vabadus elada ja toimetada nii, nagu nad tahavad, ilma piiramata seejuures teiste inimeste sama vabadust, on midagi püsivat (surm on alati igavene) ja selget.

Parim vabadussammas Eestile on riik, mille kõigil elanikel on seal hea elada; koht, mille iga elanik teab, et tema arvamus loeb, kui ta vaid ise seda soovib väljendada; paik, mille peamine eesmärk ei ole garanteerida mõnedele kasumi teenimise võimalus vaid paik, kus kõik inimesed saavad ise valida endale peamise eesmärgi ja selle poole püüelda (moodustades vajadusel kogukondi).

Harjumäe betoonivalamist ja svastikat ning vene neonatside sümbolit meenutava asjandusega "kaunistamist" ei saa ma mitte pooldada. Ma arvan ka, et avalikku ruumi ei tohi püstitada sammast, mis märkimisväärsele osale selle kasutajatest (ei pea olema enamus, kui on ka mõni protsent. Või väiteks 5, parlamendikünnis) tekitab aktiivset vastumeelsust. Jah, on keeruline teha sammast, mis 1,5 miljonile üliväga meeldiks. Kuid saab teha kunstiteose, mis mõnedele väga meeldib ja teised jätab ükskõikseks. Avaliku ruumi osa, mis teatud hulka inimesi oma kujult aktiivselt ärritab, toob varem või hiljem kaasa teravad - mõnikord ka verised - konfliktid.

H ääletage Tallinna Vanalinna ajaloolisena säilitamise poolt!

Pildil JS Mill

| | Permalink sellele postile

Ma arvan, et mingist piirkonnast esinduskogudesse valitud poliitikud peaksid saama selle piirkonna keskmist palka (s.t. Tartu linnavolikogu liikmed Tartu keskmist palka jne). See paneks nad pingutama antud piirkonna heaks töötama, asju parandama, sealset sissetulekut suurendama; samuti nad tunnetavad siis reaalselt, kuidas on selles piirkonnas elada. Kui elanikud kannatavad, siis nende esindajad kannatavad koos elanikega

Nüüd need poliitikud, kes ei ole lihtsalt esinduskogu liikmed, vaid omavad ka mingit täidesaatvat positsiooni, peaksid minu arvates saama rohkem. Juhtival positsioonil oleval poliitikul ei ole fikseeritud tööaega, teoreetiliselt ta töötab kogu aeg, mõeldes võimalikele probleemidele, erinevatele lahendusviisidele jne. Kui palju rohkem, see on arutelu küsimus. Võib-olla näiteks 1.5 keskmist palka, võib-olla kaks (liiga suurt vahet ei ole vaja tekitada, muidu täidesaatvad tegelased ka kaotavad reaalsustaju).

Vajadusel peab olema poliitikutel võimalus komandeeringutasudele, mõistuspärastele päevarahadele, võõrustamiskuludele jne. See on poliitiku töö osa ja kui Tartu Linnavalitsus näeb, kuidas teised linnad nii Eestis kui mujal toimivad ning sellest õpib, siis tõuseb sellest maksumaksjale ainult kasu. Kui Riigikogu liikmed rohkem väliskontakte omavad, siis sellest tõuseb ka ainult kasu. Lihtsalt kulud peavad olema kõik dokumenteeritud ja põhjendatud. Mingi mõistuspärane piir peab ka nendel kulutustel olema, kuid samas on ilmne, et peaminister ei saa Londonis korterit squattida ja 500-kroonise päevarahaga elatud.

Põhimõtteliselt jääb küll alles korruptsioonioht, kuid ma arvan, et sellega peaks võitlema teistel meetoditel (ja mitte, et poliitikud ka praeguste suuremate palkade juures ei oleks korrumpeerunud).

| | Permalink sellele postile