Hommikuti käin ma nüüd Marina - ülisärava naeratusega kohvikupidaja - juures kohvi ja saiakest söömas, tema teab kõigist minu piazza elanikest kõike (ja võib-olla kogu linnaosa elanikest kõike). Nad räägivad lihtsalt talle, mina ka räägin, ta ei pea uudishimulikult ringi tuustimagi. Ühel hommikul ilmusin ma kohale tsipa väsinuna ja tulin umbes 7-8 minutit hiljem oma tavalisest ajast. Kohe Marina uuris, et kas on kõik korras ja kas ta saab kuidagi aidata. Siis ma rääkisin, mida me täpselt koolikaaslastega tegime, et uni lühikeseks jäi.

Täna oli seal kamp töömehi – vanuses 25 kuni 50, ülemus vast isegi enam - , kellega sai aruteldud, kui palju ma täpselt itaallane olen. Sellised natukene määrdunud türpides kollaste helkurvestidega töölised, kes olid kiivrid pannud ilusasti ritta sellele seinaäärsele peeglialusele puu-äärisele, kus tavaliselt on ajalehed ja kuhu saab ka kohvitassi toetada.

Sattusin nendega ka koos väljuma ja soovisin lisaks ciaole ka buonlavoro, millele nad vastasid säravate nägudega grazie, peaaegu ühes kooris nagu esimene klass. Nii armas tunne tuli. Ka inglise keeles, eriti valimisi vaadeldes, tunnen ma tohutult puudu sellest lühiloitsust jõudu tööle!, mis on mulle Eestis nii omane, aga pikaaegsete organiseeritud religioonidega keeltest on lühiloitsud olnud kiired kaduma.

Itaaliakeelne buonlavoro täidab seda aset ainult osaliselt, kuigi ta on veel olemas, ei ole ta keeles nii säilinud, et seda saaks võõrale tervituseks lausuda, loitsides siis talle ikka õnne ja näidates head tahet. Suvel Cinqueterre väikelinnades hulkudes nägin vanemat daami, kes jändas oma potitaimega üksikul kivisel-mägisel tänaval. Ma tundsin ennast viimase matsi ja sissetungijana, aga ma teadsin, et buonlavoro ei oleks talle lihtsalt sobinud. Ma siis soovisin talle lihtsalt head päeva ja see töötas ka mõnevõrra minu heade kavatsuste näitajana.

Seda enam olen ma siiamaani õnnelik, et tänane läks täkkesse. Näitas head tahet ja andis neile tõepoolest jõudu – no nad läksid peaaegu keksides tööle tagasi – ja samal ajal ühendas meid kuidagi, kinnitas, et me oleme ühes maailmas ja ma pean nende tegevusest lugu ja hoolin, et see ikka hästi läheks.

| Permalink sellele postile

Alustavate demokraatiatega maadel on tavaliselt suur hulk nõuandjaid, kes oma kogemustest ja teoreetilisest pagasist lähtuvalt annavad soovitusi, millised poliitikad ja seadused just ühiskonnale ja demokraatiale kõige kasulikumad oleksid. Valimisvaatlejatena peame me natukene analüüsima mitte ainult seda, kas valimised vastavad selle riigi seadustele ja demokraatia üldprintsiipidele (hüva, kui on näha, et enamik seadusi ei ole demokraatlikud, siis sinna vaatlejaid tegelikult ei läkitatagi), aga natukene ka seda, kas seadused, normid ja poliitikad reaalses elus ka töötavad, kas nad sobivad selle riigi erinevate eeldustega. Ma olen tähele pannud, et see müriaad soovitajaid ja nõuandjaid lääneriikidest unustab tihti ära, et demokraatial on omad eeldused ning poliitikad ei ole universaalselt ühest kontekstist teise ümber tõstetavad ning nendel... khmm.. arengumaadel? kolmanda maailma maadel? on see eriti hästi näha, sest paljud läänemaailma eeldused ei ole täidetud.

Valimissüsteemide demokraatlikust hinnatakse ka selle järgi, kui täpselt süsteem valija hääle parlamendikohtadeks transleerib, püüdes kaotada võimalikult vähe hääli. Sellest põhimõttest lähtuvalt soovitati näiteks Fijil loobuda majoritaarsest süsteemist ja adopteerida ülekantava hääle meetod, kus vähem hääli saanute hääled lähevad üle rohkem hääli saanud kandidaatidele, lähtuvalt ka siis sellest, kuidas valijad on neid järjekorda pannud. Fiji hääletussedelile märgib valija oma eelistusjärjekorra nii parteide kui kandidaatide kaupa. Kui ei märgi, siis on parteide poolt see järjekord ka määratud. See sunnib ka parteisid otsima omavahel koostööd, et mingitest piirkondadest hääli saada. Väga ilus ja väga demokraatlik. Ainult, et Fiji puhul unustasid soovitajad ära, et tulemuste arvutamine on selles riigis käsitöö. Hääli loeti seitse päeva, mõni valimisvaatlejatest minestas ja üks pikaajalise kogemusega suursaadik ja politoloog olevat seda seda tööd vaadanud ja pead vangutanud "nad mängivad siin mingit su-dokut, ma ei ole küll kindel, et ma seda jälgida suudan". Mina arvan, et sellistes olukordades on kasulikum mõni lihtsam süsteem, mille lähendusmeetod on küll jämedam, kuid mis on igale valijale arusaadav. Sest kui valija ei saa aru, kuidas tema sedelist tekib parlamendikoht, siis on demokraatia rohkem mäng kui reaalne riigijuhtimismeetod - aga kui isegi läänest pärit politoloogidele häältelugemine keeruliseks jäi, siis võib ainult arvata, kuidas seda mõistis kirjaoskuseta kohalik, kes esimest korda elus valimas käis.

Järgnev pilt ei pärine küll Fijilt vaid taaskord Indoneesiast, aga käsitöö oli kogu kohtadearvutamise protsess, häälte lugemisest rääkimata (see viimane on igal pool käsitöö), ka seal. Valimissedelid on hiiglaslikud, sest peale peavad mahtuma mitte ainult kõigi kandidaatide nimed vaid ka pildid, sest kirjaoskamatud valijad suudavad nägusid päris efektiivselt meelde jätta. Loomulikult, seesugune sedel tekitab uue probleemi sellest, kas hääl on ikka garanteeritult salajane.

Varje on mitmesuguseid. Mõni varjab hästi päikese ja teine algava äikese eest. Must rätikutaoline ese varjab naise pead just nii nagu koraan nõuab ning võõraste pilkude eest saab nägu ka käega varajata. Ja ema või isa, antud juhul siis ema, käte varjust saab kõige paremini maailma uudistada, kartmata, et keegi või miski liiga teeb.

Selle fotojahi pilt pärineb Indoneesiast, Aceh provitsist.

Pàrast kolmepàevast La Sapienza okupeerimist, mis sisaldas hiigelmanifestatsiooni, kolmekymneviieltuhandel assembleal ja tòògrupis osalemist, koridoripingil magamist, zapatistide kohvi joomist, suitsetamisvastase ja prygi-kàib-prygikasti propaganda tegemist, aktiivset suhtlemist, poliitiliste lahenduste yle arutlemist ning geoloogiaosakonna treppidel tantsimist, on minu intellektuaalne aktiivsus natukeseks ajaks streigi kuulutanud, ehkki tànase kahe loengu ajal ta armulikult tegi pausi. Seega fotojaht homme ja kòik muud asjalikud asjad ka. Emotsioone aga ikkagi nyyd.

Aga vaadake, see meie tudengiliikumine l'Onda - laine - ongi nagu laine, ilma hierarhiata, ilma eksekutiivorganita, kus otsused tuleavd hààletusteta, ka siis kui tegemist on sadadega (ja kus poliitilisi otsuseid saavad teha ainult teaduskondade yldkoosolekud) ja tal on jòud nagu lainel - ja need kolm pàeva panid mind uskuma, et tal on potentsiaali kasvada tsunaamiks, kui muud tingimused seda soosivad ja me ise àra ei vàsi.

Me ei jooksnud reedel Montecitoriole tormi ainult selle pàrast, et me ei tahtnud. Aga see jòud, millega karjuti "via mafiosi dal parlamento!" pani alamkoja akende kardinad liikuma (jajah, me nàgime kyll, et te piilusite!). Enne seda hyydlauset ei kòlanud, aga seal oli see jàrsku kòigil meeles - ja muide, alguses ei tahtnud politsei meid parlamendi juurde lasta, aga inimeste otsusekindlus pani nad ymber mòtlema. Muide, ka politseinikel on lapsed, kes tahavad haridust.

Tàna ma olen veel kindlam, et Itaalia ongi see riik, millel on tàielikud vòimalused yles ehitada maksimaalselt òiglane yhiskond. Kui Itaalia sellega hakkama ei saa, siis ei saa yldse keegi.

Sòltumata nendest, sòltumata hàdadest, me ikka jòuame Rooma. Ja see monument, millest Calamandrei kirjutas, see on alles. Mina ka ei anna alla.


| Permalink sellele postile

Eestlased on maniakid. Pingeridade maniakid. Keskharidust hinnatakse pingeridades ja koolid õpetavad pingerea kohta saavutama. Otsitakse üles kõik tähtsusetud, vähemtähtsad ja rohkem tähtsad pingeread maailmas, mida misiganes asutus ei teeks ja siis hakatakse riiklikku poliitikat selle järgi suunama. Urhh.

Bolognas ei aruta keegi, mitmendal kohal see ülikool praegu Eestis pingeid kütvas Times Higher Educationi pingereas on (vaatasin, esimese 200 hulgas, esimesena Itaalia ülikoolidest) ja ma ei imestaks, kui Harvardis, Cambridges või Yales, kes kõik on esiotsas, enamik inimesi poleks seesinasest pingereast isegi mitte kuulnud, rääkimata oma eesmärkide selle järgi seadmisest. Nad keskenduvad teadusele ja õpetamisele ning seepärast ongi nii kõrgel kohal. Hüva, teadmiste müümisele ka, ning nende tippülikoolide lähedal on suur hulk tööstust, kes neid üleval peavad. Mitte üliõpilaste õppemaks (mida Harvard eelmisel või üle-eelmisel aastal vähendas näiteks). Teate, isegi vist Gelmini ei ole seda pingereavärki kõneks võtnud, sellel ei ole ühiskondlikku kandepinda.

Me - need, keda Eesti kõrgharidus kuidagi huvitab - võiksime hakatuseks endalt küsida, misjaoks meile see kõrgharidus. Kas tõesti selleks, et kuskil nimekirjas heal kohal olla? Kas selleks, et meil oleksid teadlased, kes pakuksid meie tööstusele (erm, on meil tööstust?) uusi teadmisi/uuringuid/vms või selleks, et luua kodanikku, kes on oma eluga rohkem rahul, kellel on rohkem teadmisi võimalikest valikutest ja kes suudab kiiresti omandada uusi teadmisi, s.o vajadusel ka ümber spetsialiseeruda.

Tjah, tegelikult puudub Eestis selline tööstus, mis ka teoreetiliselt võiks Cambridge'i või Yale'i üleval pidada. Teine asi on see, et tippteadlased ei teki õhust ja lihtsalt rahast ka ei teki, on vaja kriitilist massi. Kuidas sündis Soome Nokia? Sündis pikaajalisest hariduspoliitikas, mis tekitas kõrge keskmise teadmistetaseme, investeeringutest tööstusse ja õnnest. Sellest, et sattus suur hulk andekaid inimesi kokku. Aga need andekad inimesed tuli enne lihvida mõtlemisvõimeliseks.

Eestil juba oma väiksuse ja tööstuse sisulise puudumise tõttu ei ole võimalik adopteerida angloameerika rahastusmudelit, sest privaatrahastusallikat ei ole lihtsalt olemas ja inimesi ka ei ole. Aga see on see mudel, mis garanteerib absoluutse tipu. Seega on pingereaunistus (esimese saja hulka) naeruväärne, aga need teised variandid võib-olla mitte.

Mida me aga teha saame, on võtta eeskuju riikidest, kus domineerib kas väiketööstus või muudel põhjustel on peamiseks riiklik rahastus. Natukene rohkem sarnasust on. Kui Itaalial on praegu võimalik küsida, et mida me soovime, kas üht maailma absoluutsesse tippu kuuluvat ülikooli ja teisi selle arvelt nõrgema tasemega, s.t. ülihead haridust vähestele, või siis suurt hulga tugeva keskmise või tipulähedase tasemega ülikoole, kuhu on ligipääs paljudel, siis Eestil seda valikut tegelikult ei ole, unistagu Aaviksoo millest tahes. Eestil on valik, kas mõned kõrge keskmise tasemega ülikoolid ning ligipääs haridussüsteemile peaaegu kõigile soovijatele või üks niisugune ülikool, kuhu aga ligipääs on piiratud ja kus mõni eriala võib olla väga kõrgel (keskmisel) tasemel (eesti keel näiteks). Võib-olla pakub see tugevamaid sotsiaalseid garantiisid (rohkem raha vähemale hulgale inimestest), aga teadustaset see ei suurenda.

Siin on see konks ka, et tipud, geeniused, Nobelid, tekivad keskkonnast. Sünnib ka praegu Eestis palju andekaid inimesi, palju on ka ülikoolides, aga kui su ümber ei ole tugevat keskmist taset, siis peab üks geenius olema Leonardo da Vinci, et midagi saavutada. Uurimist õpetatakse eeskujuga, õpetatakse küsima ja lugema. Uurimisgrupis õpitakse töötama töötades. Kui uurimisgrupis on üks geenius ja seitse käsutäitjat, siis ei tule asjast midagi välja. Selleks, et eliit, mida Ergma igatseb, oleks teadmiste-oskuste avatud eliit, mitte pooljuhuslikult piruka ligi saanute kinnine asutus, mis teiste arvel elavad, on vaja haritud massi, või õigemini üteldes, mõteldaoskavaid ja tahtvaid indiviide, haritud isikuste võimalikult suurt hulka.

Aaviksooga nõus olen ma ehk selles osas, et Eesti ülikoolide probleem hetkel ei ole see, et liiga palju on üliõpilasi. Nagu eelnevast nähtub, võiks neid olle veel rohkem (ja eriti kraadiõppes), aga õppejõude on vähe. Juhendama praktikume, seminare, lõputöid jne. Seega, tõepoolest, selleks, et üldse mingi teadus Eestis kasvama hakkab, on vaja investeeringut ülikoolidesse, selleks, et meie õppejõud ära ei koliks või teistesse sektoritesse ei läheks ning ka sellesse, et meil oleks võimalik pakkuda näiteks teiste Euroopa riikide noortele teadlastele võimalust tulla siia lühikeseks ajaks õpetama (sest praegu on õppejõudude arv ka füüsiliselt piiratud). Noortele selle pärast, et vanad ei tule siia niikuinii, aga noortele võib see olla hea karjääri algus ja huvitav kogemus.

Ja nii võib juhtuda, et kuigi ükski meie ülikool ei saa iialgi võrdseks Cambridge'ga võib juhtuda, et mõnel erialal satume maailma paremikku. Võib juhtuda, et sajandis rohkem kui üks Eesti ülikooli lõpetanu saab Nobeli preemia. Võib juhtuda, et inimeste ettevõtlustahe tõuseb. Võib juhtuda, et inimesed muutuvad iseseisvamaks. Võib juhtuda, et Eesti Nokia saab kah kunagi teoks, sest palju andekaid inimesi satub ühtekokku. Ja kindlasti juhtub see, et inimesed kardavad üksteist vähem ja viitsivad rohkem mõelda.

Muide, üks märkus. Ma arvan, et teadlasele on väga oluline osata võõrkeeli, sest kõiki argumente on alati parem originaalis lugeda. Ma arvan, et teadlasele on väga oluline suuta jälgida loenguid teistes keeltes, sest nii on võimalik kiiremini rohkem teadmisi saada. Eriti oluline on see väikeriikide teadlaste puhul, kus mõned erialad on paratamatult alarahastatud. Aga kui me võtame eesmärgiks mitte lihvida kümmet inimest valitud erialal, vaid eesmärgiks sellesama laia baasi ja õnnelikuma kodaniku, siis ma arvan, et eriti oluline on võimalus omandada seda kõrgharidust emakeeles. Selles keeles on ennast lihtsam väljendada, vähem aega lähem keelele - kuid hüva, sellest saab üle, eriti 18-aastaselt alustades, sest ülikool paljuski kujundab kõrgharitud inimese keelekasutuse.

Ja just nimelt seepärast võiks avalikult rahastatav ülikool pakkuda õpet kohalikus keeles (kohalikes keeltes, minugipoolest), sest selles keeles on pärast võimalik paremini ühiskonda panustada. Tean mitmeid välisülikoolides õppijaid, kes ütlevad, et tõsist juttu rääkides ei tahaks eriti eesti keeles rääkida, sest argument tuleb kuidagi kägardunud.

Aga valitsus, mis võitleb sammastega, raiskab sellele raha ja loob ühiskonda seda lõhkuvaid pingeid ja siis üritab siis eestikeelset haridust ära kaotada, küll rahvuslike huvidega ei ole. Ma ei tea, mis huvidega ta on. Võib-olla teenivad kuulekalt mingit muud riiki.

Veel olen ma haridusest kirjutanud 8. mai liikumise blogis ja Itaaliablogis. Algharidusest kirjutas väga hästi jälle Daniele.

| Permalink sellele postile

Minule igastahes meeldis seda Arte y pico nominatsiooni saada. Tore on, kui kellelegi su mõtted on huvitavad ja veel toredam on, kui ta arvab, et need avardavad tema maailma. See, kui paljud teised inimesed veel seda auhinda saanud on, ei kahanda seda toredust, kui siis kasvatab.

Ma tegin paaril suvel ülevaateid ühest toredast jalgrattavõistlusest nimega Elion Estonian Cup, kus sõidavad koos nii sportlased kui pühapäevasõitjad. Ning kuigi oli põnev teada saada, kes võidab ja eriti lahe oli, kui veel finišikoridoris läks rebimiseks (ja kui Raivo Maimre võitis ning uskumatult häid intervjuusid andis), siis selle võistluse kõige imelisemaks hetkeks pean kaheldamatult hoopis sündumust ajatelje teisest otsast: esimesi hetki pärast starti. Kui 2000 jalgratturit sinust korraga mööda sõidavad, ise lahedalt õhinas, siis lihtsalt nägu läheb endal ka särama. Ja see, kui näiteks igaüks diplomi saab, on minu arvates lihtsalt tänu selle eest, et "aitäh, et sa millegi nii laheda teokstegemises osalesid". Kui sõidaksid ainult need 20, kellest võitu oodata, siis oleks võib-olla põnev, aga poleks seda koostegemisetunnet, seda õhinat, seda teavet, et jalgratas on üks ütlemata vahva sõiduriist.

Blogimine on ka üks ütlemata vahva suhtlusmeetod ja võimalus tutvuda erinevate inimeste mõttemaailmaga. Mis kõige olulisem: võimalus tutvuda sinust erinevate inimeste mõttemaailmatega (mida sulle tavaelus ehk ei näidatakski, isegi kui sa nendega kokku puutuksid). Muidu võib väga kergelt minna nii, nagu nendel Rote Armee Fraktioni tegelastel... (Seega, Wild, anna heaga Mihkelsonile auhind ja vaadake filmi ka, hea film!)

Jätkan Mirri traditsiooni ning annan blogiauhinna neile, kelle kirjutatu minu maailma avardab, ühel või teisel moel.
- Kakk Kakupesas
- mr. Costello
- Maali ja Ruudu
- Kristel
- Sten A. Hankewitz

Kittyle annaks ka, aga ma kardan, et temal seal Austraalias elektrit müües ja punktikestest internetti otsides ei ole lihtsalt aega sellistesse asjadesse süveneda.

Auhind ise sai alguse Uruguaist ning eesti keeles on selle leviku viis põhimõtet järgmised:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.


| Permalink sellele postile

Seega siis modifitseerisin teemat, tsipake, sest oli kirjas, et niisama meestest võib ka pilte pakkuda. Ning pilt, kuigi natukene ehk häiriva kompositsiooniga, mis minu fotoarhiivis kõige enam "Mees. Isa" teemale vastab, on tehtud Jeemenis, Sana'a vanalinnas. Kolmesajase toru otsast (ja araabia keelt ma ka ei räägi), seega ma ei oska täpselt selgitada, milles see probleem oli, et ta majja sisse ei saanud. Kuid tegelikult räägib mehe nägu enda eest.

| Permalink sellele postile

Juhm on muutunud normiks - veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatult ringmängu. Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled, juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa, juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi - ära vaid erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm, ning üldse poleks tarvis mõtelda... Igasugused kahjuliku mõjuga huligaanid ja skeptikud aga lööme, juhm, sinuga pihuks ja põrmuks (sinuga - ja mitte lüüa!). Tõepoolest - mida nad õieti tahavad? On neile teistest rohkem vaja või?... Oo, seda tuska! ... Mingi needus on nende inimeste peal, mingi jube ähvarduste ja ohtude järjepidevus.

Mulle algklassides üldse ei meeldinud see, kui pidi kaasa võtma "oma lemmikraamatu", sest mulle ei meeldinud raamatuid ritta seada, et mis meeldib rohkem kui teine ja lugesin ma palju. Siis ma võtsingi kaasa igasuguseid imelikke asju, näiteks 40-ndatel või 50-ndatel välja antud "Elektri võidukäik" (mida ma suure õhinaga lugesin ka, mitu korda lausa - aga see polnud just see raamat, mida oodati).

Ega mulle praegu ka ei meeldi seda rittaseadmist teha, on hulk raamatuid ja kirjanikke, kes mulle väga meeldivad, aga iga aja ja tuju jaoks on oma eelistused. Kuid ma ei tea, mitu aastat juba elan ma teadmisega, et Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad" peab igal juhul käeulatuses olema ja seda saab mitu korda nädalas ka uuesti läbi lugeda. See on lihtsalt geniaalne, olles ühekorraga NSVL-i kui kapitalistliku ühiskonna kriitika ja näidates, et tegelikult on meie kõige suuremaks probleemiks ignorandid.

Strugatskite detailirohke maailma ja karakteriloome abil demonstreerib see - meistriteos, ma pean kordama - ka, et paljudele on kasulik neid ignorante juurde teha ja mis rolli massimeedia selles mängib - ja mis rolli need "teadlased", kes teevad teooria, sest poliitiline võim tahab ja need, keda Itaalias karakteriseerib see, et nad loevad ainult Repubblicat ja kordavad iga sõna, mis seal kirjas, elades mingis oma väga imelikus maailmas, olles selle ja oma positsiooniga teinekord absoluutselt rahul, doktor opirid, mõnikord vähem ning oodates, et kkegi ütleks, kuidas mõtelda. Ma tahaksin, et kõik inimesed seda raamatut loeksid. Mitu korda. Kohustusliku kirjandusena Dante kõrval või nii (või siis Tammsaare kõrval, olenevalt riigist).

Ma tahaksin seda raamatut veel lehekülgede kaupa siia blogisse tsiteerida, aga tsiteerin ainult nende kahe venna parandamatut optimismi, mis vist ka minu enda samasugusele kunagi tolles raamatuid täis lapsepõlves aluse pannud on.

Ma ju ütlesin teile - me oleme kõik neetud. Needuse eest ei pääse, kuidas te sellest siis aru ei saa, seda teab ju igaüks.
Mis siis ikka,ütlesin ma, neetud rahvaid on ka varem olnud. Aga siis sündisid lapsed, kes kasvasid suureks ja vabastasid rahvad needusest.

(tsitaadid "Ajastu ahistavad asjad" 1968. aasta väljaandest Matti Vaga tõlkes)

| Permalink sellele postile

Küünlad tähistavad ikka hingi ja nii ka Itaalia surnuaedadel, kus inimesed pannakse seina sisse riiulitele (nagu Anita ema ütles) või maetakse kabelitesse ja harvematel juhtudel maa sisse hauda. See pilt ongi tehtud Reggio Emilia kalmistul, haudademajas, maa-alusel korrusel siis, kui surnuaed ööks suleti ning kõik tuled peale küünalde ära kustutati.

| Permalink sellele postile