2006-12-28 11:51 a.m.

Pildistamisest moslemimaades

Epp enne mainis fotode tegemise probleemi islamimaades. Minu kogemused piirduvad siin Jeemeni, mis on väga konservatiivne, ja Aceh provintsiga Indoneesias, mis on vähem konservatiivne.

Mehed tahavad mõlemas riigis, et neist pilti tehakse, mida professionaalsem tehnika sul on, seda rohkem nad tahavad. Tänaval. Mosheedesse mina ei ole pildistama roninud, ma arvan, et see on ebaviisakas ja ma ei usu, et see neile meeldiks. Aga ma ei pildista kristlikes kirikutes ka, eile Vatikanis ma mõtlesin, et miks nad ei ole seda ära keelanud. (ja selle tegelase, kes mõtles välja, et kaamera tuleb mobiiltelefoni integreerida, sellele ma määraks surmanuhtluse)

Jeemenis olid naised tagasihoidlikumad. Mõned ei tahtnud. Mehed julgustasid oma naisi pildi peale jääma. Naistega on muidugi see asi, et nad on seal yleni kaetud... Muide, need vähesed, kes ei kata Jeemenis oma nägu, jäävad hea meelega pildile. Aceh's seda vahet tunda ei olnud. Seal olid kõik rahul ja isegi uhked, et just nemad on välja valitud.

Lapsed Jeemenis jooksid järele, palusid ja anusid ja vanemad särasid rahulolust. Aceh's olid nad palju tagasihoidlikumad, umbes nagu Eestis, enamjaolt võõrastasid ja peitsid oma nägu. Vanemad jälle julgustasid, et jää ikka pildile.

Aceh's oli see hea, et inimesed panid kyll tähele, et sa oled kaameraga, aga nad ei hakanud klassikaliselt poseerima ja nägusid tegema, vaid jätkasid oma endist tegevust, tsipa aeglasemalt kui enne ja vahepeal silmanurgast jälgides, kas ma olen veel seal. Syndinud modellid.

Nõuandeks. Kui sa kahtled, kas sa oled oma fotokaga teretulnud siis, loo kõigepealt pildistatavaga silmside. Osuta oma kaamerale ja tee kysiv nägu. Ja sa saad vastuse. Kysija suu pihta nendes riikides kohe kindlasti ei lööda.

Teoreetiliselt on jah inimese kujutamine keelatud (ebajumala loomine), aga fotot ja televisiooni kunstiks ei loeta. See on rohkem nagu prillid või binokkel või miski muu, mis lihtsustab olemasoleva reaalsuse nägemist - ja see on lubatud.

|
Permalink sellele postile



2006-12-27 11:56 p.m.

Kohvikud

Minu postitus coffee-shop-pide kohta kadus ära.

Coffee-shop on tyypilinhe toidu ja ajaveetmiskoht Aceh's. Hommikuti saab seal saiakesi (pontshikutaolisi ja muid õlis kypsetatud asju), suuremates kohtades ka riisi ja kana. Aga peamisel kujul on tegemist tillukese ruumiga, mis on täidetud kohvikottidega ja kus on yks tegelane, kes teeb kohvi. Tavaliserlt filterkohvi, käsitsi filtreeritud filterkohvi. Käsitsi filtreerimine tähendab pikka võrku, kuhu pannakse kohvipulber, ja kuhu valatakse jupikaupa vett, raputatakjse, tilgutatakse tassi ja korratakse protseduuri, kuni tass on kohvi täis. Yhest filtritäiest piisab mitmeteks ja mitmeteks tassideks. Kohad istumiseks ei ole samas ruumis, vaid selle ees või kõrval katuse all. Söömas käivad ka naised, aga yldiselt vedelevad seal mehed, joovad kohvi, suitsetavad ja räägivad maailma asjadest. See on parim teabeallikas ja praegusel mobiiltelefonide ajastul ka hämmastavalt usaldatav ja kiire.

Nagu eelnevast mõista, siis kristlastest naistega hakatakse pikapeale huviga vestlema, eriti kui mõni inglise keelt oskab.


|
Permalink sellele postile



2006-12-13 7:31 p.m.

Naistest

Aceh on esimene koht maailmas, kus ma näen tõelist vajadust eraldi uurida sooküsimust. Seda, milline on naiste roll ühiskonnas, mida nad soovivad ja kuidas nad käituvad. Jeemenis mitte, Jeemenis oli selge, et on parem kui naised ühiskondlike asjadega ei tegele. Siin aga moodustavad naised ja mehed eraldi sub-society, elades erinevate reeglite kohaselt ja pidades teatud punktides läbirääkimisi. Jah, enamik olulisi otsuseid tehakse meeste poolt, naistel on avalikes organites “saadikud”, et rääkida sellest, mis on naistele oluline ja mida naised mingis küsimuses arvavad. Alates külatasemest (desa, administratiivne üksus, koosneb mitmest sub-külast (dusun), mis on siis esmataseme kogukond) on naistel oma komitee PKK, mille liikmed on ainult naised ja mis tegeleb peamiselt sotsiaalse toimetuleku, perekondade hakkamasaamise ja küla majanduslike detailidega (peamiselt siis väikepoodide ja coffee-shop’idega, mida peavad üldjuhul naised). Need otsused kommunikeeritakse naistele lokaalses parlamendis, kes arutavad seda teistega ja jälgivad, et lokaalne eelarve võtaks ikka arvesse naiste vajadusi. Kaks küsimust, mida bupati (regent, kabupaten’i juht) kandidaatidelt avalikul debatil küsiti, olid, et kuidas toetatakse naiste ettevõtlust ja kas garanteeritakse, et sharia seadusi rakendadakse ka meestele, kes kannavad lühikesi pükse, suitsetavad kanepit või joovad. Küsimuste esitajaks olid kaks naist „naiste osakonnast kohalikus omavalitsuses”, mis on ametliku nimega „sotsiaalosakond”. Ma tõesti tahaksin rohkem teada selle kohta, kuidas „naiste ühiskond” siin toimib, paraku valimisvaatlus keskendub rohkem „meeste ühiskonnale”, sest meie ringkonnas ühtegi naiskandidaati ei ole (kolmes on, kokku viis kandidaati, kokku on 18 ringkonda ja 258 kandidaati)

|
Permalink sellele postile



2006-12-13 7:29 p.m.

Sub

Inglisekeelne sõna „sub” kirjeldab siinset väga tugevalt hierarhiseeritud administratiivset struktuuri. Provints jaguneb ringkondadeks (district), need omakorda alamringkondadeks (sub-district), ning need alam-alamringkondadeks (sub-subdistrict) . Seejärel on küla ja alam-küla. Kohalikus keeles seda „alam” väljendit ei ole, kõigil allstruktuuridel on eraldi nimed: kabupaten, kecamatan, muhim, desa, dusun. Aga väljendit „sub” kasutab meie tõlk sageli selle koha muid struktuuregi kirjeldades. Näiteks selgitades kellegi ametit – „see on sub-ulama” (ulama on religioosne juht) või siis, et polri on sub-police. Kuni naljaviskamiseni – uurides, mis puuvilju too naine kuivatab, saame vastuseks, et noh, see kasvab palmi otsas, aga on väike, sub-coconut, oleme otsustanud ka, et tegelikult lapsed on lihtsalt sub-people.

|
Permalink sellele postile



2006-12-09 7:05 p.m.

Bu haba?

Haba god.

Enamik sõidavad siin ringi rolleritega, mitte liiga väikestega, ja neid kutsutakse "honda" - ilmselgetel põhjustel. Autosid kutsutakse "moto", ja see tähendab üldjuhul neljarattaveoga maastikuautot. Siis on loomulikult veel "truck".

Mõned teed on head, näiteks see, mis läheb Calangist Meulaboh'sse, asfalteeritud ja puha, ehitatud Jaapanlaste poolt. Sildu ainult veel rekonstrueeritakse, nii on seal mõned kohad, kus tuleb sõita sõna otseses mõttes läbi jõe. Üleujutuste ajal on see muidugi suhteliselt läbimatu.

Teine tee, mis läheb Calangist Banda Aceh'sse, mida finantseerib osaliselt USAID ja osaliselt Indoneesia valitsus, ei ole sugugi nii hea, sest mitme finantseerijaga projektid ikka venivad. See tee on vahepeal väga vilets. Vana tee selles suunas on täiesti kadunud, nüüd on seal meri, näha võib ainult sillajuppe keset lahte.

Liikluskiirus ei ole siin suur, isegi headel teedel. Hondadel sõidetakse ilma kiivriteta ja kogu perekonnaga. Kui motod või truckid üksteisele lähenevad, siis pannakse parem suunatuli vilkuma, et näidata oma kaugust tee keskjoonest (vasakpoolne liiklus, eksole), sest teed on tihti kitsad.

Ja inimesed tuututavad üksteisele. See on ok, kui sa sõidad politseiautost mööda ja annad signaali, sest sa ju tahad ikka politsei vastu sõbralik olla.

Ainult Red Cross sõidab nagu poolsegane.

|
Permalink sellele postile



2006-12-07 9:39 p.m.

Tööst

Nüüd me oleme jõudnud regioonitasemel sellesse seisu, kus me ei ole enam külalised. Ja siis ei ole vaja ju enam külalistele suunatud viisakust ka üles näidata. Ja otseselt raha meilt ka ei saa, ainult kaudne kasu, mis näitab, et kõik on demokraatlik. Ja siis võtab pool tundi, et saata meile SMS numbriga ja siis on kõigil järsku kiire, kuigi nähtavat tegevust ei olegi alati.

Kannatlikkust õpib siin maal küllaga. Seda, kuidas oma vajadusi peale suruda nii, et see ei ole otseslt ameerikalikult aktiivne, aga pidev. Ja kui piisavalt kindel olla ja mitte järgi anda, vaid naeratada ja korduvalt asju küsida, siis saab kõik teada ja kätte.

Ei, me meeldime neile. Lihtsalt tuleb jälle otsast peale rääkida, mis kasu see missioon ikka siia maale toob.

Ja paljud on ju rõõmsad ka meid nähes.

|
Permalink sellele postile



2006-11-28 7:41 p.m.

Praktikast

Seekord siis millestki täiesti praktilisest, aga neile, kes siia maale kavatsevad tulla, on ehk kasulik teave.

Vaadake, siin on levinud sellised WC-d, kus auku ei ole. On betoneeritud nelinurk, mis on ümbritsetud seintega, või siis riidest või vakstust palakatega, keskel on kaev või veetoru ja that's it Alguses ma mõtlesin, et nad ei saa aru, mida ma tahan, aga ei, neil ongi sellised kohad. Midagi suuremat seal arvatavasti küll teha ei saa. Kuidas asjade ajamine seal mõeldud on, seda kahjuks ei ole mul võimalik kelleltki küsida, sest see on ebaviisakas ja läbi meestõlgi tegelikult võimatu. Aga kergemad asjad saab aetud nii, et läigatan pärast ämbritäie vett põrandale ja käib küll. Kui keegi teab, et see käib kuidagi teisiti, siis ootan kommentaare.

Seda, et meditsiiniliste protseduuride nõudmistele vastav kätedesinfitseerimisvahend tuleb kaasa võtta, seda ma teadsin.

Aga kui nad ühes toidukohas kasutasid WC-kaevust võetavat vett ka nõude pesemiseks, siis mul ei olnud väga tuju sinna enam tagasi minna. Kuigi seda vett keedetakse ja läbi betooni ju ei imbu eriti midagi ja kaev on sügav.

Muidu kohalik toit on hea. Kohvi ka. Naised üldiselt kohvi ei joo, räägiti mulle mingis kohvikohas. Aga seni kuni ma pead ei kata, seni ma naine ei ole :-) Ükskord sadas vihma, siis ma panin rätiku pähe ja kohe oli suhtumises tunda, et olen sugu vahetanud.

|
Permalink sellele postile



2006-11-25 9:47 p.m.

Kolmas laine

Hommikune kohtumine kohaliku valimismeeskonna esimehega lükkus tunni ja nii istusime kohvikus, jõime kohvi ja vett ja sõime saiakesi ning rääkisime tsunamist. Selle lausega ongi peaaegu kogu kohalik elu kokku võetud, sest kohvikud on peamine kohtumis ja infovahetuskoht, sest raadiot, televisiooni ja avalikku internetti siin ei ole. Noh, paar kohaliku satelliiti on televisiooni jaoks, suuremate kohvikute juures. Aga peamiselt inimesed istuvad koos ja räägivad. Kohvikutes peamiselt mehed, mõni üksik naine. Naised istuvad mujal koos, kahjuks ei ole mul naistõlki, et nendes naistekohtades istuda.

Aga 2004. aasta tsunamist, nagu kohalikud räägivad… Kümme minutit kestis maavärin, ligi üheksa palli. See paiskas segi elamised, elektrijuhtmed. Inimesed olid tänavatel ning peamiselt lihtsalt kartsid. Ei olnud jooksmist, paanikat ja karjumist. Nad seisid ja kükitasid vaikselt ja palvetasid Allahi poole. Ja siis sai see läbi.

Lapsed olid mere ääres ja vesi tõmbus kaugele-kaugele tagasi. Kalad jäid merepõhja ning lapsed sööstsid neid korjama. Ja siis tuli vesi hooga tagasi. Nendest lastest ja kaladest ei ole enam midagi järel.

Meremehed olid kaugel merel ja tundsid, et veepind liigub imelikult. Hommikul pöördusid nad Calangi sadamasse tagasi, aga kohta kus randuda, ei olnud enam. Nemad olid tundnud vaid laine algust…

Inimesed Simulue saarel aga teadsid oma vanavanematelt, et pärast maavärinat tuleb minna mere äärde ja vaadata, mis seal toimub. Ning kui vesi on tasane ja taganeb, siis tuleb kiiresti-kiiresti joosta üles mäkke, sest siis tuleb suur laine. Simulue saarel hukkus ainult seitse inimest.

Kaugemal mägedes kuulis üks mees, et vesi tuleb ja ei uskunud. Ta haaras rolleri ja läks vaatama. Vesi tõesti tuli ning ta keeras otsa ringi ja sõitis oma elu sõitu. Ning on ikka veel olemas, et sellest rääkida.

Kolm lainet oli, kolmas suurim. Pärast hakkas vesi tasapisi taganema.

Koolilapsed kõndisid tänavatel, oma vormides ja kottidega. „Kuhu sa lähed,” küsis keegi. „Ma ei tea. Sinna kuhu mu kaaslased lähevad. Meil ei ole enam kedagi”. Jõukamad inimesed võtsid mõningaid hiljem oma hoole alla.

Naised seisid tänavanurkadel ja ei osanud midagi teha, sest nende abikaasad olid hukkunud. Ning nad on õppinud teistele lootma, nii ei võtnud nad midagi ette. Noored mehed, kes möödusid, murdsid sisse lähimasse poodi, et neile naistele vähemalt vett pakkuda.

Piki lõunakallast vedeles relvi. Indoneesia väed olid olnud peamiselt rannas ja merel, enamik nendest hukkust. GAMi /Free Aceh Movement/ võitlejad olid aga mägedes ja jäid puutumata. Praegu on Aceh eraldi provints, koos suuremate vabadustega ja Euroopa Liit vaatleb nende valimisi. Aceh Jaya valijateregistris on rohkem valijaid kui 2004. aasta Indoneesia parlamendivalimiste ajal. Ning teistest provintsidest tullakse siia tööle. Nojah, eks Indoneesia valitsus ka taha, et Aceh provintsis rohkem Javalt pärit inimesi elaks.


|
Permalink sellele postile



2006-11-23 8:53 p.m.

Värav naiste maale.

Calang. See koht, kus tsunami oli kõige tugevam.

Laht, koos saarekestega. "Ei, siin ei saa ujuda," seletab meie tõlk. "See oli varem küla, näed tee läks sealt," osutab ta kuhugi merre. Ja ujuda ei saa sellepärast, et majade, sildade ja teede jäänused on ikka veel seal kuskil vees. Ja kolm aastat tagasi need saared ei olnud veel saared vaid künkad.

Majad, mida erinevad organisatsioonid ehitavad on erinevad. Punane Rist ehitab puust majakesi ja Oxfam ehitab kivist. Ja Saudid ehitavad kivist kahekordseid maju, sest vendi moslemeid tuleb ju ometi korralikult aidata. Ja muidugi kohalikud virisevad, et miks mõned saavad paremaid maju. Ning mõned elasid ühes linnas, aga aed oli teises linnas ka. Ja nii püüavad nad siis saada endale erinevatelt organisatsioonidelt mitu maja. Mõnikord see ka õnnestub.

Aga meie vastu ollakse sõbralikud. Eriti naised ja eriti minu vastu, neil on tugev "sisterhood" tunne ja nähes, et ma olen "sunnitud" peamiselt meestega suhtlema ja ringi liikuma, siis nad teevad kõik, et mul oleks ikka hea ja ma teaksin, et teised naised on minu jaoks olemas ka siis kui ma nende keelt ei räägi ega sama usku ei ole.

Kohtasin ühte väga kena inglise keele õpetajannat, kellega ilmselt veel mõne korra maha istun ja räägin, kuivõrd ta on ka kohaliku valimisjaoskonna töötaja.

Ja meie maja on lihtne, väikeste ruumide ja verandaga, kus saab õhtul istuda ja teiste külalismaja elanikega suhelda. Või siis kuulata öö hääli. Ning omanik on sõbralik, täna hommikul küpsetati meile spetsiaalseid tasuta saiakesi ja tema ema peseb meie pesu. Seda muidugi mitte tasuta, 5000 ruupiat tükist, sõltumata tüki suurusest. Aluspesuga ma saan siin seega ise ka hakkama :-)

|
Permalink sellele postile



2006-11-19 3:09 p.m.

Tänavalt

Soe ja niiske on väljas, mõnus, just selline nagu ma elamiseks vajan, selline, mis paneb mind kätega vehkima kui ma räägin, mis teravdab kõiki minu meeli, nii et ma panen rohkem tähele, reageerin kiiremini, analüüsin täpsemalt.

Inimesed on üldjoontes sõbralikud. "Hi, miss" üteldakse mulle ikka... Ja kui fotoaparaadiga ilmuda, siis on see lause mitu korda intensiivsem, sest nad ju tahavad ka pildile jääda. Isegi naised. Naised, kes katavad pead - nägu katavad vähesed ja sõidavad mootorrattaga, mis on siin kõige populaarsem liiklusvahend. Mootorratas, roller, tagakäruga mootorratas, mototakso, noh.

Aga need naised, kes on küll kaetud, aga rattagasõiduks oma riided keha ligi tõmbavad on hingematvalt ilusad, muide.

Ja paar nädalat tagasi arreteeriti 20 naist selle eest, et nad olid liiga "kitsalt" riides.

|
Permalink sellele postile



2006-11-18 01:17 p.m.

Banda Aceh

Umbes 26 tundi olin teel, et Banda Acehisse jõuda, see sisaldas ka paari tundi Helsingis, Frankfurdis ja Kuala Lumpuris (lennujaamdes) ning kuut tundi Medanis (natuke nägime linna ka). Aga Aceh on ilus esmapilgul, väga variatiivne nii looduselt kui ... kui inimeste riietusviisidelt. Nii palju, nagu ma läbi bussiakna nägin, sest edasi on olnud briifingud ja üks restoranikülastus - siin on tõeliselt suurepärane Itaalia restoran Pace Bene, suurepärase teeninduse ja imemaitsva toiduga. Itaalia kolleegide poolt üle vaadatud ja heaks kiidetud.

Edasi? Homme on mul aega lugeda läbi kõik need paberid, mille olen saanud ja esmaspäeva hommikul viib helikopter mind Calangi - kõige ilusamasse kohta Sumatral ning tsunamist kõige purustatumasse kohta. Keegi ei oska meile täpselt ütelda, mis meid seal ootab, aga hotell ja UN Compound ja internet pidi olema. Pudelis vett pidi ka müüdama. Muud näeb kohapeal.

Mis puutub tsunamisse, siis kui ei teaks, et see siin 2 aastat tagasi oli, siis ei saaks midagi aru. Mõtleks ainult, et näed, siin on ka ehitusbuum.

|
Permalink sellele postile



2006-11-13 9:41 p.m.

dokumentidega ikka veel siinsamas



2006-11-08 9:57 p.m.

Veel ühest lahedast linnast

Ma tahaksin mingi aja oma elust Brüsselis elada. See on Euroopa New York, kuigi alles oma arenemise alguses. Aga seal on kõike, seal on klaasist kuubikuid; linnajagusid, mis kell 17.00 kustutavad tuled, sulevad aknad ja jäävad tühjaks; linnajagusid, kus on mugavad vanaaegsed, pisut inglaslikud elumajad, seal on kiirteed, ääristatud rohelusega; platsid, mis näevad välja nagu ooperidekoratsioon; väikesed hubased kohvikud, suured peened restoranid; sillad ning rongid... Seal on aafrika linnajagu ja türklaste linnajagu ja veel paljude muude kultuuride linnajaod. Seal kuule prantsuse ja flaami keelt, kuid inglise ja saksa keeles saab vaalt hakkama ning kuskil ei saa te paremaid tigusid. Ning inimesed on võõraste vastu sõbralikud, osaliselt Belgia kui tehisriigi tausta pärast, aga ka seetõttu, et Brüsselisse tulevad kõik üle Euroopa ja üldiselt on neil sinna asja.

Ma oleksin seal õnnelik. Tuleks vist leida mõni uurimisinstituut, kes mind tööle võtaks. Kuigi keelteõppimises tekib tropp, aga ma vist flaami keele õpin lihtsamini ära kui prantsuse keele.

|
Permalink sellele postile



2006-11-08 10:44 a.m.

uudisteagentuurid



2006-11-06 5:03 p.m.

Update 2



2006-11-06 9:11 a.m.

Kus tänavail pole nimesid

Update
FSLN ja Ortega juhivad 40,4 protsendiga Eduardo Montealegre 33% vastu. Võiduks on vaja 40% häältest või 35% ja 5% vahet järgmisega. Eks näis, mis saab, loetud on umbes 15% hääletuskohtadest.


Mõnes mõttes on mul hea meel, et endine Sandinistide juht
Daniel Ortega tundub Nicaraguas presidendivalimisi võitmas olevat. Vaatamata tema sidemetele Venezuela presidendi Hugo Chaveziga. Ja teistele sidemetele. Hiljuti surmamõistetuga ei olegi vast nii oluline, sest need sidemed pärinevad teistsuguste jõujoonetga maailmast, kus ka tollel oli teistsugune roll.

Ortega üle on mul hea meel seepärast, et mulle tundub, et tal on soov muuta Nicaraguat elatavaks riigiks tema elanikele. Nii, et inimeste unistus "ma tahan keegi olla" ei tähendaks enam "ma tahan koguda $6500 ja põgeneda USAsse illegaalseks immigrandiks".

Ma loodan ainult, et ta ei keskendu USA vihkamisele. See ei vii kuhugi ja ei ole kellelegi kasulik. Ortega vastaskandidaadi puhul oli mul kartus, et ta näeb Nicaragua tulevikku sellena, mida USA tahab. Tegelikult ei ole rippriike ka USAle vaja, ehkki vahepeal võib välispoliitiliselt nii tunduda. Aga ka USA ei suuda neid üleval pidada.

Praegu ei tule paljud Nicaraguas veel selle peale, et $6500 võiks sealsamaski riigis midagi ära teha. Riigis, kus paljud elavad vähem kui $2 päevas.

Pealegi ei ole Ortega nii konservatiivsete väärtustega, ta on ikka veel sotsialist. Mis on ehk oluline riigis, mis hiljuti keelustas abordid.

| Permalink sellele postile



2006-11-02 5:23 p.m.

Vahepeal ma ei salli seda riiki

Rahvusraamatukogus tundub Estri põhjal olevat täpselt poolteist raamatut, mis annaks mulle 1965. aasta Indoneesia kommunistide massimõrva kohta enam teavet, kui wikipedia

Ma tahan oran˛e villaseid mütsi ja kindaid. Tallinnast ei ole veel leidnud.

Ma olen vist kohutav klient, sest ma tean liiga täpselt, mida ma tahan. Ja siis nad soovitavad, et vanaema kudugu mulle kindad. Teate, adekvaatsem soovitus oleks, et vanaema võiks kirjutada selle massimõrva kohta raamatu, kui ta elus oleks.

| Permalink sellele postile



2006-11-01 10:57 p.m.

Neid ei peata miski



2006-11-01 7:04 p.m.

Integratsiooni võimalikkusest maailmas

Olen sattunud rääkima nii mõningategi eestlastega, kes on otsustanud kodumaad vahetada. Rääkimata kaevetest musta leiva, hapukapsa ja süldi järele kuulen viimasel ajal aina enam kaebeid muude kommete kohta, nagu näiteks /natukene silutud/

Noh, ma olen suutnud nad õpetada 24. jõulukinke lahti tegema, nad hakkavad ka aru saama, et nii on ikka parem/õigem.

Meil kodus inimesed ikka otsisid südamest kingitusi ja isegi kingipaberid siluti korralikult ära ja pandi kappi paremaid aegu ootama, siin inimesed ei oska mälestusest lugu pidada.

Mulle küll räägiti, et siin ei ole kombeks lilli kinkida, aga kui me sõpradele külla läksime, siis ma veensin oma abikaasat lilli ja torti kaasa võtma, nagu korralikud inimesed kunagi. Kuidas sa lähed külla ilma nendeta?

Ja nii edasi ja nii edasi. Muide lilledest ja tordist tuli veel suur jama, sest antud kodus ei olnud vaase ja üks tort juba oli tehtud. Hiljem antud inimene tõesti enam lilli/torti ei viinud, sest ei ole vaja segadust tekitada.

Ma jäin mõtlema, et kust eestlastel selline oma kommete pealesurumise mentaliteet tuleb. Me oleme ju väike rahvas ja peaksime olema harjunud, et teised on teistsugused. Ning me ei ole minevikust just ka märkimisväärselt vallutanud, vaid pigem just vallutatavad olnud.

Aga äkki just selle pärast? Äkki me oleme harjunud sellega, et kokkupuude võõraga tähendab kokkupuudet vallutajaga. Tulija on uus, tulija on tugevam, tulija toob oma kultuuri. Ja seda antakse edasi näiteks viisis, kuidas õpetatakse ajalugu, kus asetatakse rõhk sellele, mida erinevad vallutajad on meie kultuuris muutnud.

Ning minnes nüüd ise, üksikisikuna, kuhugi mujale, tärkab meis see okupandi mentaliteet: mina tulen -> mina olen nüüd see tugevam -> mina tean, kuidas on õige. Ja tulebki argumentatsioon "nagu korralik inimene kunagi" või "minu kodus tehti nii, sellepärast see on õige". Äkki seal teises riigis on mälestuse hoidmiseks teised teed? Küsimus ei ole ju tordis ja lilledes vaid selles, et sa külastatavale rõõmu teeks ning las tema valib selle rõõmutegemise viisi. Mis vahet seal on, millisel kuupäeval kinke avada? Hea, et üldse mingeid jõule tähistatakse :P

Oleks mõistuspärane oodata, et kui inimene valib kultuuri, siis ta omab soovi sellesse sulanduda. Maailma reaalsus seda ei kinnita. Isegi "lääne kultuuride" sees, nagu näha. "Minu kombed on õiged" on meis sügavalt sees. Ja me ei ole veel õppinud tavaliste asjade üle juurdlema ja nende üle arutlema. Kuigi see on teinekord ehk olulisemgi, kui ebatavalise põhjuste otsimine.


Seda viimast mõtet kohtasin muidugi raamatus "Ühiskondlik-majanduslike formatsioonide teooria" Lugege ise ka.



|
Permalink sellele postile