Jüri Adams suutis konverentsi „Erinevus rikastab“ väitlust kommenteerides oma üheainsa sõnavõtuga panna Eesti üle nii uhkust kui piinlikust tundma.
Ta kõneles sellest, kuidas ja miks otsustati Eesti teise vabariigi alguses loobuda surmanuhtlusest. Paragrahv seadusesse kirjutati – ilmselt nõukogude aja seadustike ümberkirjutamise käigus, sest tegelikult oli ju kiire – kuid reaalsuses ei leidunud mitte ühtegi organit, mis oleks olnud nõus selle teostamist enda kanda võtma. Reaalselt inimest maha laskma või elektritooli külge kinnitama. Vaikiv protest poliitikutele – kirjutage kui tahate, meie sellise ebainimlikkusega kaasa ei lähe, seda politsei poolt, sõjaväe poolt, ... Paragrahv jäi, kellelegi seda kunagi ei rakendatud ning seoses Euroopa Liitu astumisega kõrvaldati see ka paberilt.
Itaalias antakse erilise sõjalise või tsiviilvapruse eest kuldmedaleid. Kui see oleks Eestis võimalik, siis neile keeldujatele annaksin mina ka kuldmedali. Tsiviilvapruse eest. Inimlike väärtuste eest. Mul on uhke seda lugu rääkida, mul on uhke niisugust käitumist eeskujuks seada. Niisuguste inimeste hulka ma tahan kuuluda.
Piinlikust pani mind tundma muidugi Adamsi kaitstud leninistlik printsiip sellest, kuidas partei peab rahvast juhtima, olema avangard, võtma vastu paremaid otsuseid kui rahvas (oma rumaluses ja ignorantsis?) suudaks. Kahjuks ei ole Adams selle vaate ainus esindaja vaid tekst „parteid peavad langetama ebapopulaarseid otsuseid“ või „parteid peavad suutma rahvast juhtida“ retoorikat on praeguse Eesti avalikus ruumis õõvastamapanevalt palju. Seesama poliitikute käitumine surmanuhtluse puhul, ignorants ühiskondlike väärtuste osas ja surmanuhtluse paberile surumine, sest nende arvates oli nii tarvis. See, et Eestis on jätkuvalt poliitiline klass, kes ei mõista, et rahvas on nende ülemus ja tööandja ning arvab, et rahva arvamusele võib vilistada ja see, et sedalaadi klassi ikka veel tagasi valitakse, tekitab minus piinlikkust ja kurbust. Niisuguste inimestega ma ennast kuidagi ei identifitseeri.
Kuidas panna inimesi Eestisse pöörduma, neid, kes on kuskil mujal leidnud parema töö- ja kodukoha? Kuidas muuta Eestit kohaks, kust teised võiksid leida paremat töö- ja elukohta? Ma arvan, et mida rohkem valida inimlikke väärtusi, mida rohkem valida teed, et „me ehitame ühiskonda, kus iga liige on vajalik ja igal liikmel on teatud õigused ja võimalused tagatud“, mida rohkem püüda seesuguse ühiskondliku korralduse poole, mida teised riigid tahavad kopeerida...
Sest väärtused, moraal, inimõigused, riik, see kõik on kokkulepe. Valik. Miski ei eksisteeri iseensest ja omaenda eesmärgi nimel. See on meie valik, kas me tahame elada hirmus ja valus, vastikut, jõhkrat ja lühikest elu, kui laenata sõnu Hobbesilt – isegi siis kui mõnel veab ja tal on parem -, või otsida seesugust toimimist, et eneseteostus, elu ilma kartuseta, oleks kättesaadav kõigile. Valida solidaarsus. Tõtata üksteisele appi ilma kutsumata, tõtata probleeme lahendama, sest need vajavad lahendamist, mitte oodata, et keegi kuskilt käsib, et partei võtaks avangardi rolli. Anda kaaslasele käsi, sest ta on kaaslane. Sõltumata nahavärvist või emakeelest või sellest, kellega ta koos voodisse läheb. Ja seista karmilt vastu neile, kes seesuguseid väärtusi lammutada püüavad, sest see lammutamine viiks tagasi sinna porimülka poole, millest lahkumiseks niisugused valikud välja on mõeldud.
Ja sellesse kuuluvad ka need soovitused, et "õpetada vähemustele ja immigrantidele tasuta eesti keelt", jagada infot selles keeles, mida mingis piirkonnas räägitakse, tagada igaühele nii hea haridus, kui tema võimed lubavad, toetada pigem arstiabi Eestis kui Iraagi okupeerimist ning kõik need muud praktilised küsimused... Need ei tule suvalistest ettekirjutustest vaid sellestsamast püüdest olla inimene, olla parem, ehitada tulevikku, mis oleks sõbralikum, rahumeelsem ja kindlam kui olevik.
Ma arvan, et siis hakkaksid ka kõik Eestist kirjutama selliseid kirju, et „tulge siia elama, siin on lahked, sõbralikud ja avatud inimesed“.
Anders Härm kirjutab Eesti Päevalehes, kuidas Vennaskond toitis nii vasakpoolsete kui parempoolsete vabaduseiha, nii vabadust globaalse kapitali haardest kui kapitalistliku motokauboi vabadust ühiskondlikest piirangutest. Ja lisab - "me ise ei pidanudki enam seda uskuma, piisas, et Trubetsky uskus meie eest."
Täpselt. Ja sellepärast ongi Trubetsky Keskerakonda astumine absoluutselt punk tegu - "mõtelge ise, raisad." Niipea kui ühiskonnas tekivad "valveanarhistid", siis sellega on tegelikult anarhistlik protest või üksikisiku soov vabaduse järgi kenasti kasti kinni pandud. Vennaskond esineb, kuulajad vaatavad imetlevate nägudega, huilgavad "musta lipu valguses" ja siis lähevad armsasti oma roosade lillede ja kuldäärtega teetasside - okei, tegelikult disainerveiniklaaside ja keskpärase kvaliteediga liiga magusa veini - juurde tagasi, sellesse väikekodanlikku maailma, kust hommikul jõuaks kella üheksaks kontorisse ja lõunapausil panka laenuavaldust kirjutama. Sest Trubetsky ju kuskil võitleb! Protest on justkui tehtud ja indulgents saadud. Ja üldse ei pea mõtlema.
Just seesuguste inimeste maailma lõi Trubetsky Keskerakonda astumine mõra, täpselt sama efekt nagu kunagi ammu nondes tehastes, kus Hruštšovi stalinismi paljastavat kõnet ette loeti, hakkasid nii mõnedki inimesed nutma: kuidas ta meie isakese kohta nii...
Kuni inimene ise vabadust ei taha, vabadust mõelda, vabadust oma asju korraldada vastavalt oma äranägemisele, ega seni seda talle keegi tuua ei saa. Võib-olla mõjuvad Trubetsky laulud äkki nüüd hoopis rohkem, sest nüüd on inimene kohustatud mõtlema neid kuulates, et misasja see vabadus siis ikka tähendab ja mida mina teen selleks, et vaba olla. Ikooni ju enam kummardada ei saa, sest kuidas sa keskerakondlast ikka kummardad. Mis siis, et kaheksakümnendate lõpus kõik tegevused katkestasid, et Savisaare esinemisi kuulata, praegu saab ju ütelda, et "mind juba siis tegi valvsaks..." Võib-olla on lihtsalt kuskil väga sügaval ikkagi häbi, et keegi tookord sinu eest võitles? Võitles ja kavatseb kättevõidetut nüüd kasutada - aga paraku juba enda huvides? Võidelda luban küll, aga tulemist osa saada ei luba, sest tulem on minu?
Kõrvalepõikena, ma arvan, et kui Savisaar loobuks poliitikast või astuks KE-st välja - tehke nüüd ise edasi, ma olen siin juba küllalt võimelnud - siis see annaks Eesti poliitikale väga huvitavaid pöördeid.
See eelnev muidugi ei tähenda, et massiliikumistel ei saaks või ei võiks olla liidreid, et ei saaks või ei võiks olla popmuusikuid, kes leiavad rahva südamest - või mingi ühiskondliku klassi südamest - need tunded, mis väljendust vajavad ning need siis poeesiana välja ütlevad. Saab - aga seni, kuni on olemas see "mass", kes tunneb, mõtleb, igatseb ja tegutseb, mass, mis on eraldiseisvate indiviidide hulk, omaenda vabaduse vajadusega. Niipea, kui liider hakkab neid tundeid ise looma, kui oodatakse, et keegi toob revolutsiooni kandikul kätte, siis ollaksegi juba kaotanud. Kommertsialiseeritud, subgrupistatud, loomaaeda vaatamiseks välja pandud, kaubaks muudetud. Siis ei ole squat, siis on Hansapanga noortekaardi reklaam.
Ise pead ka revolutsiooni tegema, seltsimees Härm.
Kui Marina teab, et ma ei ole ühel oma lugematutest reisidest, siis hoiab ta mulle alati hommikusöögisaiakese. Ilma lisanditeta sarvesaia - dolce vuota -, selle mis kõige kiiremini letilt kaob (minu lemmiku juba seetõttu, et seda šokolaadi- või marmelaadikogust, mis vastavates saiades on, ma kuidagi ära tarbida ei suuda). "Ciao, bellissima", hüüab Marina, kui ma baari sisenen. Või "mia cara". Või midagi muud seesugust. Igaühele, kes siseneb, jätkub tal naeratust ja energiat ja õigeid sõnu - kuigi sündinud Venetos, on aastakümned Bolognas sellest naisest teinud ehtsa "donna emiliana", kelle lahkus kogu meie väljaku rahva - nii need, kes seal elavad, kui need kes töötavad, just tema juurde baari toobki. Kelle kohvile, kelle hommikuse prosecco järele. Uudistevahetamisest ja teineteisenarritamisest kõnelemata. Ja muide, meie, põhikliendid, maksame siin natukene vähem kui teised, sest meile hinnatõusud ei kehti.
Rutiinselt viib mu hommikune teekond mööda ka ajaleheputkast, €1.20 pihus - ja ajalehetüdrukul on "Il Fatto" juba ette kätte võetud – välja arvatud esmaspäeviti, mil see ajakirjanike endi poolt omatud teravakeeleline ajaleht ei ilmu. Esmaspäeviti sirutab Lucia enne, kui ma midagi ütelda jõuan, välja "La Stampa".
Pank, kus kassapidaja parajasti läbib kahte ruumi - kahte ruumi tema jaoks, minu jaoks on see üks koridor, lettidega, ja hõikame igas ruumis lõbusalt uuesti "buongiorno". Ta kinnitab, et ei saa ju unustada tütarlast, kes tuli panka ja ütles, et ta elab Bolognas, raha saab Tallinnast ning jooksevkonto on hoopiski Parma filiaalis. Pidin kunagi, kui ma tavalisest pisut suuremas koguses sularaha panka panin täitma dokumendi, mis raha päritolu näitaks. Itaalia rahapesuvastased seadused.
Ma armastan neid igahommikusi rutiinseid tiire, need oleks justkui sõprade ülevaatamised, see kõik annab kuuluvustunde, see on minu Bologna ja mina olen tema oma.
Kõnnin mööda Strada Maggioret, seekord pilk katuseäärte küljes kinni: omaette näitus seinamaalingutest ja -skulptuuridest, mida paraku väga tihti unustatakse tähele panna. Osaliselt Bolognale gootililkku õhkkonda andvate lõpmatute kaaristute tõttu, mille all harjub kergesti mõttega, et lagi ongi seal, kus kaared kokku saavad - ja ka need laed on tihti põnevaks vaatepildiks. Osaliselt hajub see tähelepanu aga palju proosalisemal põhjusel, Bolognas on väga palju koeri ja kahjuks liiga palju vastutustundetuid koeraomanikke - neile, kellele kaaristud ei anna tunnet, nagu oleksid veel kodukoridoris ja kelle kivist mosaiikpõrandad ükskõikseks jätavad, seega tuleb vaadata, kuhu sa astud.
"Ehh, Italia 1" sõnab mööduv mees. Telefoni, ja jätkab intensiivselt žestikuleerides. Just nimelt, Italia 1. Slogan eratelekanalilt, loomulikult peaminister Berlusconile kuuluvalt, mis aastaid tagasi palus endale saata amatöörvideoid sellest, kuidas inimesed teevad midagi jaburat ja siis hüüavad "Italia uno!!!" Rai 3 satiirisaade, vist Avanzi, vastas sellele paroodiaga, kus inimestega juhtus midagi ebameeldivat ja nad ütlesid "Italia 1": näiteks kui avastasid, et keegi oli nende rahakotiga plehku pannud või siis, justnimelt, olid libastunud koera ekskrementidel. Ma armastan seesuguseid fraase, neid sõnu-mittesõnu, mis tähttäheliselt on mõttetused või ebaselgused, kuid tavavestluse igapäevased osad. Viited sellele, et keel on rohkem kui grammatika ja sõnavara, et keel on rohkem kui suvaline märgijada.
Ma rõõmustan tolle kohtumise üle ka veel siis, kui ületan meie Palazzo d'Accursios, linnavalitsuse hoones, asuva kommunaalraamatukogu aatriumi klaasist põrandat. Klaasist seepärast, et oleks näha Bologna eelajalugu: villanova kultuuri 8. sajandist e. Kr, etruskite ehitisi 6. sajandil e. Kr, kes seda linna Velznaks kutsusid: sõna tähendus ei ole täpselt teada, nagu enamiku etruskite kõnepruugiga, aga pakutakse, et see tähendas "fertiilset maad". Roomlased latiniseeritult ütlesid tolle sõna kohta Felsina, kuid 2. sajandil e. Kr linna enda kätte võttes nimetasid paiga sootuks Bononiaks, millest siis tänapäevane Bologna. Ja ka see Bononia-aeg paistab klaasi alt välja.
Lõunaks sean sammud muidugi kodu poole, ehkki raamatukogu on lahti orario continuato - kogu päeva - ja seal saab baarist paninosid haarata, kuid nii hoian ma end rohkem selle maa rütmis, mis armastab hinge tõmmata. Mul ei ole nii kiire. On suvi ning ma söön kergelt, ei mingeid tortellini, ei mingit tagliatelle al ragù (ei, vaadake "spaghetti bolognese" mõtlesid välja taanlased, siin sellist asja ei ole olemas. Pealegi, spaghetti ei ole mingi eriline Bologna toit, siin tehakse lintmakarone tagliatellet ja hakklihakastet kutsutakse raguu ning see tahab valmistamisel õige kaua kuumal pannil podiseda. Minu lõuna sel suvepäeval on salat, supp ja puuviljad: Insalata cacio e pere(salat juustust, rucolast, pirnist, õli-balsamico-mee kastmega), Pappa al Pomodoro (tomatisupp) ja kirsid, aprikoosid ning pähklid. Itaalia suves süüakse liha harva, sedagi peamiselt singi kujul, lihtsalt liiga kuum on, ei ole vaja organismile lisakoormust.
Liigutan natukene aega varbaid ning tiksub tund, mil tuleb minna jalgpalli vaatama: Itaalia – Slovakkia, see viimane lootus, et MM-l seni kahvatult esinenud meeskond oma jalad üles leiab. Või siis pigem pea, sest nad seni on hakkama saanud küll palli vastase väravani toimetamisega, aga pealelööki ei ole kuskil. Mõtlen, et lähen Piazza Verdile - kõigi üliõpilaste lemmikplatsile kommunaalteatri ees, mida Rai armastab alati demonstreerida kui vasakpoolsusest juttu on - Scuderiasse, kuid olen tsipa hilinemas. Läbi akna paistab, et mu kodubaari on siginenud Itaalia lipuga laud ja sellele telekas ning kaugemale ma ei jõuagi.
Kui tavaliselt on itaallased oma lipuga suhteliselt konservatiivsed, siis MM-i ajal lehvivad need igal pool. Muide, kunagi oli see nii ka 25. aprillil, Itaalia vabastamise päeval, kuid miks see muutunud on, sellest üks teine kord. Istume hakatuseks kahekesi, mina ja üks vanamees. Itaalia mängijad laulavad usinalt hümni kaasa, suure häälega. See tundub halva endena, parem kui nende energia läheks mängu ja mitte laulu: ja, etterutates, nii oligi, mäng osutub kaheksakümneks minutiks kannatuseks (10 viimast minutit suudetakse siiski jalgpalli näidata, aga see on liiga hilja).
Peaaegu kannatuseks. Sest jalgpallil on üks hoopis teine nägu veel. Tasapisi baar täitub inimestega, nendega, kes peavad meie väljakul poode, Hera töölistega, kõigiga, kes ei taha või ei saa seda mängu kodus vaadata. Muide, ma jään ainsaks naiseks (õhtuses vahetuses on tööl hoopis Maurizio). Võib-olla ei ole naistel tavaks baaris jalgpalli vaadata, ma juhtun tihti olema ainus õrnema soo esindaja (kuigi staadionil on alati naisi ka). Aga noh, see on miski, mida ma plaanin siin maal muuta. Kõik toolid on hõivatud, mõned seisavad püstigi ning niimoodi koos olles muutub ka kannatus natukene nauditavaks. Me räägime omavahel, kõik, nagu oleksime kauased sõbrad. Ja siis on see värav, see, mis viib 2:2 viiki, hüppame nagu nõelatult püsti, karjume, kallistame, laulame, unustamatult õnnelik hetk. Ja siis jõuab meie teadvusse kohtuniku vile. Fuorigioco. Suluseis. See värav ei loe. Aga toda ühist jagatud rõõmu sekund tagasi kohtuniku vile ei saa meilt enam võtta. Meie ühtekuuluvustunne ei olnud mängust väljas, fuori gioco, see oligi see mäng, see ongi see, miks jalgpalli vaadata. Pärast jääme veel korraks tänavale kõnelema. Nüüd kui Itaalia on väljas, kelle poolt olla? Ghana? Portugal? Hispaania? Kuum on, kuid kaaristud püüavad kinni selle kõige otsesema, jättes alles aeglase, mugava soojuse, selle, mida kiirgavad seinad. Hakkame minema, igaüks eri suunas, seisatame ja räägime uuesti läbi kõik selle, mis üteldud sai, uute detailidega, mängijatest, Lippist, meeskondadest, sellest, et Eestis on üks meeskond nagu Siena ja ülejäänud hullemad....
Õhtul kell 22, algab linna peaväljakul suvine filmifestival - õigemini küll kaks festivali, mis üksteisele vahetult järgnevad ja mis tähendavad juuni keskpaigast kuni juuli lõpuni ühte tasuta seanssi Piazza Maggiorel, kuhu on selleks puhuks ehitatud hiigelekraan ja väljak on täis toole. Pühapäevased vanamehed, kes on harjunud keset platsi žestikuleerides arutlema, kuidas tegelik Itaalia on kommunistlik, teevad seda nüüd istudes, sõnavõtja kargab püsti, justkui koosolek. Ma lähen õhtul kohale piisavalt vara, olen varasemast õppust saanud, et täpselt minnes võib juhtuda, et pead maas istuma. Filmivalik on siin alati põnev, alati ekskursioon läbi ajaloo, nii neid ülikuulsaid, mida igaüks on näinud, aga vaatab veel ja veel, kui ka uusi leide tolmunud rullide vahelt. Eelmine aasta vaatasime Chaplini, keda saatis elav orkester. Terve orkester. Just nii tulebki Chaplinit vaadata. Tähtede all.
Enne tänast filmi mul on hetk aega, et läbi hüpata kohvikust, Roma on tolle nimi. Baarimehed on seal alati ülikonnas ning üliviisakad, nende keelekasutus kuuluks justkui mingisse teise aega. Alati kummardused, alati "palun, preili" ühe spetsiaalse hääletooniga, mis indikeerib lugupidamist enam kui sõnad. Naasen platsile ja istun, ootamaks filmi sellest, mida Itaalias tähistatakse sõnapaariga "strage di Ustica", Itavia lennukist, mis väljus pea 30 aastat tagasi, 27. juulil 1980 Bolognast ja pidi jõudma Palermosse, kuid kadus väikesaare Ustica kohal radaritelt. Praeguseks on küll selge, et lennuk ei kukkunud ise, et arvatavasti tabas teda õhk-õhk tüüpi rakett, kuid kes selle välja saatis ja miks, on ikka teadmata. Filmi sellest, kuidas riik kuritarvitab omapoolset osa ühiskondlikust lepingust ning ei kasuta jõumonopoli mitte rahva kaitseks vaid rahvast kahjustades.
Õhtu algab imelise sõnavõtuga naiselt, kes esindab tolles õnnetuses kannatanute organisatsiooni. Siis kõneleb ajakirjanik, kelle reaalsete tegutsemiste põhjal film on tehtud, Andrea Purgatori. Mees, kes võitles õhuväe vaikimisega, kes võitles poliitikute külmade nägudega, kes võitles ka omaenda toimetusega "miks sa pead seda uurima", kõige sellega, mida tähistab filmi nimi "Il muro di gomma". Kummist müür. Kust igasugune küsimus tagasi põrkab, ilma struktuuri muutmata. Purgatori ütleb: "Mulle meeldiks, kui ma oleksin tõesti niisugune inimene nagu seal filmis, alati külma peaga. Aga mina olen ju palju tulisem, ma ei suuda jääda nii rahulikuks nende ebameeldivate, vastikute inimeste ees, kes peidavad tõde, kes loovad ebaõiglust". Ta ütleb: "see on film, ta kasutab filmi vahendeid, ta kasutab vihjeid rohkem kui tõendeid, vaadake seda kui filmi." Hetk vaikust, Purgatori vaatab meid, et olla kindel, et sõnad jõudsid kohale ning lisab "aga see on tõestisündinud lugu". Filmi režissöör Marco Risi kõneleb, et filmi salvestamise ajal oli Ustica katastroofi kümnes aastapäev. "Mulle tundus uskumatu, et kümne aastaga, nii pika ajaga, ei ole ikka veel leitud tõtt toimunu kohta. Skandaalne. Kõige mõrkjam on aga see, et täna me hakkame taas seda vaatama, ja täna on möödunud 30 aastat ja me ikka veel ei tea nimesid. Me ikka veel ei tea tõde. Pärast 30 aastat".
Film algab ja kohe saab selgeks, et tegemist on meistriteosega. Stseenidest Palermo lennujaamas ja sellest, kuidas järgnevaid tiitreid saadab hääl, mis loeb üles kõik hukkunute nimed. Kõik 81. See on film, mis paneb nutma. Mis paneb mõtlema. Mis paneb vihastama, selle vihaga, millest kõneles Pasolini. Film, mis aitab jääda inimeseks, leida moraali enese sees. "Meie oleme erinevad", nagu ütles Berlinguer. See film näitab nii selgelt suurt humaansust, mille poolest see poolsaar alati rikas on olnud, Angiolieri humaansust, Beccaria humaansust, Gramsci humaansust, kõigi nende, keda ma ei saa siin nimetada, muidu ei lõppeks see kirjatükk iialgi. Ja näitab armutult ka seda teist Itaaliat, seda, kes on tugev nõrkadega ja nõrk tugevatega ja seda, mida järgnevatel õhtutel näeb Piazza Maggiorel detailselt teistes suurfilmides, nagu Luigi Visconti poolt ekraniseeritud "Il Gattopardo" või Fellini "La Dolce Vita"...
"Il Muro di Gomma"-s on aga ka midagi üliväga kaheksakümndendatelikku. Ma tunnen ära kõik nood oma sõbrad, kes just noil aastal iseseisvaks kujunesid, ma tunnen ära selle, mida ma Rai Storialt näinud olen. Käitumisviisid. Rongid. Fraasid. Kaheksakümnendad ei olnud ainult Craxi korruptsioon, tunne, et seitsmekümnedate võitlused on lootusetult kaotatud ja teha pole midagi, eemaletõmbumine avalikest asjadest, kaheksakümnendatel oli ka lootust. Oli näiteks ajakirjandus, uuriv ajakirjandus, mis ei leppinud ainult magistraatide-politsei või muude sekundaarsete allikatega, vaid asjade tuumikusse tungiv originaalandmetega töötav ajakirjandus. Peavoolu oma. Ma arvan, et just sellest kasvas välja Mani Pulite, just niisuguse ajakirjanduse olemasolu andis ka moraalset jõudu magistraatidele, just seesugune koostöö viis hetkeni, mil korrumpeerunud olidki vanglas või eeluurimise all. Mis siis, et see tähendas peaaegu kolmveerandi parlamendist uurimise all olekut.
See õhkkonna taju on veel miski, mis kinnitab esmast tunnet "see on suur film", film, mis suudab tabada rohkem kui head lugu ja huvitavat karakterit, mis suudab näidata ühte ajaloolist perioodi oma terviklikkuses, selle lõhna, mis annab inimestele, kes tol ajal olid noored tunde, nagu oleksid nad koju naasnud.
Ma pöördun tagasi läbi õhtu, kus ikka veel on tunda päeva soojust. Olen vaikivalt rahul. Ka meie ei kaota oma võitlusi, siin uuel sajandil, sootuks erinevaid võitlusi, muutunud vastase ja veel enam muutunud kaaslastega, kuid ikka sama eesmärgiga. Õigluse eest. Ma tean, et me ei kaota, niisuguste inimestega, nagu siin minu ümber. Nendega tänavalt ja baarist ja pangast - isegi pangast - ja ka nende kõigiga Piazza Maggiorelt, kes vilistasid ja hüüdsid buuu! kui tiitritest ilmnes, et "Silvio Berlusconi Communications" oli selle 1990. aasta filmi kaastootjaks olnud.
Ma lähen koju ja olen õnnelik. Puhastatud. Rahulik. Kindel. Oma kohal, ikka ja alati. Ora e sempre.
Ja veel kindlam olen ma tolles õiglasema tuleviku usus - ja samamoodi, pestud hinge tundega - pea poolteist kuud hiljem, pärast filmiõhtute viimast filmi, ühest teistest katastroofist Marzabottos palju rohkem aega tagasi, seda Bologna dialektis filmi, mis näitab nii selgelt, miks siinkandis kinnitatakse, et sõda elati üle ka tänu Emilia naiste tugevusele, grazie a donne emiliane...
-- Kirjutatud MItaalia kampaania raames, lingile logimiseks pead omama FB profiili
