Kunagi ma mõtlesin teha foto Brandenburgi väravatest, aga siis mõtlesin jälle ümber, sest need on igast rakursist nii ära pildistatud, et sealt enam midagi uut eriti teha ei saa - kui just mingit väga spetsiifilist sündmust ei toimu.

Suure osa päikseloojangutega on sama lugu, nagu Pratchett rääkis, et loodus paneb täiega kitši. Kuid vahepeal muidugi ei pane ka ning selle "juba pildistatud" tundega võib ämbrisse sattuda. Ma ei jõua ära kiruda, et ma allpoololevast päikseloojangust Libeerias ainult ühe pildi tegin.

See, mida te näete, ei ole ameerika pommitaja
Need ei ole pommid.
See ei ole Afganistan.
Need ei ole rusud.
Need ei ole tsiviilelanikud, hukkunud pommide all
See ei ole söestunud inimene.
Need ei ole inimesed, kes nutavad oma kalleid taga.
See ei ole sõda.
See on rahumissioon.

Sõnum edastatud uue Demokraatliku Partei loomise komisjoni poolt

| | Permalink sellele postile

Hääletama tullakse ikka tavapäraselt hommikul vara, nii selle pärast, et siis saab oma päevatoimetustega jätkata, kui ka selle pärast, et kui tuleb neli kilomeetrit edasi-tagasi jalutada, siis see võtab ka oma aja.

Nii võiski Bangladeshi uduses talvehommikus juba tund enne valimisjaoskonna avamist näha inimesi kõndimas. Pikk tee demokraatiani.

| | Permalink sellele postile

Kallid Nirti, Kati ja Eva, ma olen teie meemidest nii liigutatud, rõõmus ja tänulik ka. Nii palju ilusaid sõnu korraga! Aitäh, mul on hea meel, et te olete olemas ja lasete oma maailma piiluda - blogi kaudu.

See vahelduse mõttes suviselt magus ja puuviljateemaline meem on ise järgmine:

Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on :)

Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

1. Valgel klaaril. Need olid esimesed õunad, mis vanavanemate aias valmis said: kuid mis veel tähtsam, üks olulisemaid sümboleid tollesama aia, lapsepõlve ning rõõmude kohta oli just nimelt paksutüveline valge klaar - kui kõik teised puud ja põõsad aias olid vanavanemate hangitud, siis see puu kasvas mäe otsas juba enne kui maja ehitati. Muidugi, ta kandis teisi õunu ka, sest mu vanavanemad armastasid pookimisega katseid teha ning ma arvasin päris kaua, et õunapuud ongi looduse poolt sellised, et erinevad oksad kannavad erinevaid õunu.

2. Oliiv. Esimesi oliivipresse on dateeritud umbes aastasse 5000 enne aastat null Süüriast ja Palestiinast, oliivikasvatused eksisteerivad umbes aastas 3200 enne sedasama kokkuleppelist nullpunkti - ning ka oliivipuu puidu kasutust. Oluline on see aga seepärast, et vahemereäärsete maade ajaloos (seal kus need puud kasvavad) võib näha selgelt sidet oliivikultuuri ning ühiskondliku kultuuri (civic culture) arengu vahel: oliivikasvandused ka oliiviõlitootmine on tüüpilised stabiilsetele ühiskondadele, poliitiliselt ja majanduslikult hästiorganiseeritud paikadele, kuivõrd see nõuab märkimisväärseid põllumajanduslikke teadmisi, spetsiifilisi tehnikaid ja ning tööd (lisaks: oliiviõli metsikutest oliividest ei saa sugugi mitte nii head, praegukasutatav oliiv on inimese looming, arvatavasti kahe sordi ristamisel) - see kõik toimib vaid rahu, aja ning stabiilsuse olemasolu korral.

Just selle kõige tõttu muutus oliiv antiikselt ka rahu sümboliks, triumfi sümboliks, võidu sümboliks, oliivimarju kasutati purifikatsiooniriitustel: oliiv, see on inimese kultuurseks olendiks saamise sümbol, meie valikute sümbol, selle sümbol, kuidas neist, kes kunagi arvatavasti neandertaallased ära sõid, on saanud liik, kes oskab väärtustada teineteist ja erinevust, kes on avastanud lugupidamise, huvitatuse - kõige selle, mida me praegu inimlikkuseks peame, kultuuriks nimetame.

Peale oliivide ning oliiviõli toiduks kasutamise kasutati oliiviõli ka salvina, lampides, ravimites, massaažil...

3.Mirri - nespola. Magus, hapu, värske ja soojavärviline - ehkki peab olema aega ja kannatust, et mõtteviljade valmimist oodata nagu selles antiikses vanasõnas, et aja ning õlgedega valmivad nespolad. Kuid tasub, sest tulemid on alati nauditavad.

Marta - dattel. Rikas nii raua - selgete mõtete, fosfori - imelise sära kui vitamiinide - huvitava maailmanägemise poolest.

Wild - hurmaa ehk kaki. Defineerimatu vili, millel on nii palju erinevaid ja vastandlikke alatüüpe, et ei anna ühestki nurgast kirjeldada, suurused erinevad, toorelt võib olla söödamatu ja valminult imemagus, väga toitev.

| | Permalink sellele postile

Ma kavatsesin Veneetsias küll täpselt üle vaadata Giardini ja Eesti paviljoni ja siis kiiresti tagasi tulla, aga loomulikult läks nii nagu alati, sest Veneetsias lihtsalt kulgeb aeg teisiti ja Bienaal kasvab iga päev suuremaks. Rääkimata sellest, et ma pole kaua aega nii toredas, siiras, mõtlikus, vaimustatud, kriitilises ja heatujulises seltskonnas olnud. Siinkohal siis aplaus kõigile Eesti kunstnikele ja (kunsti)kriitikutele, kes kohal olid, kõigist teistest rääkimata.

Kuna Veneetsias aeg teisiti kulgeb, siis on mul natukene uni ja ma pean ennast tagasi tavamaailmale kohandama ning mõistma, kui palju siin on vahepeal mööda läinud, siis ma püüan kirjutada ka ülevaate selles, missugune oli biennaal ja miks. Praegu vast ainult seda, et Kristiina Normani "After War" on täpselt seesugune projekt, mis on üks särav kivi moodsa kunsti mosaiigis, ta on täpselt sellel lainel "mida maailmas praegu tehakse", kaotamata oma isikupära. Meeldiv oli igal juhul panna tähele, et mõningad täiesti suvalised külastajad märkisid oma aruteludes Eesti paviljoni ära - tänavalkuuldud vestlustes - kogu selle näituse suuruses on see väga tugev.

Headest asjadest kavatsen veel pikemalt kõnelda, ma arvan, et Rumeenia paviljon on üks minu vaieldamatuid lemmikuid Giardinis, ning Arsenale näitused suutsid pakkuda vähemalt kaks ahhetamamatevat ja puhastustuletunnet pakkuvat teost.

Igasuguseid veidrikke oli loomulikult ka, ma arvan, et suurima veidriku tiitli saab Soome, kes oli toonud kohale tillukese tuletõrjujate nänni muuseumi. Noh, tegelasele olid lapsest saadik juba tuletõrjujad meeldinud :) Kuigi jah, Ühendemiraatide eksitus sellega, et Expo toimub Milanos mitte Veneetsias, ning mõnevõrra hiljem, on peaagu võrreldav.

Kuid nüüd ma jätan teid detailideootuses põnevuses vaevlema ja lähen ise Bologna õhkkonda taas sisse elama.

Biennaal on kenasti avatud sügiseni välja, marss Veneetsiasse!

| | Permalink sellele postile

See tähendab muidugi seda, et niipea kui lastekamp sind fotoaparaadiga kuskil kükitamas leiab, siis nad tormavad sulle optikasse. Neile ju ei ütle midagi see, kas sul on 300 toru ees parasjagu või kui kaugel ikka oleks mõistlik olla ka lainurga puhul. Igaüks tahab pildile jääda ja siis peab teistest ette trügima. Kui lastega sama keelt ei ole, siis tulebki hakatuseks ka sellises olukorras mõned pildid teha - teades, et paljud lähevad nagunii hiljem kustutamisele.

Neid esimesi pilte on oluline kiiresti teha, sest siis kui lapsed näevad, et sa teed neist pilti küll, siis lasevad nad sul ennast natukese aja pärast sättida, et minge nüüd kaugemale ja ärge siit joonest üle tulge ja oodake ma vahetan optikat ja tehke nüüd, mis tahate ma pildistan teid ikka: kõike viibete, naeratuste ja suvaliste hüüatuste abiga. Kui inimesed tahavad üksteisest aktiivselt aru saada, siis polegi palju vaja.

Nende kolme tüdrukuga Sana'a vanalinnast (Jeemen) tekkis meil peaaegu tillukene sõpruski, vaatamata sellele, et nemad rääkisid ainult araabia keelt ja mina seda ei räägi. Kuid esimene pilt oli ikka seesugune, kus tuli nina vastu optikat panna ning ma ei jõudnud isegi valgussätungeid keerata.