Halloo, riigile lojaalne meedia tähendab meedia surma. Meedia peab olema võimu suhtes erapooletu - vastasel korral jäävad mõned teemad käsitlemata ning see ei anna lugejatele piisavat teavet maailmas toimimiseks (ja valimistel hääletamiseks). Loomulikult võib, saab ja isegi peab ajakirjanik andma hinnanguid, kui hinnanguid selle kohta "mis tegelikult toimus", siis lugeja/vaataja/kuulaja on kas nõus või mitte.

Ah, et meedia ei pea olema lojaalne valitsevale võimule vaid riigi püsimisele? Ei, vaadake, kui näiteks tekiksid tõsiseltvõetavad arutelud EL-i föderaliseerimise kohta, siis oleks absurdne, kui meedia esitakse argumente ja fakte ainult föderaliseerimise vastu.

Kõik oleks justkui super. Kurb on aga see, et kodanikud, meie, kuidagi ei oma teavet selle kohta, miks ja kuidas see kõik toimub. Väga raske on välja uurida, mis meie prügist saab, kuidas seda kasutatakse, et mõista loogiliselt, mil moel on prügi sorteerida hea. Oodatakse justkui käsku ning ametkonnad kipuvad ka ennast segi jooksma, et seda käsku anda.

Hakatuseks võiks ju valdades ja linnades korraldada avalikke koosolekuid teemal - prügi sorteerimine: kellele ja milleks, küll tuleks huvitavaid ideid, kuidas seda paremini teha.

Mina ise? No, eks ma proovin kirjutada mõne kokkuvõtte sellest, mida ma ise tean, 8. mai bogisse (või leida mõne teise spetsialisti - kas on keegi, kes kirjutaks?)

Kuid kurvaks teeb kuidagi see olukord, kui enamik prügisorteerimise kohta käivaid signaale rohujuuretasandilt on niisugused "mida nad meist jälle tahavad". Meie tahame, meie kogukond, meile kõigile on kokkuvõttes odavam seda sorteerida.

Mina hakatuseks mõtlesin ühe reaalselt kõige anarhistlikum ühiskonnakorralduse peale, mida ma tean. See on nimelt hansalinnadeaegne siinkandi Euroopa, mis omas ajas oli üks huvitavamaid ja vabamaid lahendusi, nii äri kui poliitika mõttes, meediaprobleemi siis aga ei olnud. Praeguse massimeedia ja massitootmise ajastul me paraku sinnasamasse tagasi minna ei saa, ka siis kui me tahaksime; veelenam - praegune vabadus ja võrdsus, mida me saavutada tahame, on samuti laiem. Ehkki, ma arvan, seda perioodi tuleks korralikult uurida ja vaadata, mida me saame üle võtta.

Aga üldiselt see, et "ei mingit võimu" ja "ei mingit riiki" tekitab minus tohutu ettevaatuse. Ma ei usu nii palju inimestesse kui anarhistid. Eliidid on hetkel reaalselt olemas ja alati saavad olema inimesed, kes tahavd olla eliit, kes tahavad võimu, kes tahavad teiste üle valitseda.

See on halvustava tähendusega sõna, seega keskklass (middle class, ceti medi) ei anna päriselt tähendust edasi, eriti kui see halvustav tähendus on oluline.

Kõik nimelt võtavad eeldusena, et riik ei saa eriti majandusse sekkuda ega üldse midagi ette võtta olukorra stabiliseerimiseks, sest valuutakomiteesüsteem ei luba.

Praegune globaliseerunud majandus tähendab peamiselt paari sõlme: USA, EL, Jaapan, Hiina, Venemaa, mille külge kogu muu maailm üritatakse riputada. Poliitiliselt püüab USA muutuda selleks kõige olulisemaks sõlmeks, mille küljes kõik muu ripub - noh, ja majanduslikult ka. Seda ilmestab näiteks sedalaadi finantsinstrument nagu T-bond. See tähendab, et me anname laenu uskudes USA majanduse toimimisse. See tundub üks riskivabamaid ettevõtmisi, kõige lihtsam on lohutada ennast mõttega siis on ju maailmalõpp käes, kui USA majandus kokku kukub.

Väga lihtsustatult vaadates tekib minul tekib siin see küsimus, et kui me kõik rõõmsalt nendesse T-bondidesse investeerime, seega oma globaliseerunud majanduse ühe sõlme otsa riputame, siis ehk annab see sõlm järgi? (Küsimus Itaalia kontekstis üliaktuaalne).

Maailmalõppu ma ei tahaks.

Kuid ma arvan, et natsionalism pole sugugi ainus peitekoht selle maailma üleilmse hierarhiseerumise suhtes. Natsionalism on lihtsalt üks riigiõigustamise viise, mis tegelikult kuulub minevikku, sellesse maailma, kus praegused riigid oli vaja kuidagi luua.

See, mida me praegu peame otsima, on alternatiiv hierarhiale ja kristalliseeruvatele eliitidele. Üleilmne suhtlus võiks olla võimalik, aga seda märgatavalt hajutatumal moel kui me seda praegu teeme. See tahaks aga paljude meie praeguste poliitikate muutmist, alates kasvõi immigratsioonist - seepärast ma pooldangi immigratsioonipiiranguid. Praegused ülemaailmses võrgustikus olevad toimijad muutuvad aina enam ja enam selliseks, mis ilma selle võrguta niisugusena elada ei saa (nt. Singapur, mis selle riigikorra juures õitseb ainult tänu asjaolule, et ta on osa ülemaailmsest majandusest).

Teisest küljest ma nägin mingit sellist käitumist ette. USAs on 7 vaatlejat, Eestis ei ole, Venemaal on 458... Rääkimata muudest riikide ebavõrdselt kohtlemisest. Venemaa kasutab ikka jõumeetodeid näitamaks, et talle miski ei meeldi, arvates, et teda teisiti ei kuulata. Kahjuks Venemaa selles eksib.

Ma arvan, et valimisi peaks vaatlema kõigis demokraatlikes riikides, põhjalikult. Alati on valimistega probleeme, alati saab neid paremaks teha, ka riikides, mida ma selgelt demokraatlikeks peame. Väga mõistlik on, kui meil on sõltumatu organ, kes seda jälgib ja soovitusi suudab anda. Valimiste puhul on olemas tegelikult väga selged kriteeriumid, millele need peaksid vastama, milline on ideaalne protseduur ning sellest lähtuvalt saaks anda peaaegu numbrilisi hinnanguid.

Muidu on kummaline neid uudiseid vaadata, sest sedalaadi Itaaliaga, mida tapetud Gabriele, Forza Italia aktivist, esindas, mul mingeid kokkupuuteid ei ole. Inimesed kõnelevad ja käituvad nagu nad oleks mingist teisest maailmast, ning mul on raske mõista, mis neid motiveerib. See tähendab, intellektuaalselt ma mõistan, eks minagi vaatan ju siin igasuguseid uudiseid ja asju just selle pärast, et neist aru saada. Emotsionaalselt, õhust, poole sõna pealt aga ei mõista ja samastada ei oska.

Minu Itaalia on üks teine.

Ei, esialgu mitte siin Reggios, vaid esialgu Roomas ning lähistel ning suuremastaabilise kodusõjani on tegelikult veel maad küll.

Asi sai alguse väikesest kähmlusest Arezzo lähedal teeäärses toidukohas nimega Autogrill (mul on alati tunne, et seal grillitakse autosid). Kohalolnud politseinik leidis, et kõige mõistlikum viis kähmlust lahendada, on üks osavõtja lihtsalt maha lasta. 26-aastase DJ Gabriele sõbrad ja perekond loomulikult nimetab seda sirgjooneliselt mõrvaks. Politsei ütleb, et "traagiline õnnetus" ning "tegelikult lasi politseinik õhku, aga õnnetul kombel tabas kuul inimest".

Millegipärast alati, kui siin maal politseinik õhku tulistab, tabab kuul inimest, tavaliselt surmavalt. Sest vaadake, nendel juhtumeil, kus siin politseil on legaalselt õigus püstol kabuurist välja võtta ja vinnastada on ka tapmine põhimõtteliselt õigustatud. Seega on legaalseid püstolitõmbamise olukordi ülimalt vähe. Aga kui sa oled treenitud vinnastan-tapan...

Teiseks, mäletate, ma vihastasin siin blogis mõni aeg tagasi, et ükski politseinik Genovas 2001 toimunu pärast karistada ei saa. Selle tulemusena tunneb politsei siin ennast täiesti karistamatuna.

- ta on täpne ja terav. Väga hea sõnatunnetus, seega ka siis, kui ta kasutab roppusi, siis ei ole piinlik.
- ta on päevakajaline. Ta keskendub just nendele teradele, mis läinud nädala jooksul kõige olulisemad olid
- ta ei liialda, ta on enesekindel, ta teab niigi, et ta on geenius, siis tal pole vaja jälgida, kas ta ikka naerma ajab.
- ta räägib kiiresti ning sisutihedalt. Ükski lause ei ole liiast, lauseid on palju ja kõigil on mõte
- ta ei veiderda, ta on ülikonnas (tõsi küll, lipsu asemel on reväärimikrofon)
- ta ei ime midagi pastakast välja, ta lihtsalt mõtlebki nii
- tal on õige distansti tunnetus, kõigest piisavalt, mitte kunagi astudes üle häirivuse piiri.

See viimane episood on tervenisti suur õnnestumine, väga hästi mängitud, kirjutatud ja salvestatud.

Muidu on aga vilets film. Selline telesse tehtud, liiga palju tegelasi, nende kujunemist ei näidata ja sündmustik ei ole ka väga haarav. Näitlejad mängivad nagu nad mängiksid teleseriaalis - jah "Sõja ja rahu" puhul ma olin sellega päris rahul, aga kinos tahaks midagi muud. Kuid raamatu lähen ma küll otsin välja, sest nii palju sai filmistki aru, et tegelikult on suurepärane lugu ja põnev peategelane, aga meile ei näidata lihtsalt.

Ma arvan, et Faenza püüdis korraga Veltronile kohta kätte näidata (au ja kiitus sellise vapruse ja ettevõtmise eest), et unustas loo ära. Kui ta oleks keskendunud peategelase kujunemise näitamisele, siis oleks film saanud veelgi Veltronivastasem.

Itaaliasse tulles avastasin terve uue maailma, nii ilukirjanduse, populaarteaduse kui ka osaliselt isegi teaduskirjanduse mõttes. Itaallased kirjutavad omamoodi, aga ma naudin seda väga. Itaalia kaasaegses kirjanduses eksisteerib ikka veel see viis kirjutada, mis ei ole ära rikutud mõtteviisi "kuidas kirjutada bestsellerit" poolt. Ilmselt on siin oma asi ka sellest, et 60 miljonit inimest pakub piisava hulga lugejaid, et kirjutamisest heal juhul ära elada, aga piisavalt väikse hulga lugejaid, et mitte lasta ennast kuldvasika särast pimestada.

Siin on ikka veel see kirjandus, mis on kirjutatud selleks, et inimene istuks vaikselt elutoas ja seda naudiks, mis on kirjutatud selleks, et midagi ütelda. Mitte selleks, et "teisiti ei saa" või "lugu tuleb kirjutada nii-ja-nii".

Ma olen siin raamatupoes alati õnnelik, sest siin on täiesti teistsugune valik kirjandust kui New Yorgis, Londonis või ka Tallinnas, neis kohtades, kus ma varem tavaliselt raamatuid hankisin.

Täna ma avastasin enda jaoks sellise kuuekümnendate kirjaniku nagu Mario Rigoni Stern - ning see, kuidas ta kirjutab, on täpselt see, kuidas mina tahaksin itaalia keelt kasutada. Mina näen ka maailma nii, ma mõtlen niimoodi ka nendes teistes keeltes, mida ma oskan.

Aga natukene oli see ju meie revolutsioon ka, nii selles mõttes, et ka siin maatükil elanud inimesed andsid oma panuse selleks, et Vene impeerium kuidagi teistsugust kurssi võtaks (rääkimata sellest, et ma kahtlen igasuguses Eesti iseseisvuse võimaluses ilma Oktoobrirevolutsioonita).

Vene impeerium keeldus ennast moderniseerimast, aga tahtis olla ikka kõige parem maailmas. Industriaalsele maailmale feodaalkorra reeglitega lähenemine viib parandamatult revolutsioonini. Nõrk militaarselt võimetu tsaar ainult aitas sellele kaasa. Aga tolleaegne impeeriumi eliit ei saanud aru, et uues maailmas tuleb kvalitatiivselt teisiti käituda... Või saadi aru, aga loodeti, et äkki veab Kõrvalepõikena - vastandina näiteks Jaapanile, kus samas olukorras pika hambaga oma kombeid siiski muudeti, nii vähe korraga kui vähegi sai, tulemina võib tänast Venemaad ja Jaapanit võrrelda.

Kuid mida tänase päeva puhul võiks mõelda on see, et stalinism ja selle kuriteod ei olnud paratamatu revolutsiooni tulem, need asjad tuleks omavahel lahutada. Kui poliitilises võitluses oleksid peale jäänud teised jõud, siis oleks 20. sajand võinud kujuneda sootuks teistsuguseks ning kes teab, võib-olla oleksid praegu paljud probleemid olemata.

Mina arvan, et tuleb lihtsalt otsast peale hakata. Õppida sellest, mis tolle revolutsiooni võimalikuks tegi, õppida sellest, millised ideed praktikas võimalikuks ei osutunud (perekonna ärakaotamine ei tulnud välja) ning luua Stalinite eest võimalikult palju kaitset loov süsteem.

Neid mõtteid, millele too revolutsioon põhines on ju tegelikult terve sajandi edasi arendatud - ning ma arvan, et see ongi kõige olulisem.

Ah jaa, Itaalia televisioon näitas klippe Punaselt Väljakult ka, Itaalia delegatsiooni kõnet ja puha. Päris ilus oli.

Pool Reggio surnuaeda olen ma üles pildistanud, kui teine ka valmis saab, siis panen pildid veebi ning jätkan teemat uutest ja vanadest hauakabelitest.