Eesti on erakultuur. Privaatne. Koos oma imeliste hetkede, päikese, rohu, armastuse ja surmaga. Sellega, mis ongi oluline. Ainult need üksikud hetked, kus on armsama käsi.

Vabrikud on kellegi teise omad. Lippude all on keegi teine, näo ja nimeta. Parimal juhul on abstraktsed maamehed kuskil. Vankrite ja vastsündinud vasikatega, kuid oma asjust ei räägi. Kuskil algas streik. Keset revolutsiooni surrakse hoopis tuberkuloosi. Haigusesse, mis oli põhjustatud ärklitoa oludest, aga olud, need on väljas, kellegi teise omad need libisevad mööda. Ei tekita viha vaid kurbust, lõpmata kurbust.

Kui üheksakümnendate alguses Eestis hakati taas ühiskonnateadusi õpetama, siis olid värsked magistrandid kimpus mõistega "public" lääne autorite töödes. Seda ei ole ju üldse tekstis seletatud - kaebasid nad - see on mingi segane asi. Praegu küsitakse: mismoodi minu maja fassaad saab olla möödakäijate asi. Linn ei ole enam linn, see on mingi tänavatega ühendatud eravalduste kogum, mitte jagatud ruum, ühevõrra kõigile kuuluv.

Tegelikult olid lippude all 1905 ju ka eestlased. Need, kes streiki alustasid. Tegelikult tekkisid ka siis pritsimeeste ühingud, lauluseltsid ja Noor-Eesti liikumine ja mis kõik muu, avaliku ruumi loome. Millegipärast ei ole praegused eestlased seda tunnet alal hoidnud, laulus põlistanud. Eks tolles riigis, kus avalikkust ei eksisteerinud ning poliitikaga tegelemine kippus ohtlik olema, oli seda raske teha ka.

Teisest küljest aga, Annelinna hoov - kus enam keegi tuberkuloosi ärklitoas ei surnud - tekitas just nimelt selle avalikkuse tunde. Hoov oli nelja maja jagatud ala - see oli meie, ja mitte linna oma. Võõrast hoovist tulnud laps jäi kõigile silma ja võttis ka loomulikuna seda, et ta peab seletama, miks ta seal on. Muru oli meie kõigi oma. Me võtsime ükspäev ette ja koristasime kogu hoovi ära klaasikildudest, et keegi neid endale jalga ei astuks. See oli meie. Ja meil tekkis kena kogukond - mitte tingimata alati sõbralik, küllalt paljude vastasseisudega, kuid selgelt eristatav kogukond. Avalikkus.

Kahju, et uued majad Annelinnas hoovimetodoloogiast loobusid. See on üks suurepärasemaid linnaplaneerimistulemeid, mida ma Eestis näinud ja kogenud olen. Korter-trepikoda-hoov-linn, väga selgelt era ja avalikkuse astmed tekkisid.

Sellepärast mina vist olengi lippude all ja sellepärast streik ei alga vaid me alustame seda. Sellepärast ma keeldun ärklitoas tuberkuloosi suremast ja olen ammu enne tänaval nõudmaks seadust, mis ruumide rentijale paneb kohustuse nende seisukorra eest.

Õnneks ma ei ole üksi. Õnneks on Uue Maailma Selts, õnneks üliõpilased enam ei küsi, mida tähendab "public", õnneks elas meid Annelinnas väga palju.

Aga lisaks lippudele, ma usun, on meis kõigis siiski ka oskus näha lüürikat kõrvaltvaataja positsioonis ning vajadus vahel suuri asju eemalt imetleda.