Seekord oli muusika rikkam ja mitmekesisem. Ma ruttasin rahva vahelt - uudishimuga, tegelikult ei olnudki ju nii kiire. Ma mäletan ühte roosa jakiga mustanahalist neiut, kes lootis, et metroos on levi. Ei olnud.

Aga helisid see eest oli. Hei, mõtlesin ma see on kvaliteetsem kui tavaliselt. Ja siis ma nägin neid wau, terve bänd. Oligi. Jazz-band. The YAZ band. ja nad mängisid selgepiirilist, puhast poolklaasjat, aga samas metallilikult keerdutõstetud jazzi. Sealsamas selle musta ümmarguse kaare all, kuhu on värviliselt kirjutatud liinide numbrid - oran˛id F ja V ja sinine E ja roheline 6. Väljas oli pimedaks läinud, seega peegeldasid ülevalt tänavatuled, majade tuled ning midagi tumesinisest taevast. Metroovalgus oli ka, aga see on alati.

Inimesed kogunesid, kuulasid, nautisid ja plaksutasid. tegelikult ei ole njuujorklastel alati kiire. Tegelikult on neil selle jaoks aega. Selle poolvalgustatud sumeda õhtu jaoks, kus jaapanlastest instrumentalistid mängivad neile jazzi.

Mina kuulasin ka. Ma kuulen ja mäletan neid siiani. See on üks lahedamaid kontserte, kus ma olen olnud. Kui mitte kõige lahedam.

See on seesama asi, millest ma eestlaste hulgas kõige enam puudust tunnen - ka väliseestlaste puhul, seega ei ole küsimus nõukogude rezhiimis, mis pani inimesi ennast varjama. See on siinses kultuuris palju sügavamalt sees. Minu enda eakaaslasedki ei julge oma unistustest rääkida, sest äkki need ei täitu. Kui sa eestlaselt intervjuud võtad, siis ta tavaliselt näeb sind oma vaenlasena ja mingi spioonina. Ameeriklased aitavad sind hea meelega - nad on õnnelikud, kui saavad oma asjadest teistelegi rääkida.

Huvitav, miks see nii on? Huvitav, miks siin maanurgas me nii tihti üksteisest ei hooli - suvalisest kaaslasest tänaval? Meid on ju nii vähe... Või ehk sellepärast meid ongi vähe? Rahvast, kes on teineteise vastu hoolimatu, sureb paratamatult välja.

Ja üksikisik ei sure. Mina ei kaota midagi. Maailm kaotab. Millest on ikkagi kahju - ma ei taha vist iga paratamatusega leppida, aga ma ei tea, kuidas seda konkreetset parandada. Või kas seda saabki parandada.

Hea küll, enamik nendest, kes seda siin loevad ei mahu päriselt selle "klassikalise eestlase" määratluse alla. Ma loodan, et neid on kriitiline mass selleks, et kultuuri areng võtaks uue suuna.

Ma eile olin sellisel katusel.

Täna ma lähen jälle mööda päikselist-päikselist tänavat, kus on palju teisi inimesi ja kus autod tuututavad. Signaali andmine on siinse maa üks liiklust iseloomustavamaid nähte. On pikad ja madalad on väiksed törtsud (neid on alati mitu), on vinguvalt nõudvad. Ja vahepeal tuleb kiiirabi- või politseiauto ja teeb kolme häält korraga. Tal on kaks erisugust signaali ja siis veel mingi toru, mis teeb pöört-pööört!

Kerry kasuks rääkis ka tema pikkus ja väljanägemine - tundus tõsiseltvõetavam, seda enam, et teleekraanil tõsteti nende pead ühekõrgusele - Bushi puhul oli siis rohkem kõnepulti sisse kadreeritud ja nii nägi ta natukene välja, nagu oleks ta hamburgeri vahele topitud. Natukene ebaõiglane.