Üheksakümnendate alguses, Itaalia poliitika ülekeevas kuumuses, tuli itallastel läbida üks referendum. Härra Craxile, kelle võimutool juba siis kõikus, kuid millest ta veel aru ei saanud, see ei meeldinud ja ta kutsus kõiki itaallasi randa minema ja mitte referendumil osalema. Referendum sai siiski täis nõutud kvoorumi ning härra Craxi hüüatas - elektoraat on hulluks läinud!

See lugu on minu peas kummitanud peaagu kogu Eesti seekordsete kohalike valimiste aja ning erakordse selgusega tõusis mu silme ette siis, kui ma kuulasin härra peaminister Ansipi eilseid sõnu televisiooni vahendusel, kus ta üritras väita, et ta tegelikult on ikka võitja ja "rahvas on läinud hirmutamise ohvriks" ning härra Kristen Michali kinnitust, et Reformierakond tegi kõik õigesti. Ja kui sotsid nüüd Keskerakonnaga koalitsiooni lähevad, pärast kõike seda soppa, siis demonstreerib see väga selgelt, kas nad soovivad võimu programmi täitmiseks või programmi võimul olemiseks.

Ma arvan, et nii mõnigi Keskerakonna poolt hääletanu toetab seda, et põhimõtteliselt võiks Tallinnas linnavõim ka aegajalt muutuda, et mitte tekitada ühe poliitika kivistumist. Kuid ilmselt ärritus erakondade suhtes, kes võimul olles on rääkinud aasta otsa "ebapopulaarsetest otsustest" ning siis enne valimisi jaganud laskmata karu nahka ehk arutanud, kuidas ilma Keskerakonnata koalitsiooni teha, oli tugevam.

Savisaare kampaania eristus väga tugevalt selle pärast, et Keskerakonnast ei tulnud kordagi teksti, et rahvas on loll. Äärmiselt jõhkralt ja ebaviisakalt rünnati küll kaaspoliitikuid, kes aga samaga vastasid, leiti, et härrad Ansip või Laar või Strandberg tahavad tallinlastele halba, mitte aga, et tallinlased on kolmesõõrmelised monstrumid (millena aga teised erakonnad keskerakonna pooldajaid ja potentsiaalseid hääletajaid üritasid näidata). Samas, ühelgi erakonnal ei tekkinud seega moraalimonopoli: meie oleme viisakamad, ausamad ja paremad. Ükski suur erakond ei saanud ka efektiivselt mängida seda kaarti, et nad on vähem korrumpeerunud.

Nagu kriiside, languste ja ebamugavuste ajal ikka, leiavad inimesed endast selle jõu, et tegeleda ühiste asjadega, sest kui keegi teine ei tee, on minu kord. Kasvõi hakatuseks valimistel. Niisuguse jõu leidnud inimeste juurde tulla elitistliku ülbusega, et "valija on loll" (või hullutatud, või ei saa aru, et meie erakond just nende eest seisab jne jne) viib paratamatult läbikukkumisele. Elitistliku mõtteviisi kohaselt on valijad valimiskaotuses süüdi, mitte kunagi kandideerivad jõud. Mitte kunagi poliitik. Poliitik, tema headust ju mõõdetakse selles, et "suudab teha ebapopulaarseid otsuseid". Eufemism, mis tähendab: "poliitik, kellel on rahva tahtest ükskõik ja kes on nõus oma mandaadile vilistama".

Tallinnas nendel valimistel ei olnud küsimus ilmselgelt populistlikes valimislubadustes - ka siin ei eristunud mitte ükski jõud väga tugevalt oma lubaduste täitmiseks vajalike vahendite esitamise ja kalkuleerimisega (veelenam, minu subjektiivne tunne annaks paar praktilise mõistuse punkti Keskerakonnale, kes pikalt võimul olnuna demonstreeris mõningat arusaama selles osas, kui kaua mingi töö võtab, igasugune soojustamine näiteks).

Nendel valimistel valiti suhtumist. Ning keegi ei taha ennast esindama inimest, kes peab teda lolliks ja laisaks. 53,5% Tallinna häältest - enam kui pool - läksid just sellele parteile, kes ei tegelenud eelkõige selle demonstreerimisega, kuidas nemad on kõrgemat sorti inimesed. Nendel valimistel näidati, et "antikommunistlik propaganda" ei tööta - peamine reklaam, mis mittekeskerakondlastelt tuli oli suure karvase karuga hirmutamine. Muide, linnas, kus on nii 40% venekeelseid inimesi, on ilmne, et nende tahe peegeldub linnavalitsuse moodustamises. Väga hea, et peegeldub, vastasel korral oleks väga suur tükk linnast, mille soovid üldse kuhugi ei jõua ja see loob ebastabiilsust (kuigi, etterutates järgmiste päevade postituse juurde, ma arvan, et Tallinna omavalitsus peaks olema kahetasandiline, tema suuruse pärast).

Elektoraat ei ole hulluks läinud, ka Eestis mitte. Elektoraat vilistab lihtsalt armutult välja seesugused tegelased, kes arvavad, et neid peaks toetama lihtsalt nende suurepäraste isikute pärast (või sellepärast, kes nad ei ole). Võim on siiski rahva enamuse käes, selle ignoreerimine maksab valusalt kätte.

Ma loodan, et nüüd mõnele tuleb meelde see, mida tähendab demokraatlik ühiskonnakord.

| | Permalink sellele postile

Mõnikord tuleb fašistidele ütelda ¡No pasarán! Mõnikord tuleb kapitalistidele ütelda, et lõpetagu minu tervise arvelt rikastumine ja toidu nime all sita pakkumine. Mõnikord tuleb kaaslastele ütelda, et vaadake, sellele inimesele me kehtestame sissesõidukeelu, sest peale füüsilise ründe keerab just tema naaberriigi poliitikuid meie vastu üles ja me ei kavatse seda taluda.

Kuid seda tuleb ütelda viisil, et fašistid ei ütleks "kallis sõber, ära tee nalja" vaid tõmbaks hirmunult saba jalge vahele. Kapitalistile tuleb koos selle lausega kehtestada piirangud ja reeglid, vajadusel tema tehaseid okupeerides ja mitte tema ees järgmisel päeval vabandada, et "ma üldse teid ei mõelnud ja üldse on ajakirjanikud süüdi". Kaaslaste selgitusepalumise peale ei tule tormata oma poliitikaid muutma vaid põhjuseid täpsemalt kirjeldada ning mitte osutada näpuga, et "nemad käskisid muuta". Muide, mõistlike põhjenduste korral kaaslased näitavad äkki solidaarsust üles.

Ma sain hiljuti kirja, kus kutsuti ühe klubi üritusele, kusjuures klubi nimi sisaldab väga konkreetset maailmavaadet defineerivat sõna - ja ma olin peaaegu valmis kruusi vastu seina viskama, lugedes "me nimetame end ***-klubi, ent selle all ei tuleks kindlasti mõista väga kitsast ideoloogiat, pigem esindame väga erinevaid maailmavaateid". Ma ei taha väga erinevaid maailmavaateid ühest klubis, ma tahan seda, mis seal nimes kirjas on! Ka siis, kui ma ise seda ei poolda, ma ootaksin, et nemad pooldavad, et siis nendega rääkida sellest, millist maailma nemad tahaksid näha.

Ühiskonnast saab asja siis, kui ühiskonda kuuluvatel inimestel on mingi soov seda kuhugi suunas muuta. Iga poliitilise avaldusega kaasneb paratamatult konflikt, muidu ei olekski poliitikat. Popular front on hea ja tore küll, kuid funktsionaalne on see siis, kui revolutsiooni teha, sest revolutsioon peab haarama masse, enamikku, kõiki neid, kes enam ei saa vana moodi elada. Ja isegi sellel on alati oma vastased.

Poliitiline konflikt tuleb põhjalikult läbi närida, et mingi lahendus võimalik oleks - ning seesugused kindlad radikaalsed avaldused on põhjendatud siis, kui esitaja kavatseb küsimuse algusest lõpuni lahti lammutada ja omab konkreetset visiooni asjade taas kokku panekuks. Sest läbirääkimised saavad toimuda ainult poolte vahel, kellel on mingid arvamused ja konkreetsed arvamused. Toimivaid kokkuleppeid saab teha siis, kui on agendad, milles kokku leppida ning kui on teada need punktid, milles tagasi ei astuta. Nende punktide teadvustamiseks ongi olulised radikaalsed teguviisid, nagu enda puu külge aheldamine, kingaga vastu kõnepulti löömine, slängisõnade kasutamine viisakas seltskonnas ja kõik muu seesugune. Vajadusel relvade haaramine, sest Hitleriga läbi rääkida ei saa.

Ma ei soovi raisata aega seltskonna peale, kes ise ka ei julge tunnistada, et neil mingisugune ideoloogia on ja arvamused maailma kohta. Minister, kes oma otsuse tagamaid salastab ega julge ei välispartneritele ega oma rahvale selgitusi anda, peaks tagasi astuma ja poliitilisest elust seni kõrvale hoidma, kuni tal arvamused tekivad. Väga tore, kui keegi sellele moonutatud fridmanistlikule korrale lõpuks ometi usutavalt "te ei pääse läbi" hõikaks. Kuid ma usuksin seda hõiget siis, kui mulle näidataks konkreetset ja läbitöötatud alternatiivprogrammi, seda mis näitab, et nüüd teeme kannapöörde, sest selles suunas edasi on ainult kuristik.

Ma arvan, et ainus võimalus seda riiki, mida Eestiks kutsutakse, paratamatust hääbumisest päästa on see, kui igaüks tuletab meelde selle probleemi, mis teda kõige rohkem närib, ning siis selle eest emotsionaalselt kuid läbimõeldult võitleb - mitte omaenese radikaalsusest ära ehmudes ja parteidistsipliini, kurja meedia või hirmuäratava Brüsseli selja taha pugedes.

Kas Eestis keelustatakse transrasvu sisaldavate toiduainete müük? Miks Markovile ja Jakemenkole sissesõidukeeld kehtestati ja kas need põhjused on ikka veel kehtivad? Kunas legaliseeritakse samasooliste abielud, eutanaasia ning isikuvabadus muutub väärtuseks? Tuleb sotsialism või ei tule?

| | Permalink sellele postile

Ma saan juba kurjaks. Mitte selle pärast, et Eesti ajakirjandus on otsustanud välisministrit peaministri kohale toetada vaid sellepärast, et ta teeb seda nii läbipaistvalt ning vilistab samal ajal oma kohustustele avalikkusele infot anda.

Sissesõidukeelud Markovile ja Jakemenkole määrati Välisministeeriumi taotluse alusel. See on Välisministeeriumi töölõik. See on nende ülesanne jälgida, kas sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni riikidesse on õigustatud ning samuti nende õigustuste äralangemist. Kui välisminister kinnitab, et põhjuseid sissesõidukeeluks ei ole, siis on isegi ajutuselt siseministri kohuseid täitval ministril täiesti mõistuspärane see taotlus rahuldada.

Jakemenko osas on vähemalt põhjendused teada - Našide poolt Eesti saatkonna ründamine, EL saatkonna ründamine konkreetne diplomaatiline väärsamm. Aee oli ka arvatavasti-loodetavasti alus, miks Lang toda taotlust ei rahuldanud, tegemist oli täpselt selle sündmusega, mis pronkssõduri eemaldamisele järgnenud rahutuste osas meie EL kaaslaste jäise vaikimise murdis ja Eestit pooldavad avaldused kaasa tõi. Kui välisminister tõesti survet avaldas, et tema sellest nimekirjast välja võtta, siis ma ootan küll mingit väga konkreetset poliitilist põhjendust (noh, võib ju ka olla. kellelegi puru silma ajamiseks, näiteks).

Markovi asjus on situatsioon aga ka reaalselt segane. Palun, härra välisminister, millisel alusel see sissesõidukeeld kehtestati, täpselt. Kuidas need alused on nüüd ära langenud?

Vabalt võib olla, et neid aluseid enam ei ole või kahtlused ei osutunud tõenditega kinnitatuks. Tsiviliseeritud riigis tõepoolest ei saa kõhutunde ajel liikumist takistada, siis kui inimese vastu ei ole otseseid tõendeid.

Kuid ma tahan, et välisminister vastaks neile kahele väga lihtsale küsimusele. Ma tahaksin, et mõni ajakirjanik need kolm väga lihtsat küsimust talle esitaks.

Muide, kui umbusaldust avaldada, siis siiski sellele, kelle vastutusalasse antud probleem kuulub.

| | Permalink sellele postile