Akiko oli väga-väga õnnelik. Kui me üksteist nägime siis ta naeris alati. Mina ju ka. Ja kui hiljem saime kokku Yoshi-san´iga, siis Akiko istus nagu tulistel sütel, kuni sai kuulutada, et ma ka räägin nende keelt.

Aga olen näinud palju sõbralikke ja toredaid inimesi, kes naeratavad ja kannavad asju pea peal (kõigepealt keeratakse pea peale mingi riideese ja siis asetatakse sinna kantav asi. Ja juba väikesed lapsed lippavad ringi ämbrid peas. Puhta pesuga ämbrid näiteks, pesuga, mida nad on koos teistega (lastega, vanematega, peamiselt naistega) koos pesnud. Jões.

Rannas olid mehed ümber paadi. Sellise paadi, mis on uuristatud ühest puust, mille tegemiseks kulub kaks nädalat. Kütust ju ei ole, siis käiakse nendega. Nad olid püüdnud palju kalu ja kaheksajala. Kahjuks oli minul üks kohtumine kokku lepitud, muidu ma oleksin jäänud sinna kaldale, kus kalamehed oleks mulle sealsamas kaheksajalga valmistanud, et ma saaksin teada, mis maitse on.

Nüüd istun ma jälle Monrovias hotellis, väljas on palju päikest ja palju sooja.

Siin juhtub kogu aeg midagi. Kõik inimesed on isesugused, kõik majad on isesugused, isesugustest materjalidest, mõned puruks, mõned taastatud ja mõned niisugused, mis ongi ette nähtud kestma lühikest aega. Noored poisid lähevad sõiduteed pidi, pikad puujupid käes. Teised tulevad kärudega - üherattaliste kärudega, mis on asju täis. Klaaspurkidest müüakse kütust, ehkki bensiinijaamu on ka.

Siin lähedal on liibanonlaste supermarket, see näeb välja täiesti läänelik, ostmas käivad seal ainult välismaalased, muidugi. Aga supermarketi ees on hulk sõjas haavata saanuid, peamiselt ratastoolides. Nad suhtlevad, naeravbad, söövad ja teenivad elatist sellega, et peatavad liiklust nende tarvis, kes supermarketist tulevad ja püüavad tänavale keerata - teenides korraga väga vähe, aga elades sellest ära.

Liiklus on siin parempoolne, aga see on ka ainus reegel. Liiklus reguleerib ennast ise. Ridade arvu näiteks ja seda, mis suunas keskmine/keskmised lähevad ja palju ridu on. Signaali lastakse kaugelt enam kui ükskõikkus ameerikas, muudest riikides rääkimata.

Palju väga ilusaid naisi liigub ringi. Liikumine on oluline - nad hüplevad, lehvitavad, laksutavad vastu ennast, ümisevad laulda. Nad ei pane tähele, kui neid vaadata, nad on vabad. Mehed panevad neid tähele ja panevad tähele ka sind ja on rahul, kui sulle nende naised silma torkavad.

Inimesed on silmnähtavalt elus ja nad on kuidagi silmnähtavalt õnnelikud - jälle on üks päev, kus nad on elus, ei saja, neid ei üritada tappa ja piinata. Noh, tegelikult saab siin elu vist ainult paremaks minna.

Valge buss kirjaga UN viis meid lennujaamast Monroviasse, vilkuritega (sireenita) auto saatis. Sõit oli läbi pimeduse, sest põhimõtteliselt ei ole siin elektrit. Mõned pealinna hotellid, nagu see siin, on erandiks. Meil on õlu (ei ma ei joo õlut, aga see on), voolav vesi ja internet. Lahked võõrustajad ning suurepärane kanasupp, mis on hot mõlemas mõttes.

Kohalikke olen näinud vähe, aga piisavalt, et mu pea on uutest kogemustest pungil. Taimed, puud, inimesed, putkad, puud, ÜRO rahuvalvajad, imelik kollane vedelik, mida müüakse klaaspurkidest, sildid Woman is your friend! Cherish her, love her, don't beat her ja Ellen for president! ja Peace is sweet! ja nii edasi. Üks noor tüdruk, suurte silmadega ja õmbluke, roheka pluusiga, seisab bussi kõrval, laps õlal. Poisid, kes naertavad ja püüavad meile saia müüa. Teised poisid, kes üldse meid ei näe, kes lähevad aia tagant, põllu äärt pidi. Ja tulevad tagasi. Naeravad, lobisevad. Tegelikult ma tahaksin olla nendega. Palju inimesi liigub teel, nad on valgustamata. Palju inimesi istub tee ääres, majade juures. Ühe maja ees peseb tütarlaps ennast tünnist, kui buss mööda sõidab, näen veel umbes kuut väiksemat inimest istumas liikumatult erinevates asendites ja vaatamas. Mõned naeratavad ja lehvitavad meile.

Ma olen internetistatud hotellis veel kaks päeva ja siis edasi Buchanani. Seal on unmil telk - kus on võib-olla elekter, aga pole interneti.