Laupäevane Partito Democratico meeleavaldus segasel teemal "Päästkem Itaalia" (salva l'italia) ületas isegi Eesti meedia uudisekünnise. Hämmastaval või vähemhämmastaval kombel tulid Rooma kohale sajad tuhanded inimesed. Üks osa sellest muidugi on aspekt, et PD kattis kõik nende kulud, aga üks osa on kindlasti see, et suurel hulgal inimestest on praegu vajadus väljakule tulla ja protestida riigi vastu, mis - ja seda juba sajandeid - kaitseb tugevate huve nõrkade arvelt (lugege klassikat: "I promessi sposi", eesti keeles täitsa olemas pealkirja alla "Kihlatud"). Selle vajaduse üle on mul muidugi hea meel (ja seda ma jagan nende inimestega kindlasti).

Kuid samas, ma arvan, et vähesed neist inimestest, kes laupäeval kohale tulid, oleksid protestinud Prodi vastu - näiteks siis kui too võimul olles samuti hariduskulusid kärpis (võib-olla oli too isegi hullem reform kui praegune) või USA baase suurendas, olles enne valimisi neid vähendada lubanud. Ma arvan, et väga vähesed laupäeval Roomas olnutest olid ka Vicenzas, pärast mida valitsus kukkus. Miks nad praegu väljakul on? Üks telekommentaator ütles väga tabavalt - ise vist võib-olla mitte mõisteski, kui tabavalt: "PD esimees kutsub ja tema rahvas vastab talle". Nii nagu kahekümnenda sajandi monoliitparteidel kombeks. Nad vastavad, hoolimata sellest, kas see partei käitub vastavalt oma ideoloogiale või viisaastakuplaanile (mis need valimislubadused ikka muud on). Kui PCI 1991. aastaö oma nime muutis, siis paljud liikmed arutlesid, kuidas "“Partito democratico della sinistra” ei ole hea, veel enam, kuidas see on häbiväärne ning pakkusid uusi mõtteid. Ent kui partei juhtkond teatas: "me mõtlesime, et see uus nimi on suurepärane2 - siis kõik aplaudeerisid ja hüüdsid hurraa! Hüva, suur osa neist, kes laupäeval väljakul olid, nii drastilised ei ole, aga mõtteviis on sama.

Muide, vahemärkusena, PD on loomulikult PCI organisatsiooniline järglane, selle tiiva (kahjuks tugeva), mille poliitikad läbi aja muutusid aina parempoolsemaks, seega praegu on sisuliselt tegemist tsentriparteiga.

Aga siiski on PD parlamendipartei, millel on kõik võimalused seadusandlikult - ja tagatubades - nii sedasama tulist haridusreformi kui kogu eelarvet - sest tants käib ju siin eelarvekatla ümber - mõjutada. Kui see partei oleks ära kasutanud kõik oma võimalused, kui PD oleks teinud mingi väikesegi sammu, ei näidata, et nende eelmise valitsuse poliitika, mis praegusest Berlusconi omast üldse eriti ei erine, oli eksisamm ja nad nüüd on asunud uuele teele, võib olla siis võiks neid usaldada. Nende toetuseks väljakule tulla. Kuid praegu ei vaja PD toetust. PD lihtsalt tahtis teada, kas tema jüngrid ikka veel alles on ja sai teada.

Kuid ma loodan, et suur osa nendest jüngritest on siiski mõtlemisvõimega inimesed ning suudavad loobuda mõttest, et keegi nende eest kõik ära otsustab. Seda enam, et neid mõtlejaid on ka Itaalias igavene hulk.

Pildil praegune Itaalia president Giorgio Napolitano 1975. aasta Festa dell'Unità puhul kõnet pidamas. Napolitano esindab sedasama PCI - PDS - DS - PD liini


| | Permalink sellele postile

Kirgiisias - või Kirgistanis, kohalikud ütlesid, et nende poolest võib mõlemat kasutada - Biškeki lennujaamas haarasid mu pilku kõigepealt jäätunud okstega puud - "see ongi külm", mõtlesin. Kuid pärast läks veel külmemaks, eelmise aasta detsembris kohtasin seal igasuguseid temperatuure (aga kohalikud -18 kraadi juures pidasid tänavadiskot).

See pilt pärineb teekonnalt Biškekist Talasi, juba suhteliselt kõrgelt ja külmast, aga kolmekilomeetrised mäekurud ootavad mind alles ees. Kuid oli juba nii külm, et kui ma auto küljeakna jääst puhastasin, et läbi selle pilti teha, siis jäätus see fotokatõstmise ajaga uuesti - mida on ka pildilt näha, õnneks ühe puu sain ikka kätte, enne kui kõik uuesti uduseks-jääseks läks.

Aga imeilus on Kirgiisia, sinna ma lähen kindlasti ka ühel suvel tagasi!

Viimane Annozero, pühendatud valitsuse mõrvarlikule plaanile vähendada märkimisväärselt kogu haridussüsteemi rahastamist, algkoolist ülikoolini, edastati osaliselt ka Bolognast, Piazza Maggiorelt - ja loomulikult läksin ka mina kohale. Rahvast oli korralikult, mõned tulid juba seitsmeks, ehkki saade ise hakkab umbes 21.10 Jah, see on peamiselt otse, ehkki kasutatakse mõningaid salvestatud lõike - otse tähendab siis, et stuudioarutelu mingil päevapoliitilisel teemal ja lisaks lülitus mingisse teise linna, mida see probleem eriti puudutab. Jättes nüüd probleemi enda kõrvale - järgmisel neljapäeval saab sellest Itaaliablogist täpsemalt lugeda - tuletas see salvestus mulle meelde ühe kurva ja ohtliku asja...

Saade oli just alanud, Travaglio pidas oma sissejuhatavat monoloogi, kui piazza Maggiore teisest otsast kostis kära, paar pauku, suur hulk suitsu ja skandeerimist.

Polizia...

sosistati rahvahulgas. Kindlasti politsei, kindlasti on kedagi ründamas sosistati. Inimesed unustasid Travaglio ja telekaamerad kogu saate ja pöördusid uurima, mis toimub - kõik pingul, silmades hirm, kohutav kollektiivne hirm. Ma arvan, et igaüks mõtles Genovale.

Kära tuli lähemale, skandeerimine muutus selgemaks ja osutus, et ei ole politseiga seekord midagi tegemist (kohalolnud politsei ja karabinjeerid olid väga korrektsed ja sõbralikud) - oli hoopis anarhistide rongkäik, kes tulid ka osalema. Järgnes kergendusohe, vabanemine ja spontaanne ühisaplaus - sellele, et anarhistid olid anarhistid ja võisid marssida vabalt.

Rooma tudengitel ju järgmisel päeval sama hästi ei läinud, nende rahulik rongkäik lõppes põgenemisega politseinike kumminuiade eest - ja nagu telepildist näha, kõigil ei õnnestunud põgeneda. Seesugust hirmu nagu Annozero salvestusel, eelhirmu, ma ei mäletagi ennast kogenud olevat. Ja see hirm on ohtlik ja viitab ühiskondliku situatsiooni suurele haprusele.

Siin veel ei ole 1968., aga kui niimoodi edasi läheb.... Tegelikult ei tea siin keegi, mis edasi saab.

Fotol üks sel õhtul ülespandud banneritest, mis kujutab proua haridusminister Gelminit kääride ja mootorsaega. Kliki, et näha suuremalt.

| | Permalink sellele postile

Laupäev on see aeg, kus kõik, mis on on läinud ja mis tuleb, on alles ees, nagu ütles Ernst Enno. Seepärast ma naudingi laupäevi nii väga - juba päris pisikesest saadik. Kummalisel kombel, kuigi olen linnalaps - Antsla, minu suvede kodu on ju ka lõpuks linn - väljendab seda, mis on minu jaoks laupäev, kõige paremini hoopis üks teine luuletaja ühelt teiselt maalt. Kui ma esimest korda lugesin Leopardi "Il sabato del villaggio" (inglise keeles selle blogiposti keskel), siis mul oli tunne, nagu ta kirjeldaks minu enda elu, minu enda lapsepõlve minu enda mõtteid.

Mõtteid natukene tolmusest päikesepaistest, sellest, kuidas inimesed vaikselt vaikselt tegutsevad selleks, mis on alles ees, ilma kohustuseta vaid omaenese vabast tahtest, omaette naeratades ja mõeldes ilusaid mõtteid, sest nad ju valmistuvad pühapäevaks, pühaks, peoks.

Kõige parem on kindel teadmine, et pärast tuleb midagi ilusat, parem kui sünnipäev ise on see eelmine õhtu, mil sa magama lähed, õhinas ja teadmises, et järgmine päev on lilleõis.

Aga tegelikult on kõige parem see, kui on laupäevaõhtu, hämarik, sa jood piparmünditeed taimedest, mis kasvuhoone tagant korjatud, segad seda tumedatvärvi lehemeega ja räägid lugusid, sellest mis kord oli, sellest mis võiks olla. Kõige parem on võtta pall ja mängida ennastunustavalt pimedani, sest homme on pühapäev, aga täna on vaba aeg, vaba hetk.

Kui pühapäev on ette nähtud selleks, et pidada pidu ja ülistada seda, mis on olemas ja mis on tehtud, siis laupäev on selleks, et tunnetada omaenese vabadust, seda, mis teeb meist inimese.

Kuigi ka kassidel (kes kõnnivad omapead) on laupäevad.


| | Permalink sellele postile

Juba lapsest saadik ma ärritun, kui inimesed ajakirjanikke ja kirjanikke ühte patta panevad, nii nagu Punane Hanrahan mõni aeg tagasi tegi, sest minu arvates on need kaks täiesti erinevat elukutset. Õnneks ei ole me ainus, kes seda tunneb – oma mõtte selgitamiseks tõlkisin kokkuvõtlikult Itaalia ajakirjanduse suurkuju, 70.-date aastate Corriere della Sera peatoimetaja Piero Ottone mõttekäigu selle kohta, miks ajakirjanik ei tohiks olla kirjanik (vähemalt mitte eesmärgistatult).

Minuga juhtub mõnikord, et mind esitletakse (näiteks konverentsidel) “ajakirjaniku ja kirjanikuna”. Esimene neist tiitlitest ei ole loomulikult vaidlustatav: valisin ajakirjaniku elukutse kahekümne-aastasena ja ei ole sellest siiamaani loobunud. Aga miks kirjanik? Arvatavasti seepärast, et ma olen kirjutanud mõned raamatud. Ma arvestan, et teine kvalifikatsioon lisatakse esimesele viisakuse pärast, seepärast ma jälgin hoolikalt, et mitte protesteerida, kuid tunnen ennast kuidagi veidralt. Mis tähendab kirjanik? Sõnaraamat ütleb, et tavakasutuses on kirjanik “keegi, kes kirjutab kirjanduslikel ja kunstilistel eesmärkidel”. Ja siit algavadki probleemid. Otsekoheselt väljendudes: ajakirjanik, kes kirjutab kunstilistel ja kirjanduslikel eesmärkidel on ohtlik olend. Kirjanduslike ambitsioonidega ajakirjanik usub end olevat poeedi või romaanilooja. Seega soovib ta lugejas äratada tundeid, loodab tolle panna kaasa elama, liigutada lugeja hinge, pakkuda meelelahutust – ja kui käepärane materjal, seega siis igapäevajuhtumused, seda ei võimalda, siis kipub niisugune autor seda modifitseerima, fantaasia abil ilustama. Kroonika tõelevastavus muutub teisejärguliseks. Oluline on olla efektne. Just sellepärast kinnitas Mario Borsa juba 20. sajandi algusaastail, et kirjandus on ajakirjanduse katk. Õigel ajakirjanikul ei ole kirjanduslikke ambitsioone. Ta teab, et tema ülesanne on jutustada asjadest nii nagu need on. Ta püüab seda teha võimalikult lihtsa ja selge keelekasutusega, andes oma kirjutisele rütmi, mis teeb lugemise mugavamaks. Ja võib-olla avastab ta hiljem, et hea ajakirjaniku kroonika muutub kirjanduseks – aga ainult siis, kui ajakirjanikul ei ole kirjanduslikke unistusi.


| | Permalink sellele postile

Selle nädala algusest saadik mõtlesin ma, kuidas seda väljendada, et siin on õppejõud teistsugused, annavad loenguid kvalitatiivselt teistmoodi kui Eestis. Loengutes on parem olla (jätame teadusliku taseme kõrvale, just aine edasiandmisviis on oluliselt teistsugune). Põhimõtteliselt tunneb siin auditooriumis sabakarvadeni, kuidas õppejõud naudib seda, et ta räägib teistele midagi lahedat ja põnevat, ta mõtleb auditooriumis kõva häälega huvitavaid mõtteid.

Teisest küljest olen ma Eestis ka selliseid õppejõude näinud, meil on palju inimesi, kes väga armastavad seda, mida nad teevad. Vahepeal tuli mul idee, et võib-olla on erinevus selles, et kõik need professorid, keda ma näinud olen, omavad eluaegset kohta, teenivad keskmisest paremini ja seega saavad muretult õpetamisele keskenduda (ja õppejõud ei ole siin artiklikirjutamismasin, nagu Eesti akadeemiline süsteem praegu eeldab). Aga see väike asi kuidagi tervet erinevat didaktikat ei selgita.

Täna ma sain aru. See tuleb sellest, et siin on üliõpilased ka teistsugused või siis täpsemalt, Bolognas üks teatud kiht üliõpilasi puudub, keda Eestis kahjuks on palju. Need on nimelt need, kes on ülikoolis, et diplom saada või seetõttu, et kõik lähevad. Bologna loengutes olen ma näinud vaikseid üliõpilasi, kellele eriti ei meeldi loengus arvamust avaldada, ma olen näinud neid, kes üritavad iga ainet kõigi teiste ainetega siduda ja küsivad vahepeal täiesti tüütuid ja asjassepuutumatuid küsimusi ja kõige enam siis nende kahe äärmuse vahel olevaid inimesi. Aga neid, kes loevad loengus ajalehte, neid ma pole näinud.

Veelenam, kui õppejõud küsib näiteks mingit matemaatilist mõttekäiku selgitades "kas see on mõistetav", siis kõik, kellele miski on jäänud segaseks tõepoolest kohe küsivad. Ja kui tundub, et õppejõud mingi asja on kahe silma vahele jätnud, siis nad ka kohe küsivad. Ja kui õppejõud küsimusi küsib, siis kõik üritavad vastata. Mõnikord eksitakse vastustes ja siis õppejõud selgitab mitte ainult seda, miks vastus ei ole õige, vaid otsib/selgitab ka seda, miks üliõpilasel selline eksimus/arusaam võis tekkida ja üliõpilased kuulavad huviga. See on tõepoolest akadeemiline vabadus, ilma hierarhiata, huviga ja sooviga ennast täiendada, nii faktiliselt kui mõtlemisoskuselt.

Mis aga veel väga oluline: need ei ole üliõpilased, kes on suure konkursiga vastu võetud ja parimatest parimad välja selekteeritud. Enamik neist on poliitikateaduse/majanduse üliõpilased, kus ei ole mingeid sisseastumiskatseid ja piiratud arvu vastuvõetavaid - kui sa oled Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, siis sa võid ennast kirja panna ja õppida (õppekeel on muidugi Itaalia keel, seega ega liiga palju teistest liikmesriikidest tudengeid ei ole). Aga nad tahavad õppida, on siirad, viisakad ja huvitatud. Seega: igaüks saab, kui tahab, kui ühiskond ei võta ülikooli mitte ametikoolina, mis valmistab ette pulgakesi tööturule, vaid kui kohta, mis võimaldab inimesel - igal inimesele - lihtsalt areneda, õppida mõtlema, olla parem iseenda, mitte tööandja jaoks.

Niisuguste üliõpilaste puhul on loomulik, et õppejõudude silmad säravad, sest toredatele inimestele on palju parem huvitavaid asju rääkida, kui neile, kes eriti ei taha sind kuulata.

Ah jaa, tarkusetempel on siin seepärast, et kõigis auditooriumeis on laemaalingud, rääkimata erinevatest marmor- ja muust kivist kujudest ning üldisest arhitektuurist.

Igas loengus on tunne, et hingad täiel rinnal värsket õhku. Niisuguste inimeste pärast nagu siin, ongi Itaalia, vaatamata korruptsiooniskandaalidele, vaatamata maffiale, vaatamata poliitilise klassi ükskõiksusele, vaatamata lohisevale bürokraatiale, ebaselgele seadusandlusele ja kõigele muule, maailma 7. majandus, maailma ühtede kõige efektiivsemate töölistega (nagu näha - kui inimene on parem enda jaoks, siis tegelikult on ta ka parem tööandja jaoks), kultuurilooja ja -kandja. Niisugused inimesed - mitte ainult Bolognas, neid on igas linnas - tagavad selle, et siin on vaatamata Berlusconile alles korralik uuriv ajakirjandus (Report, Blunotte, Annozero, ...), niisuguste inimeste hulgast tekivad ka geniaalsed sotsiaalse närviga kunstnikud nagu Pasolini...

Te ju teate, et ma olen siin väga õnnelik?

| | Permalink sellele postile