Ma kasutan siin Ernest Gellneri m��ratlust, et natsionalism on poliitiline p�him�te, mille j�rgi rahvuslik �hik ja riiklik �hik peaksid olema kongruentsed. Itaallaste arvates ei ole riigi asi rahvust, kultuuri ja kombeid s�ilitada, seda saavad teha ainult inimesed ise, riik peab neile lihtsalt tagama rahu ja vabad v�imalused viimaks ellu omaense soove omaenese moodi elada. Itaalia riigi �lesanne on loomulikult kaitsta kunstiv��rtusi ja ajalugu, kuid mitte rahvuse s�ilimise nimel vaid kunsti kui niisuguse nimel.

Ma arvan, et iga itaallane jagab p�him�tet, et ilu tuleb kaitsta (h�va, mafioosod ei jaga - kuidas teisiti nad saaksidki h�vitada kunstiv��rtusi ja loodust. Aga mafioosod ei loe).

Itaallaste jaoks on kultuur midagi niisugust, mis �hendab neid s�ltumata riigist, see on miski, mis loob �histunde ka siis kui riigiv�im ei kehti v�i laguneb - ning nad oleksid itaallased ka mingis muus riigis. Inimesed muidugi armastavad oma kodupaika ning eeldavad, et ka teised inimesed armastavad oma kodupaika, kuid ka see armastus kuulub erasf��ri, riik ei pea tegelema inimese tunnete s�ilitamisega. Veel enam, mul on tunne, et itaallased eeldavad, et inimesed armastavad oma kodupaika ja kombeid, seega ei ole seda vaja kuidagi seadusesse kirja panna. Kas sa tunned millestki puudust, k�sitakse minult teinekord tunned sa puudust m�nest toidust, millega sa oled harjunud, me muretseme seda, k�si ainult.

Kui n��d Eestisse tagasi tulla, siis kas see meie emotsionaalselt �lilaetud "eestlus" ei ole tegelikult mitte seesama, mis on �hendanud meid igasugustes erinevates riikides? No mis h�da p�rast me seda siis 20. sajandi l�pus muutma tormame. Eesti kultuur on �ks asi, siin territooriumil olev riik on teine asi. Siin territooriumil elavad inimesed peavad saama ise oma asju otsustada ning koos elada - riik moodustab lihtsalt kokkuleppe, mismoodi me koos elame ja ennast ise valitseme.

Kombestiku s�ilitamine on iga�he individuaalne asi - hea kombestik s�ilib l�bi inimeste ise, l�bi nende tegevuse ja poliitika (jah, h�id kombeid v�ib muidugi reklaamida), aga riigil ei saa ega tohi olla mingit kodanikev�list eesm�rki (nagu rahvuse s�ilitamine). Riik t�idab oma eesm�rgi, kui k�ik selle elanikud saavad vabalt valida ja otsustada, kuidas iseennast valitseda ning millistel viisidel. S�ltumata rahvusest.

Pildil teises maailmas�jas langenud partisanide hauat�his Reggio Emilia kalmistul

| Permalink sellele postile

Palkades niisugune olukord tegelikult tsipa kajastub, kui Itaalia keskmine palk aastal 2006 oli 27 681 EEK, siis Eesti keskmine palk oli 9 407 EEK.

Eestis varieerus sektorite kaupa keskmine kuupalk umbes 6000-16000 EEK-ni (16 000 kandis oli keskmine ainult finantsvahendusel, j�rgmine keskmine oli juba 11 000 kandis kinnisvara, avalik haldus ja riigikaitse, k�ige madalamad palgad olid hotellinduses, kalap��gis, hariduses ja muus isiku/�hiskonnateeninduses nt koristamine). Itaalias varieerus keskmine palk sektorite kaupa 19500 EEK-st kuni 70 800 EEK-ni (�levalotsas helikopteripiloodid ja ajakirjanikud, kelle keskmine aastasissetulek on 50 000 EUR kandis, j�rgmine keskmine aastasissetuleks on raamatupidamine ja kindlustus, 33 000 EUR �mber, k�ige madalamad palgad on privaatteenustel - koristamine, era�petajad algklassides ning p�llumajanduses).

Kuid hinnad ei ole siin umbes kolm korda madalamad kui Itaalias. M�nede kaupade eest tuleb siin rohkemgi v�lja k�ia, kuigi keskmine toiduainete hind on v�hemalt selle suurusj�rgu v�rra madalam. Samas kui Eestis kasvas toiduainete hind 2007 aasta jooksul 15,2%, siis Itaalias 3,9%. Bensiini hinnavahe liitrilt on praegu 0,03 eurot, 2006 oli see umbes 0,1 eurot. Kinopilet on siin kallim, restoranihinnad umbes v�rdsed, riiete-jalatsite hinnad on m�nel pool madalamad, m�nel pool samad... Kuid inimesed on riides, kinodes pole v�hem rahvast kui ma Itaalias n�en, t�navad on t�is suuri, kalleid suure mootoriga autosid (Itaalia k�ige popimad on 1,2 liitrise mootoriga autod). H�va, kinnisvara on siin veel odavam ning autokindlustused/automaksud on ka madalamad. Kuid siiski, vahed ei ole nii drastilised, kui palkade vahe v�iks ennustada. Tuhandete kaupa n�lgivaid inimesi meil ka ei ole - kuigi ju v�iks, kui meie k�ige k�rgemalt tasustatud sektori keskmine palk on madalam kui Itaalia k�ige madalamalt tasustatud sektori keskmine palk. See v�iks n�idata, et v�ga paljudel palgat��listest ei tohiks �ldse poodi asja olla, mingist eluasemelaenust v�i autost r��kimata.

Kuidas see v�imalik on? Inimesed peaksid siin olema umbes kolm korda vaesemad kui Itaalias, aga nad ei ole.

Ma n�en kahte seletavat faktorit. �ks on see, et keskmine palgastatistika on vale ja inimesed teenivad varimajandusest rohkem, kui ametlikud arvud n�itavad - teisest k�ljest, ma kahtlen, et Eestis oleks rohkem varimajandust kui Itaalias :)

Teine faktor on see, mida mainis eile Postimehes Raul Eamets, ehk siis see, et Eesti v�ib arvestada umbes 100 000 v�lismaal t��tava inimesega, kelle sissetulekud kulutatakse siin. See v�ib muidugi inimeste heaolu t�pselt nii palju parandada k�ll, et selgitaks seda t�naval n�htavat pilti.

Mida niisugune olukord siis reaalselt t�hendab? Mida rohkem me s�ltume emigrantide, s.h. transnatsionaalide (kes elavad osa oma ajast �hes ja osa oma ajast teises riigis) sissetulekutest riigina, seda v�hem m�jutavad meie k�ek�iku meie enda otsused. See t�hendab, et USA kinnisvarakriis ja maailmaturu toidukaupade t�us v�ib meid l��a �livalusasti ning meil ei ole mingeid majandusjuhtimise meetmeid, et seda v�ltida v�i pehmendada.

Hinnad j�tkavad aga Eestis kiiret t�usu, odav elekter n�itab selgeid kadumise m�rke, kinnisvarakriis on ennustatavas kauguses, kuigi selle suurus ei ole ennustatav. Eesti vaatab aga lihtsalt pealt ja loodab, et "ehk l�heb see karikas m��da".

Kas meil on �ldse teoreetilist v�imalust mingi sektori oluliseks ekspordisektoriks v�lja kujundamiseks, seda ma ei tea - me suudame ju k�ike toota v�ikestes kogustes. Kuid selleks, et v�imalikku kriisi (kapitalistlikus turumajanduses on neid ikka aeg-ajalt :) ) �le elada, saaksime me muuta ka oma sotsiaalpoliitikat, nimelt investeerida rohkem �hisesse kassasse ja luua paremini funktsioneerivaid �histeenuseid ja v�rgustikke, mis v�imaldaksid meil kriisiajad �le elada.

Seda me peame tegema n��d, sest �le�ldist vaesust on ajaloos alati �ra kasutanud need inimesed, kellel on v�imu vaja v�imu p�rast ning kelle diktaatorilikud kalduvused on toonud liiga paljudele surma. Seep�rast ma kardangi seda rahvusluse t�usu, et see ideoloogia v�imaldab end liiga lihtsalt kriisioludes kurjasti kasutada.

| Permalink sellele postile

Itaalia konstitutsioon on kirjutatud t�elise �hiskondliku lepinguna, seda lugedes kujutlen paratamatult inimesi laudade taga vaidlemas ja arutamas ning l�puks panemas paberile neid punkte, mis v�iksid kujundada seda �hist elu, mida nad elama hakkavad, see sisaldab �ldprintsiipe, millest l�htuvalt kogu muud seadusandlust tuleb kujundada, vaid �ksikud s�tted on otse rakendatavad.

Itaalia konstitutsiooni algp�him�tete hulka (Principi Fondamentali, osa 0, 12 artiklit) kuulub Itaalia riigi m��ratlus "demokraatliku vabariigina, mis on rajatud t��le" ning kus suver��nsuse kandjaks on rahvas; inim�iguste tunnustamine; k�igi kodanike v�rdne sotsiaalne staatus, v�rdsus seaduse ees ning vabariigi kohustus eemaldada k�ik majanduslikud ja sotsiaalsed t�kked, mis takistavad individuaalset arengut ja k�igi t��liste osalemist riigi poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus elus. Veel on seal kirjas, et vabariik tunnistab iga�he �igust t��d teha ning edendab tingimusi selle �iguse kasutamiseks - ning vastavalt omaenda v�imekusele ja omaenda valikule on k�igil kodanikel kohustus omada tegevust v�i funktsiooni, mis panustaks �hiskonna materiaalsesse ja moraalsesse arengusse. Kuigi vabariik on �htne ja jagamatu, viiakse ellu detsentraliseeritud administratiivpoliitikat. Itaalia riigil on kohustus kaitsta keelelisi v�hemusi eriseadustega, vabariik edendab kultuurilist arengut ja teaduslikku ning tehnilist uurimist��d; kaitseb looduslikku ilu ja rahva ajaloolist ning kultuurilist p�randit. Tunnistatakse rahvusvahelist �igust ning �teldakse lahti s�jast kui rahvusvaheliste konfliktide lahendamise meetodist ning ollakse v�rdsete osapoolte puhul valmis suver��nsuse piirangutega rahu nimel. Loomulikult on ka s�tted religioonivabadusest ning katoliku kiriku ja riigi lahutatusest

Jah, ma tunnen selle �ra, niisugune on see �hiskondlik kokkulepe ikka veel, niisuguseks seda riiki tahetakse kujundada - ja teate, need on ka minu p�him�tted, just sellisest ideoloogiast l�htudes ma tahaksin elu korraldada. Ma tean, et see loetelu sai pikk ja juriidiline kuid ma ei suutnud sealt �htegi s�na v�lja j�tta. Miks peakski?

Itaalia teine pale, see, et ta on kompromissidemaa, torkab muide P�hiseadusest samuti silma. N�iteks seesama Art 1. s�nastab "Itaalia on demokraatlik vabariik, mis p�hineb t��l". Ehkki seda on t�lgendatud kui p�him�tet, mis v�listab seisuslikud vahed, on tegemist lihtsalt Democrazia Cristiana ja Partito Comunista Italiano vahelise kokkuleppega, et v�ltida kommunistide poolt pakutud s�nastust - Itaalia on demokraatlik t��liste vabariik, mis t�hendaks juba hoopis midagi muud.

Kuid ikkagi ma tunnen ennast kuidagi �lendatuna, kui ma seda p�hiseadust loen, sest ma tean, et see on riik tema kodanike jaoks, see p�hiseadus on kirjutatud kodaniku, osaleja vaatepunktist.

Ma ei taha meenutada seda, et Eesti P�hiseaduse vastav peat�kk keskendub r�hutamisele, et see riik on iseseisev ja s�ltumatu, kus riigikeel on eesti keel, aga meie jagatavatest v��rtustest ja elukorralduslikest aspektidest ei ole �htegi s�na. Veel enam, mul on natukene piinlik selle preambula p�rast, mis v�idab, et riik "peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri s�ilimise l�bi aegade" (sellest kuidas ja mida see inimese jaoks t�hendab, ei ole aga mingit juttu) - see viitab, nagu Eesti riik ei oleks loodud mitte kodanike, inimeste poolt enda jaoks vaid kuskilt k�rgelt mingi �he defineerimatu grupi kaitseks. Kuigi Eesti p�hiseadus garanteerib kaheldamatult demokraatliku korra, ei meeldi mulle selle alusfilosoofia. See konstitutsioon ei ole kirjutatud inimese vaatepunktist vaid Leviaatani vaatepunktist, see ei tekita tunnet kokkuleppest mida me koos teeme, vaid mingist repressiivpaberist, mida siin teha ei v�i.

Konstitutsioon kujundab inimeste m�tteviisi - ma arvan, et teistsuguse p�hiseadusega oleks ka palju praegusest Eestist teistsugune, kuid praegu ei saa seda enam - ja veel - muuta. Kuid v�ib-olla saaksid eestlased hakata siiski arutama - parem hilja kui mitte kunagi - millistelt p�him�tetelt l�htuvalt me oma �hist elu hakkame korraldama. V�i mida sina arvad?

| Permalink sellele postile

Aplaus ja kummardused.

| Permalink sellele postile

Teie tehke, kuidas tahate.

| Permalink sellele postile

Niisuguse soovi realiseerimise vastu saab minu arvates ainult �he meetodiga: eesti kultuuri loomisega, eestlaste kui natsiooni loomisega. K�simus ei ole tegelikult selles, nagu eesti kultuuri hetkel �ldse ei eksisteeriks � kultuuri ontoloogiline k�sitlus ei ole antud juhul poliitiliselt oluline. Probleem on selles, et eestlased ei tunneta ennast oma kultuuri osana. Selle heaks n�iteks on ��rmusrahvuslik ideoloogia, mis ei keskendu, nagu paljude teiste rahvaste puhul, suurtele kangelastele, minevikule, ajaloo heroiseerimisele vaid tegelikult lihtsalt keelele, sest ka nemad ei suuda n�ha midagi muud �eestlust� defineerivat kui sedasama kommunikatsioonivahendit.

Keel on kultuuri �ks v�ljendusvahendeid. �igus oma emakeeles � v�i suvalises valitud keeles � k�nelda kuulub minu arvates lausa inim�iguste hulka ning ma pean oluliseks, et riik tegeleks ka oma kodanike keeleliste �iguste tagamisega. Eesti ��rmuslased n�evad selles riigi ainsat eesm�rki ning on �iguste tagamise meetodites minuga erineval seisukohal.

Kuid ainult v�ljendusvahendist ju ei piisa. Kultuuri kuulub ka see, kuidas me igap�evaselt toimime, mida me peame tavaliseks k�itumisviisiks, kultuuri kuuluvad meie emotsioonid, meie kunstiv�ljendused, kirjanikud, m�tlejad, luuletajad, v��rtused, v�imu kasutamise viisid. Ma arvan, et praeguses Eestis oleks �lioluline alustada meie kujunemise ja kultuuri teadvustamist, seda enam, et see v�iks meile poliitiliselt kasulik olla. �ks t�helepanuv��rne osa meie kultuurist on see, et oleme alati olnud kokkupuutes teiste kultuuridega, veelenam, Eestis olev eliit on sadu ja sadu aastaid tulnud teistest kultuuridest ning niimoodi natukene paradoksaalselt, said �teised� meie omaks ja seep�rast saab meie h�mni saksa algup�ra toredaks ja t�histavaks pidada. Kultuur v�iks v�ljenduda solidaarsusallikana sarnastega, mitte vihkamisallikana erineva suhtes.

Paratamatult on Eestis palju saksa kultuuri sugemeid, toidu, v��rtuste ja kombestiku osas. Paratamatult on Eestis palju vene kultuuri sugemeid, toidu, v��rtuste ja kombestiku osas. Ma arvan, et on �ige aeg k�sida, mis on meis see, mis meid �hendab Venemaaga ja Saksamaaga, mis on meie m�tteviisis niisugust, mis v�imaldab meil nende kahe riigiga natukene kokku kuuluda. See l�henemine ei tee meist venelasi v�i sakslasi, sest neis ei ole seda konglomeraati, kommete segu ja �hildatavust, millest lauldes just selle maa keel v�ib taevani t�ustes omale igavikust kohta otsida.

Praegu me saame vabalt valida, mis on minevikust see, mida me tahame s�ilitada ning mille me j�tame puhkama ajaloo annaalidesse. Kultuur pole staatiline minevik, kultuur ei ole eliidiprojekt v�i midagi, mida koolis �petatakse. See on meie �mina� �hiskondlik pool, mida iga�ks saab ise kujundada, vastavalt sellele, mida ta n�ha tahab.

Mina tahaksin meid n�ha kultuurrahvana, kes m�testab oma tegevusi, ka neid tillukesi nagu s��mine v�i pr�gi sorteerimine, kes ei vaja valitsejat, et �telda, mismoodi k�ituda on hea v�i milline tulevik ihaldatav. Ma tahaksin, et 21. sajandil me murraksime ennast l�plikult vabaks, loobuksime olemas orjalik mass, �ksk�ik kas valitseval eliidil on meiega seesama v�i erinev emakeel. Seep�rast ongi oluline, et niisugune m�ttestik ei j��ks mitte mingisuguseks eliidiprojektiks (olgu siis end kultuurieliidiks pidavad v�i hetkel v�imulolevad inimesed) vaid tegemist oleks k�igini j�udva aruteluga.

Praegune hetk on tegelikult p��rdeline Eesti ajaloos. Meil k�igil on v�imalik k�ivitada mehhanism j�rgnevateks aastak�mneteks, praegu veel on v�imalik haarata maailma poliitikas vajalik ning m�rkimisv��rne koht.

Meil on v�imalik teha Eestist l�bir��kija ning suhtleja kahe v�ga olulise majandusliku j�u Venemaa ning Saksamaa vahel, mis annaks meile ka rahalised vahendid oma kultuuri edendamiseks ning ka parima v�imaliku kaitse igasuguste konfliktide korral. Tjah, kahe tugeva majandusega soodsates suhetes olemine on kasulik ka siis, kui nad on j�lle j�udnud k�simusteni kus eri meelt ollakse.

| Permalink sellele postile

Mulle tuleb iga kord meelde, kuidas me filosoofia esimese kursuse eetikaseminaris j�udsime tulemusele, et kui �ldse on olemas mingi universaalne "k�ige k�rgem �igus", siis see v�iks olla "�igus mittepiinamisele". Kahju on tegelikult mittep��ratav ning kannatus v�tab �ra inimeseksolemise ning sunnib seda mitteolemist kogema - r��kimata f��silisest kannatusest. Parim piinamist pooldav argument on esitatud kunagi �hes Le Guini loos Omelasest lahkumisest, kuid mind see ei veena, sest inimeste kannatusi ja r��me ei ole v�imalik �heselt kokku arvutada, et neid siis v�rrelda. R��kimata sellest, et kui piinamine on lubatud �li��rmuslikel juhtudel, siis ei ole v�imalik kunagi kindlaks teha, et seda ei kasutataks mitte��rmuslikel juhtumitel - me kaotame rohkem kui v�idame.

Seep�rast ma ei saa pooldada Hillary Clintonit, kes selleteemalise k�simusele vastates leidis, et "rahvusvahelistest konventsioonidest loobumine, et v�ltida plaanitavat r�nnakut, peab olema presidendi otsus ja vastutus". Seega - presidendil on �igus anda k�sk vangi piinamiseks, kui ta leiab, et v�ib tulla "kohene r�nnak". See on ��vastav. Ma ei saa olla kindel kellegi poliitikas, kes n�ustub, et m�ned inimesed on mitteinimesed, kes n�ustub teadlikult inimese piinamisega. Sedalaadi inimese puhul ei saa ma kunagi kindel olla, kas ta ei alusta tuumas�da, sest inimlikkus teda ei piira (ainus riik, mille puhul tuumar�nnak �ldse v�iks mingitel asjaoludel mingit �igustatust omada on praegune Iisrael, aga ka seda teemat tahan ma veel natuke m�elda, kirjutan t�psemalt kunagi hiljem).

Kuid veel enam kohutab mind asjaolu, et Guant�namo ja "�lekuulamistehnikad" on USA valimistel absoluutselt ebaoluline teema ning need seisukohad m�jutavad v�heseid valijaid. Piinatakse ju terroriste, eksole, nad on "teised", nad ei kuulu meie hulka, nendega v�ib teha ebainimlikke asju. Meie Euroopas veel m�letame ise koonduslaagreid ja Gulagi. USAs pole seda kunagi olnud ja nagu n�ha, teiste kogemusest �ppimine ei tule ka neil (nagu inimestel tavaks) h�sti v�lja.

Hirmutav on, et �ks maailma v�imsamaid riike pooldab k�rgema ja madalama klassi inimesi ning lubab madalama klassi inimeste j�hkrat ja julma k�itumist - v�i ei hooli sellest �ldse. Hirmutav on just see, et k�simus ei ole m�nes kolmes usuhullus presidendikandidaadis ning v�imu ning "esimese naispresidendi" tiitlit ihkavas k�lmas leedis (eliidis) vaid "avalikus arvamuses".

Avalik arvamus, mis ei hooli v�i kus arutatakse, kas water-boarding (sisuliselt uputamine) on ikka piinamine v�i mitte. Samas see, et neid k�simusi �ldse arutatakse ja see, et k�ik teised demokraatide kandidaadid on �telnud "ei mingeid laiendatud �lekuulamistehnikaid", annab lootust, et mingi alternatiivm�tlemine on olemas. Ma ei usu, et keegi neist v�imulesaades alustaks tugevat poliitikat piinamise vastu (ehkki ma loodan, et demokraadid, isegi proua Clinton, Guant�namo sulgevad), kuid see n�itab mingis ulatuses avalikkuse ootusi. T�pselt nagu seegi, et ajakirjanikel �ldse tuleb p�he nendel teemadel arutada.

| Permalink sellele postile

Mis saab? Teate, pr�gip�letitevastane kodanikeliikumine on praeguseks liiga tugev ja liiga internetis, seda mingi �ks meediakampaania ei h�vita, isegi siis kui selle taustaks on k�mned ja k�mned tuhanded tonnid pr�gi. Sest me teame, miks ja kelle s�� t�ttu see pr�gi seal on.

| Permalink sellele postile

- T��lepinguseadus, mis selgelt eelistab t��andja huve. Ajakirjanduses on enamik probleeme juba kenasti v�lja toodud (Peep kirjutab ka t�nases Postimehes ilusasti). Ma lugesin ka selle seaduse seletuskirja, mis keskendub kirjeldamisele, kuidas ettev�tteid tuleb kaitsta kohutavate t��liste eest, kes n�uavad palka, t��tingimusi, haigus ning vallandamiskompensatsioone. Ministeerium on kindlal veendumusel, et nende �lesanne on kaitsta ettev�tteid. Sotsiaalministeerium! Tjah, ja Ansip lisab kommentaariks, et inimesed v�iksid �kskord hakata ise ennast kaitsma, ega siis riik pole mingi garantiidepakkuja.

- Ainus garantii, mida riik pakkuda �ritab, on garantii, et avalikke meeleavaldusi selles riigis ei toimuks. Teate, Itaalias ei karda politsei kedagi, nagu meil Reformierakond. Nad tapsid demonstratsiooni k�igus inimese. Nad on tunnistanud, et lavastasid magavaid demonstrante s��di, et neid r�nnata saaks. Pihli eeln�u astub sedasama teed - andes "korrakaitsej�ududele" suurema relvakasutus�iguse, �iguse m��ratleda manifestatsiooni legaalsus, �iguse inimesi kinni pidada kaalutlusel, et "ta hakkab varsti katsetama sooritada kuritegu", r��kimata sellest kui vabalt saab k�igi kodanike telefonik�nesid pealt kuulata. P�hjendused v�ivad ju ilusad olla, aga k�igi nende normide kuritarvitamine on �lilihtne ja avalik kontrollimehhanism puudub.

- Haigekassa piirab valitsuse n�usolekul h�vitatavate aktiivravi p�evade arvu absurdselt (no ei saa seda kehtestada mingi �ldise keskmise alusel, sest valdkonnad on absoluutselt erinevad, p�letusohvrid vajavad keskmisest tunduvalt suuremat aktiivravi). Seda olukorras, kus eelmisel aastal on patsientide poolt k�ige enam kaebusi esitatud just liiga kiire aktiivravist loobumise suhtes.

- Aktsiise just t�steti, k�tuse ning seega ka toidu hinnad t�usevad, k�igile inimestele paratamatud v�ljaminekud.

- Pr�gimajanduses on avalik kommunikatsioon olematu, millest tunduvad v�itvad eelk�ige pr�giveo ja -k�itlemisettev�tted, kehtestades ebaselgeid reegleid ja tasusid. Olen juba kuulnud v�ikest lobi pr�gip�letite ehitamiseks

- Vabaduse v�ljakule ehitatakse hiiglaslik klaasrist ja �ldse maetakse sinna alla 60 miljonit nagu kirjutas eilne Postimees (andke mulle labidas!). Plaanitakse suurejoonelisi riigi 90. s�nnip�eva pidustusi.

Eelnevat arvestades - ma siiralt loodan, et Eesti 90. s�nnip�ev ei j�� ka viimaseks. Kui keegi on asunud rahvuse h�vitamise teele - ning Venemaalt eeskuju v�tmise teele sotsiaalpoliitika osas, r��kimata lepingulisest �hiskonnast eemaleastumisest, siis just nimelt see valitsus, kes meil hetkel on.

| Permalink sellele postile

Mina arvan, et asja parandaksid kaks aspekti: esiteks h��le�iguslike inimeste selgem defineerimine (n�iteks h��letada saavad ainult vastava partei nimekirja kantud isikud, tegemist on l�puks partei kandidaadiga) ning teiseks peaksid k�ikides osariikides need h��letamised toimuma �hel p�eval ning mingeid tulemusi ei avaldata enne k�igi valimisjaoskondade sulgemist (arvestagem ka ajavahesid osariikide vahel).

| Permalink sellele postile