From New York.

Mees kohkub ära ja läheb rongist minema. Ta on veendunud, et kuuleb hallukaid.

Aga tegelikult ongi see võimalik. Võib-olla ainult siin. Aga see vidinana tunduv eesti keel on üks mitmetest keeltest, mida kohalikud siin räägivad - väga väike arv kohalikke küll. Aga siiski. Sellepärast ongi see linn lahe - siin on kõike. Tundub, et ei olegi vaja kuhugi mujale reisida, sest siin on igal kultuuril oma väike kogukond ja saab vaadata kuidas nemad toimivad.

Kuid ometi seob neid raamina mingisugune ümbrus. Midagi, mis on Ameerika. Tänavasildid, kuhu on kirjutatud: "No turn on red" või "No parking anytime. Fine + 2 points" või midagi veel muud. Metroo, mis läheb peaaegu igale poole ja koliseb maa all või pea kohal. Tänavad, mis on kümneid kilomeereid pikad, sellised tänavad, mis jooksevad metrooliini alt. Ei, nad ei ole maa all. Metroo võib ka õhus olla. See konkreetne Seitsmes liin näiteks on. Ja selle all on tänav, kus on natuke aasiat ja natukene ladina-ameerikat ja natukene veel muud. Palju muusikat, palju tänavakaupmehi, mõned tattoo-salongid. Ja Citibanki kontor, mille uksele on kirjutatud "Bet, you're feeling safer already". Peaaegu mitte ühtegi valget. Segurasse terve hulk.

Aga mul ei ole vist täna veel aega teda lugeda. Sest mul on vaja kiiresti ära kirjutada mõningane hulk plaane. Pabereid. Ettevalmistusi selleks, mida ma hakkan tegema siis, kui ma USAst tagasi tulen.

Ma kahtlen, kas Eestis kunagi nii palju tipptasemel või ka lihtsalt suurepäraseid mängijaid olema saab. Võib-olla siis kui kõik spordiandekad inimesed suunata jalgpalli treenima. Aga ma ei usu, et seda kunagi juhtuks.

Seega on jalgpalli arendamine siin suhteliselt perspektiivitu asi. Siiski on inimesi, kes seda teevad. Hingega. Ma austan neid inimesi väga - põhimõtteliselt.

Muide, ostsin apteegist antibiootilist vedelikku. See oli purgis, mis oli omakorda pappkarbis. Siis pandi pappkarp kilekotti ja edasi siis niisugune vestlus.

Mina: ei aitäh, kilekotti pole vaja.

Müüja: aga ma pean selle kilekotti panema, sest ma pean hinna sinna peale kleepima

Mina: aga vaadake, seal karbi peal on val;ge laik, kuhu see hinnalipik mahub.

Müüja: Ei, ma pean selle kilekoti peale panema. Aga te võite selle ju kohe pärast ära visata.

Mina: Sellepärast ma seda kilekotti ei tahagi, et mul ei ole teda rohkem vaja, see oleks lihtsalt raiskamine. Mulle ei meeldi mõttetu raiskamine

Müüja: Aga meil on käsk panna hinnasilt kilekoti peale, mina ei saa seda teile mujale kleepida.

Ja nii ta kleepiski selle siis kilekotile. Eks ma vast saan seda kuidagi kuskil siiski utiliseerida.

Ja nüüd tuleb talv. Kui ma olen esimese külmetuse saanud (ja hääl oli ka ära), siis ei ole enam mingit suvelootustki. Sellepärast ma ka lähen nüüd ära, et natukenegi suvelaadset asja pikendada.

Ma tahaksin väga, et mul oleksid kodus raamatud "Naiiv. Super" ja "Saskiaad". Aga ei ole. Raamatupoodides ka ei olnud. Apollo raamatupoes oli aga hoopis "God of the Small Things" - inglise keeles. Selle ma ostsin ära. Tõlge on küll täiesti hämmastavalt hea, aga on asju mida ei saa tõlkida, kuna on situatsioone, mida eestikeelses maailmas ei esine ja inglisekeelses esinevad.