Vägivald – kas ühiskonna paratamatu kaasnähe

itaallaste onupojapoliitika
ehitaja
rooma impeerium

stalin/garibaldi
mälestustemaalaul
Fantozzi

brokkoli kasvatamine
vay de Vaja
tiibet hiina

Litsid
kanad
e-valimised

Keyword poetry mõtles välja Jaanus Adamson, kes ise kirjeldab seda nii: Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.

Vaata ka Punase Hanrahani juurde.


| Permalink sellele postile

Kui mina oleksin Kreenholmi tööline, siis ma otsiksin oma kaaslased kokku ja okupeeriks selle vabriku ning jätkaks seal tootmist ja kõike muud juurdekäivat. Sellesama Kreenholmi, mis on Eesti kodanikuaktiivsuse üks hälle, Kreenholmi, mille töölised 1872. aastal Vene Impeeriumigi mõõtmetes tähelepanuväärse streigi korraldasid. Kreenholmi, mille tulevik on olla järjekordne kinnisvaraarendusprojekt (kellele küll?).

Kui ma oleksin ametiühingutegelane, siis ma organiseeriksin annetuste kogumise koondatud Kreenholmi töölistele, millestki peavad ju nemad ka elama. Sama hoobiga saaks parandada ametiühingute nähtavust ja kaalu ühiskonnas.

Kui ma oleksin Harry Taliga, siis ma ei ütleks, et "hea oleks, kui ettevõte saaks uue omaniku" vaid nõuaks, et Eesti riik ostaks ära Kreenholmi ja taastaks tootmise või siis leiaks mingisuguse muu viisi, kuidas tagada, et see kunagine Euroopa suurim tekstiilivabrik, mis on vanem kui Eesti riik üldse, jääks püsima. Tekstiilivabrik, mille toodang sai 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel Grand Prix'...

Kreenholmi pankrotistumise probleem ei ole mitte selles, et Eestis ei oleks ruumi kolmele riide- ja kangatootjale (voodilinad maksavad nii hämmastavaid summasid, et siin on kindlasti veel konkurentsiruumi :) Kreenholmil on natukene sissetöötatud turgu ka). Küsimus on selles, et senised omanikud kasutasid odavtööjõu strateegiat ning madalakvaliteedilisele kaubale orienteerumist - aga muidugi, loetud arvuks kuudeks ettenähtud t-särkide tootmises ning odava tööjõu osas Eesti Hiinaga ei võistle. Kreenholmil on aga olemas pikk kogemus (ja töötajad, kes mitu põlve on seal töötanud) ka kestvamate asjade loomisel. See on asutus, mille soovi ja teatud kapitali olemasolu puhul võiks kujundada korralikuks riidetootjaks. Siis, kui soov on toota, mida luua, midagi, mis võiks olla inimestele vajalik ning meeldiv ning seda võimalikult hästi.

Kreenholm on üks osa Eesti ajaloost, Eesti rahvuslikust - avalikust, kui soovite - rikkusest. Kultuurist, mille säilimist põhiseaduse preambula nii lennukas-romantiliselt nõuab. Kus on Eesti stimuleerimispaketid? Valdkondadesse, kus meil on kogemust ja võimekust, vabanemaks ka "odava tööjõu" majandusstrateegiast? Kreenholmi puhul ka regiooni, mis vajaks väga tugevalt tunnet riigi kohalolust, sellest, et ei ole üksi ükski maakond?

Trend unustada, et tegelikult päris ilma tootmiseta ei saa majandusest rääkida, pole muidugi Eestile unikaalne (nii nagu Kreenholm ei ole Eesti ainus häviv tootmisettevõte). Koos poliitiliste naftakriisidega ja tehnoloogiliste muudatustega leidis neoliberism lihtsalt toetuse, see mugav ideoloogia majanduspoliitilise neutraalsusega. Majanduslikust aspektist nõudlusepoolega tegelemisest keeldumine ja ainult inflatsioonile ja laenudele suundumine oli ka ilmselt ülereageering - poliitiliste valikute olulisuse unustamine. Aga kui enamik neid riike, kus seitsmekümnendate olusid tegelikult mäletatakse, on juba tükka aega tagasi vähemalt Keynesi sahtlist üles otsinud, siis Eestis ei ole isegi majanduspoliitilist arutelu näha. Huvitav, kas reaalse võimu kandjad on hakanud ise ka uskuma müüti, et mittemillestki saab midagi teha?

Või on asi selles, et Eesti praeguste poliitikute arvates on valitsemine seaduste kooskõlastamine valitud ettevõtjate soovide ja nõuetega...

| Permalink sellele postile