Ühel õhtul ma istusin Buchananis meie rõdul ja vaatasin üle palmidega ääristatud jalgpalli/golfiplatsi ning kuulasin merd mürisemas. Alguses me arvasime, et see on mingi generaator, aga tuli välja, et hoopis ookean teeb sellist mootorimürinat. Oli soe ja siristajad valjuhäälsed. Ja ma mõtlesin, et mul ei oleks kahju valgetest öödest ja talve igivaikusest kui ma saaks selle vahetada igahommikuse ärkamise vastu sellesse ebatõenäolisse kuldsesse päeva, kuumuse ja päikese või vihmaga.

Jalutada hommikust sööma, vaadates teisi valgeid maju ja libeerlasi muru raiumas koos Bangladeshi sõdurist ülevaatajaga. Istuda ja rääkida inimestega üle kogu maailma.

Ja veelenam, sõita välja ja rääkida kohalikega. Kuulata nende keelt ja nende soove ja unistusi. Seda, kuidas nad maailma näevad.

Ja salvestada kõike seda õrna ja tugevat mingil moel. Muuhulgas Libeeria riigitelevisioon/raadio (televisioon on ainult hüpoteetiline) kannab nime "Eternal Love Broadcasting Corporation". ETV võiks õppust võtta ;)

Ma ei oleks pahane Eesti ülisuure kaitse-eelarve üle, kui me saadaksime rohkem inimesi ÜRO rahuvalveoperatsioonidele.

Tund aega keskpäeval fotosid teha väsitab. Kuum on ja kõik inimesed, eriti lapsed, tahavad ju pildile jääda. Ilma digiaparaadita oleks lootusetu, sest ei saa ju pilte tegemata jätta neist, kes tahavad. Nad hõiskavad ju iga kord. Ma tahaks, et mul oleks veel pikem optika kui 100-300. Kuigi, teisest küljest, lainurk teeb selle maaga täiesti sürrealistlikke trikke vahepeal.

Miks nad valgeid fotoaparaate ei tee aafrika jaoks?

Aga homme hommikul ootab mind jälle... kristallselge sõit läbi selle maa, metsikud palmid ja teised puud, mida ma ei tunnne, banaanimüüjad ja kalamüüjad ja roomüüjad tee ääres.