Laup�evane Partito Democratico meeleavaldus segasel teemal "P��stkem Itaalia" (salva l'italia) �letas isegi Eesti meedia uudisek�nnise. H�mmastaval v�i v�hemh�mmastaval kombel tulid Rooma kohale sajad tuhanded inimesed. �ks osa sellest muidugi on aspekt, et PD kattis k�ik nende kulud, aga �ks osa on kindlasti see, et suurel hulgal inimestest on praegu vajadus v�ljakule tulla ja protestida riigi vastu, mis - ja seda juba sajandeid - kaitseb tugevate huve n�rkade arvelt (lugege klassikat: "I promessi sposi", eesti keeles t�itsa olemas pealkirja alla "Kihlatud"). Selle vajaduse �le on mul muidugi hea meel (ja seda ma jagan nende inimestega kindlasti).

Kuid samas, ma arvan, et v�hesed neist inimestest, kes laup�eval kohale tulid, oleksid protestinud Prodi vastu - n�iteks siis kui too v�imul olles samuti hariduskulusid k�rpis (v�ib-olla oli too isegi hullem reform kui praegune) v�i USA baase suurendas, olles enne valimisi neid v�hendada lubanud. Ma arvan, et v�ga v�hesed laup�eval Roomas olnutest olid ka Vicenzas, p�rast mida valitsus kukkus. Miks nad praegu v�ljakul on? �ks telekommentaator �tles v�ga tabavalt - ise vist v�ib-olla mitte m�isteski, kui tabavalt: "PD esimees kutsub ja tema rahvas vastab talle". Nii nagu kahek�mnenda sajandi monoliitparteidel kombeks. Nad vastavad, hoolimata sellest, kas see partei k�itub vastavalt oma ideoloogiale v�i viisaastakuplaanile (mis need valimislubadused ikka muud on). Kui PCI 1991. aasta� oma nime muutis, siis paljud liikmed arutlesid, kuidas "�Partito democratico della sinistra� ei ole hea, veel enam, kuidas see on h�biv��rne ning pakkusid uusi m�tteid. Ent kui partei juhtkond teatas: "me m�tlesime, et see uus nimi on suurep�rane2 - siis k�ik aplaudeerisid ja h��dsid hurraa! H�va, suur osa neist, kes laup�eval v�ljakul olid, nii drastilised ei ole, aga m�tteviis on sama.

Muide, vahem�rkusena, PD on loomulikult PCI organisatsiooniline j�rglane, selle tiiva (kahjuks tugeva), mille poliitikad l�bi aja muutusid aina parempoolsemaks, seega praegu on sisuliselt tegemist tsentriparteiga.

Aga siiski on PD parlamendipartei, millel on k�ik v�imalused seadusandlikult - ja tagatubades - nii sedasama tulist haridusreformi kui kogu eelarvet - sest tants k�ib ju siin eelarvekatla �mber - m�jutada. Kui see partei oleks �ra kasutanud k�ik oma v�imalused, kui PD oleks teinud mingi v�ikesegi sammu, ei n�idata, et nende eelmise valitsuse poliitika, mis praegusest Berlusconi omast �ldse eriti ei erine, oli eksisamm ja nad n��d on asunud uuele teele, v�ib olla siis v�iks neid usaldada. Nende toetuseks v�ljakule tulla. Kuid praegu ei vaja PD toetust. PD lihtsalt tahtis teada, kas tema j�ngrid ikka veel alles on ja sai teada.

Kuid ma loodan, et suur osa nendest j�ngritest on siiski m�tlemisv�imega inimesed ning suudavad loobuda m�ttest, et keegi nende eest k�ik �ra otsustab. Seda enam, et neid m�tlejaid on ka Itaalias igavene hulk.

Pildil praegune Itaalia president Giorgio Napolitano 1975. aasta Festa dell'Unit� puhul k�net pidamas. Napolitano esindab sedasama PCI - PDS - DS - PD liini


| Permalink sellele postile

Kirgiisias - v�i Kirgistanis, kohalikud �tlesid, et nende poolest v�ib m�lemat kasutada - Bi�keki lennujaamas haarasid mu pilku k�igepealt j��tunud okstega puud - "see ongi k�lm", m�tlesin. Kuid p�rast l�ks veel k�lmemaks, eelmise aasta detsembris kohtasin seal igasuguseid temperatuure (aga kohalikud -18 kraadi juures pidasid t�navadiskot).

See pilt p�rineb teekonnalt Bi�kekist Talasi, juba suhteliselt k�rgelt ja k�lmast, aga kolmekilomeetrised m�ekurud ootavad mind alles ees. Kuid oli juba nii k�lm, et kui ma auto k�ljeakna j��st puhastasin, et l�bi selle pilti teha, siis j��tus see fotokat�stmise ajaga uuesti - mida on ka pildilt n�ha, �nneks �he puu sain ikka k�tte, enne kui k�ik uuesti uduseks-j��seks l�ks.

Aga imeilus on Kirgiisia, sinna ma l�hen kindlasti ka �hel suvel tagasi!

Viimane Annozero, p�hendatud valitsuse m�rvarlikule plaanile v�hendada m�rkimisv��rselt kogu hariduss�steemi rahastamist, algkoolist �likoolini, edastati osaliselt ka Bolognast, Piazza Maggiorelt - ja loomulikult l�ksin ka mina kohale. Rahvast oli korralikult, m�ned tulid juba seitsmeks, ehkki saade ise hakkab umbes 21.10 Jah, see on peamiselt otse, ehkki kasutatakse m�ningaid salvestatud l�ike - otse t�hendab siis, et stuudioarutelu mingil p�evapoliitilisel teemal ja lisaks l�litus mingisse teise linna, mida see probleem eriti puudutab. J�ttes n��d probleemi enda k�rvale - j�rgmisel neljap�eval saab sellest Itaaliablogist t�psemalt lugeda - tuletas see salvestus mulle meelde �he kurva ja ohtliku asja...

Saade oli just alanud, Travaglio pidas oma sissejuhatavat monoloogi, kui piazza Maggiore teisest otsast kostis k�ra, paar pauku, suur hulk suitsu ja skandeerimist.

Polizia...

sosistati rahvahulgas. Kindlasti politsei, kindlasti on kedagi r�ndamas sosistati. Inimesed unustasid Travaglio ja telekaamerad kogu saate ja p��rdusid uurima, mis toimub - k�ik pingul, silmades hirm, kohutav kollektiivne hirm. Ma arvan, et iga�ks m�tles Genovale.

K�ra tuli l�hemale, skandeerimine muutus selgemaks ja osutus, et ei ole politseiga seekord midagi tegemist (kohalolnud politsei ja karabinjeerid olid v�ga korrektsed ja s�bralikud) - oli hoopis anarhistide rongk�ik, kes tulid ka osalema. J�rgnes kergendusohe, vabanemine ja spontaanne �hisaplaus - sellele, et anarhistid olid anarhistid ja v�isid marssida vabalt.

Rooma tudengitel ju j�rgmisel p�eval sama h�sti ei l�inud, nende rahulik rongk�ik l�ppes p�genemisega politseinike kumminuiade eest - ja nagu telepildist n�ha, k�igil ei �nnestunud p�geneda. Seesugust hirmu nagu Annozero salvestusel, eelhirmu, ma ei m�letagi ennast kogenud olevat. Ja see hirm on ohtlik ja viitab �hiskondliku situatsiooni suurele haprusele.

Siin veel ei ole 1968., aga kui niimoodi edasi l�heb.... Tegelikult ei tea siin keegi, mis edasi saab.

Fotol �ks sel �htul �lespandud banneritest, mis kujutab proua haridusminister Gelminit k��ride ja mootorsaega. Kliki, et n�ha suuremalt.

| Permalink sellele postile

Laup�ev on see aeg, kus k�ik, mis on on l�inud ja mis tuleb, on alles ees, nagu �tles Ernst Enno. Seep�rast ma naudingi laup�evi nii v�ga - juba p�ris pisikesest saadik. Kummalisel kombel, kuigi olen linnalaps - Antsla, minu suvede kodu on ju ka l�puks linn - v�ljendab seda, mis on minu jaoks laup�ev, k�ige paremini hoopis �ks teine luuletaja �helt teiselt maalt. Kui ma esimest korda lugesin Leopardi "Il sabato del villaggio" (inglise keeles selle blogiposti keskel), siis mul oli tunne, nagu ta kirjeldaks minu enda elu, minu enda lapsep�lve minu enda m�tteid.

M�tteid natukene tolmusest p�ikesepaistest, sellest, kuidas inimesed vaikselt vaikselt tegutsevad selleks, mis on alles ees, ilma kohustuseta vaid omaenese vabast tahtest, omaette naeratades ja m�eldes ilusaid m�tteid, sest nad ju valmistuvad p�hap�evaks, p�haks, peoks.

K�ige parem on kindel teadmine, et p�rast tuleb midagi ilusat, parem kui s�nnip�ev ise on see eelmine �htu, mil sa magama l�hed, �hinas ja teadmises, et j�rgmine p�ev on lille�is.

Aga tegelikult on k�ige parem see, kui on laup�eva�htu, h�marik, sa jood piparm�nditeed taimedest, mis kasvuhoone tagant korjatud, segad seda tumedatv�rvi lehemeega ja r��gid lugusid, sellest mis kord oli, sellest mis v�iks olla. K�ige parem on v�tta pall ja m�ngida ennastunustavalt pimedani, sest homme on p�hap�ev, aga t�na on vaba aeg, vaba hetk.

Kui p�hap�ev on ette n�htud selleks, et pidada pidu ja �listada seda, mis on olemas ja mis on tehtud, siis laup�ev on selleks, et tunnetada omaenese vabadust, seda, mis teeb meist inimese.

Kuigi ka kassidel (kes k�nnivad omapead) on laup�evad.


| Permalink sellele postile

Juba lapsest saadik ma ärritun, kui inimesed ajakirjanikke ja kirjanikke ühte patta panevad, nii nagu Punane Hanrahan mõni aeg tagasi tegi, sest minu arvates on need kaks täiesti erinevat elukutset. Õnneks ei ole me ainus, kes seda tunneb. Oma mõtte selgitamiseks tõlkisin kokkuvõtlikult Itaalia ajakirjanduse suurkuju, 70.-date aastate Corriere della Sera peatoimetaja Piero Ottone mõttekäigu selle kohta, miks ajakirjanik ei tohiks olla kirjanik (vähemalt mitte eesmärgistatult).

Minuga juhtub mõnikord, et mind esitletakse (näiteks konverentsidel) "ajakirjaniku ja kirjanikuna". Esimene neist tiitlitest ei ole loomulikult vaidlustatav: valisin ajakirjaniku elukutse kahekümne-aastasena ja ei ole sellest siiamaani loobunud. Aga miks kirjanik? Arvatavasti seepärast, et ma olen kirjutanud mõned raamatud. Ma arvestan, et teine kvalifikatsioon lisatakse esimesele viisakuse pärast, seepärast ma jälgin hoolikalt, et mitte protesteerida, kuid tunnen ennast kuidagi veidralt. Mis tähendab kirjanik? Sõnaraamat ütleb, et tavakasutuses on kirjanik "keegi, kes kirjutab kirjanduslikel ja kunstilistel eesmärkidel". Ja siit algavadki probleemid. Otsekoheselt väljendudes: ajakirjanik, kes kirjutab kunstilistel ja kirjanduslikel eesmärkidel on ohtlik olend. Kirjanduslike ambitsioonidega ajakirjanik usub end olevat poeedi või romaanilooja. Seega soovib ta lugejas äratada tundeid, loodab tolle panna kaasa elama, liigutada lugeja hinge, pakkuda meelelahutust - ja kui käepärane materjal, seega siis igapäevajuhtumused, seda ei võimalda, siis kipub niisugune autor seda modifitseerima, fantaasia abil ilustama. Kroonika tõelevastavus muutub teisejärguliseks. Oluline on olla efektne. Just sellepärast kinnitas Mario Borsa juba 20. sajandi algusaastail, et kirjandus on ajakirjanduse katk. Õigel ajakirjanikul ei ole kirjanduslikke ambitsioone. Ta teab, et tema ülesanne on jutustada asjadest nii nagu need on. Ta püüab seda teha võimalikult lihtsa ja selge keelekasutusega, andes oma kirjutisele rütmi, mis teeb lugemise mugavamaks. Ja võib-olla avastab ta hiljem, et hea ajakirjaniku kroonika muutub kirjanduseks - aga ainult siis, kui ajakirjanikul ei ole kirjanduslikke unistusi.


| Permalink sellele postile

Selle n�dala algusest saadik m�tlesin ma, kuidas seda v�ljendada, et siin on �ppej�ud teistsugused, annavad loenguid kvalitatiivselt teistmoodi kui Eestis. Loengutes on parem olla (j�tame teadusliku taseme k�rvale, just aine edasiandmisviis on oluliselt teistsugune). P�him�tteliselt tunneb siin auditooriumis sabakarvadeni, kuidas �ppej�ud naudib seda, et ta r��gib teistele midagi lahedat ja p�nevat, ta m�tleb auditooriumis k�va h��lega huvitavaid m�tteid.

Teisest k�ljest olen ma Eestis ka selliseid �ppej�ude n�inud, meil on palju inimesi, kes v�ga armastavad seda, mida nad teevad. Vahepeal tuli mul idee, et v�ib-olla on erinevus selles, et k�ik need professorid, keda ma n�inud olen, omavad eluaegset kohta, teenivad keskmisest paremini ja seega saavad muretult �petamisele keskenduda (ja �ppej�ud ei ole siin artiklikirjutamismasin, nagu Eesti akadeemiline s�steem praegu eeldab). Aga see v�ike asi kuidagi tervet erinevat didaktikat ei selgita.

T�na ma sain aru. See tuleb sellest, et siin on �li�pilased ka teistsugused v�i siis t�psemalt, Bolognas �ks teatud kiht �li�pilasi puudub, keda Eestis kahjuks on palju. Need on nimelt need, kes on �likoolis, et diplom saada v�i seet�ttu, et k�ik l�hevad. Bologna loengutes olen ma n�inud vaikseid �li�pilasi, kellele eriti ei meeldi loengus arvamust avaldada, ma olen n�inud neid, kes �ritavad iga ainet k�igi teiste ainetega siduda ja k�sivad vahepeal t�iesti t��tuid ja asjassepuutumatuid k�simusi ja k�ige enam siis nende kahe ��rmuse vahel olevaid inimesi. Aga neid, kes loevad loengus ajalehte, neid ma pole n�inud.

Veelenam, kui �ppej�ud k�sib n�iteks mingit matemaatilist m�ttek�iku selgitades "kas see on m�istetav", siis k�ik, kellele miski on j��nud segaseks t�epoolest kohe k�sivad. Ja kui tundub, et �ppej�ud mingi asja on kahe silma vahele j�tnud, siis nad ka kohe k�sivad. Ja kui �ppej�ud k�simusi k�sib, siis k�ik �ritavad vastata. M�nikord eksitakse vastustes ja siis �ppej�ud selgitab mitte ainult seda, miks vastus ei ole �ige, vaid otsib/selgitab ka seda, miks �li�pilasel selline eksimus/arusaam v�is tekkida ja �li�pilased kuulavad huviga. See on t�epoolest akadeemiline vabadus, ilma hierarhiata, huviga ja sooviga ennast t�iendada, nii faktiliselt kui m�tlemisoskuselt.

Mis aga veel v�ga oluline: need ei ole �li�pilased, kes on suure konkursiga vastu v�etud ja parimatest parimad v�lja selekteeritud. Enamik neist on poliitikateaduse/majanduse �li�pilased, kus ei ole mingeid sisseastumiskatseid ja piiratud arvu vastuv�etavaid - kui sa oled Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, siis sa v�id ennast kirja panna ja �ppida (�ppekeel on muidugi Itaalia keel, seega ega liiga palju teistest liikmesriikidest tudengeid ei ole). Aga nad tahavad �ppida, on siirad, viisakad ja huvitatud. Seega: iga�ks saab, kui tahab, kui �hiskond ei v�ta �likooli mitte ametikoolina, mis valmistab ette pulgakesi t��turule, vaid kui kohta, mis v�imaldab inimesel - igal inimesele - lihtsalt areneda, �ppida m�tlema, olla parem iseenda, mitte t��andja jaoks.

Niisuguste �li�pilaste puhul on loomulik, et �ppej�udude silmad s�ravad, sest toredatele inimestele on palju parem huvitavaid asju r��kida, kui neile, kes eriti ei taha sind kuulata.

Ah jaa, tarkusetempel on siin seep�rast, et k�igis auditooriumeis on laemaalingud, r��kimata erinevatest marmor- ja muust kivist kujudest ning �ldisest arhitektuurist.

Igas loengus on tunne, et hingad t�iel rinnal v�rsket �hku. Niisuguste inimeste p�rast nagu siin, ongi Itaalia, vaatamata korruptsiooniskandaalidele, vaatamata maffiale, vaatamata poliitilise klassi �ksk�iksusele, vaatamata lohisevale b�rokraatiale, ebaselgele seadusandlusele ja k�igele muule, maailma 7. majandus, maailma �htede k�ige efektiivsemate t��listega (nagu n�ha - kui inimene on parem enda jaoks, siis tegelikult on ta ka parem t��andja jaoks), kultuurilooja ja -kandja. Niisugused inimesed - mitte ainult Bolognas, neid on igas linnas - tagavad selle, et siin on vaatamata Berlusconile alles korralik uuriv ajakirjandus (Report, Blunotte, Annozero, ...), niisuguste inimeste hulgast tekivad ka geniaalsed sotsiaalse n�rviga kunstnikud nagu Pasolini...

Te ju teate, et ma olen siin v�ga �nnelik?

| Permalink sellele postile