Autoritaarsed võimud on alati armastanud sümbolimaagiat ja Mussolini, mees, kes oleks pidanud olema jaamaülem, polnud nende hulgas erand. Nimelt kehtestas ta uue ajaarvamise: era Fascista, "fašistlik ajajärk". Kui kommunistide haudu tunneb Itaalia surnuaedadel ära teinekord selle järgi, et risti asemel on sirp ja vasar, siis tõsiusklike fašiste puhul on seal surma-aastapäev antud E.F järgi. Kui hästi Itaalia linnades ringi vaadata, siis kohtab ka ehitistel niisugusi kuupäevi, üks on näiteks via Ugo Bassi kindlustustemajal (fasci on märkidelt tavaliselt maha lihvitud, aga E.F numbrid on alles).

Majanduskriis tundub inimesed ikka hulluks ajavat. Või on Eesti lihtsalt mingi väljamõeldud riik mingist romaanist. No kuidas muidu tuleb Rahandusministeeriumi pressiteade (EAL-i listi), mille teine lause on: "Ametkonnad on rõõmustaval moel säilitanud 2005.-2006. aastal kogunenud teadmised." Üldjuhul vist siis elatakse nagu ühepäevaliblikad, kes eilset ei mäleta?

See viimane muidugi seletaks neid ajaloolis-poliitilisi sõnavõtte, mis mind on viimasel ajal pead vangutama pannud, see härra Rein Veidemanni huvitav arvamus, et ülemnõukogu deklaratsioon "Eesti NSV suveräänsusest" pani aluse Nõukogude impeeriumi lagunemisele (härra Mihhail Gorbatšovil ei olnud vist asjaga mingit pistmist?) ning härra Olari Taali poolirooniline nending, et kui saaks kindel olla, et Pinochet-tüüpi poliitik võimule saab, siis võiks demokraatia ohverdada küll. Natuke verine - aga see-eest missugune majandus!

Ah jaa, mismõttes usaldab parteisid 30% elanikest ja Riigikogu 51% elanikest? Kuulge, kes seal riigikogus on teie, kes te niimoodi usaldate, arvates?

pildil mussolini, mehe, kes pani rongid õigel ajal käima, hauakamber

| | Permalink sellele postile

Täna hommikul ma ärkasin üles selle peale, et päike paistis silma sisse. Korraks sirutasin ennast voodis, kuulasin vaikust hoovis ja kujutlesin seda kära, mis teisel pool maja, väljakul juba asiselt toimub. Mind ootab jälle ees päev, mis põnev ja ebatõenäoline nagu kirev muinasjutt!

Juba päris esimest korda Bolognat külastades sain ma aru, et just siin linnas ma tahangi elada. Esimestel päevadel, kui ma tõepoolest kohale olin kolinud, siis ma lihtsalt laulsin iga päev, sest tundus nii uskumatu, et ma siin elangi. Praegu ma iga päev ei laula, aga naeratan ja hüplen, lihtsalt selle pärast, et ma olen siin.

"Kas sa ostad need apelsinid söömiseks või apelsinimahla jaoks" küsib minult see turumüüja, kelle lett on täpselt minu ukse ees ja kellelt ma alati puu- ja juurvilja ostan. "Ah söömiseks, oota, ma valin sulle siis kõige ilusamad". Kui ma ostan seeni, siis ta uurib, kas mul ikka peterselli on kodus ning vahepeal me arutame ka koos teiste ostjatega, kuidas kastanijahust kooki tehakse.

Bolognas ei ole vaja vihmavarju, sest see on üleni täis erinevatest ajastutest pärit porticoid ja ma pean tunnistama, et sajandite tahm ja tuhk, mis paljudel neist küljes on, mõjub ainult positiivselt, sest ta tuletab meelde, et see linn on kogu aeg olemas olnud. Ülikoolilinnad on mingis mõttes alati noored – kuid see on teatud erisorti noorus. Noorus, mis tunneb rõõmu sellest, et nii palju on veel uusi teadmisi, mida omandada ja uusi mõtteid mida avastada. Sellest, et tulevikku on nii palju, et lõppu ei paista. Kuid see on ka noorus, mis täpselt teab, et ta seisab eelkäijate õlgadel – või siis varvastel – et paremini seda tulevikku näha. Suured ülikoolid – s.t linnaga võrreldes suured – muudavad seesuguseks nooremaks kõik linna inimesed, mitte ainult akadeemiaga seotud. Jah, just see fenomen on teatud kujul Tartus ka olemas, ehkki Tartu ülikool on noorukene ja linn muidu väiksem ka :) Eks tal on ka aega, kui ta Eesti Vabariigi hariduspoliitikate kätte ära ei kõnge.

Seda, et Bologna Itaalia hariduspoliitikate kätte kõngeks, seda ma ei usu, sest kui terve „pime keskaeg“ seda ülikooli ei kõngestanud, siis mingi Berlusconi koos käpiknukk (kaisunukk?) Gelminiga ei suuda midagi teha... Sest Bologna oma õpetamisviisi ja suhtumisega jätkab samamoodi nagu ta peaaegu tuhat aastat tagasi loodi, omades selget eesmärki õpetada inimesi oma uudishimu rahuldama ning uut uudishimu looma. Bologna nii 13. sajandist pärit hüüdnimed tulevad ju just sellest samast efektist: Bologna on haritud (dotta), sest temas on igavene nälg teadmiste järele ning see igavene nälg on ta teinud ka paksuks(grassa), ja see paksus väljendub Bologna heldes tervituses igaühele, südamlikkuses ja lugupidamises kõikvõimalike erinevuste vastu, süleldes sõbralikult nii neid, kes jäävad vaid korraks kui reisijad, kui ka neid, kes jäävad pikaks kui õpilased...

| | Permalink sellele postile

Istusime Kristeliga Rooma kesklinna osterias ja vaidlesime oma tulisel moel eesti keeles itaalia poliitika üle, arutledes näiteks, et kas Di Pietro toetamine on sama hea kui Stalini toetamine...

Vahepeal tabasid meid kõrvallauast teravad pilgud, mis läksid seda teravamaks siis, kui jutuajamise vahel söögisaalipoisiga itaalia keelt sai räägitud ja Kristeli mõnus Rooma keel ilmsiks tuli.

Lõpuks ei pidanud too seltskond enam vastu ja tuli küsima "vabandage, aga milline Itaalia dialekt see on?"

Italiano del nord, jajahh. Ega need kivilahmakad, mis mööda Eesti territooriumit laiali on, ei ole ka jääajajäänus, vanad roomlased tõid hoopis.

| | Permalink sellele postile

Poos, sõna, mida tavaliselt seotakse näitlemisega või esitamisega, on tegelikult ka meie tavaelu osa. Teatud tähenduses on poos ka mingisuguse asendi võtmine selleks, et saada tähelepanu - seisad rahvahulgas ülestõstetud käega, et su sõber sind näeks... Aga mõned kasutavad poose ka täiesti rutiinses töös, nagu see Calangi liikluspolitseinik Indoneesias, kes valimiskoosoleku puhul tillukeste mootorrataste voogu suunas.